Meil (kasutaja margus'ega) on kaks pisikest vöödikut, emase nimeks on Tibu ja isane on Nööp. Mõlemad on kevade lapsed, Nööp lausa emadepäeva kingitus. Kui tuli idee võtta endale vöötoravad, käisime kõik Tartu loomapoed läbi, kuid igalt poolt öeldi, et vöödikuid ei ole. Olime juba lootust kaotamas, kuid siis avastasime netist kuulutuse, et Nõo vallas on järel üks 4-kuune isane. Samal päeval kraapisime raha kokku, käisime loomapoes kõiki vajalike vidinaid ostmas ning läksime talle järgi. Armusime esimesest silmapilgust. Kuna poiss oli algul hamstripuuris, oli meil loomast kahju ja läksime metsa puud maha võtma, et talle suur ja mõnus pesa ehitada. Valmistasime puuri kella 2ni öösel, kuid see oli seda väärt. Nööp sai endale 1x1x1,3m suuruse puuri, kus kõik materjal (peale võrgu) oli naturaalne ja looduslik. Poiske passis kolm päeva oma majas, kuna ei julenud välja tulla. Öösiti oli ainult kuulda, kuidas käis nokitsemas. Pärast kolmandat päeva aga harjus ära ning sellest ajast peale pole hommikuti äratus kella olnud vaja, kuna 20 min enne 7t hakkab ta mürgeldama ja jooksma mööda puuri ringi. Kui Nööp oli meil olnud u 3 nädalat, leidsime kuulutuse, et Pärnus müüakse sama vana emast vöötoravat. Reageerisime kohe ning õhtuks oli meil Tibu käes. Öö veetis ta transportpuuris, kuid hommikul panime ta Nööbiga kokku. Algul nad olid tülis, kuna Nööp kartis oma varude pärast ning lisaks omastas Tibu tema majakese ära (kuigi me olime talle ostnud eraldi maja,aga eks teise oma ole alati parem
). Kuid järgneval ööl magasid nad juba teineteise kaisus nagu vana sõbrad. Nööp küll paar päeva sõi ning peitis väga kiiresti toitu hirumus, et äkki enam ei saa, kuid nüüd on ta ka sellega maha rahunenud ning tuuseldavad hommikul kahekesi koos. Sängi läheb Tibu tsipa varem kui Nööp, ehk kella viie paiku õhtul, Nööp passib tunnikese kauem väljas. Varsti peame nad koos laksma puurist välja, et puuri puhastada ning et ka nemad saaksid kalpsata ringi ja uudistada, eks see tükk tegu ole, et neid sinna tagasi KAHEKESI saada (Nööp on juba puurist väljas käinud, ajasime teda ligi 2 tundi taga), kuid küllap kuidagi ikka saab. Eks kui see aeg käes, siis kirjutan jälle, kuidas see aktsioon läks.
Seda ütlen ma küll, et pärast nende võtmist pole televiisorit ega arvutit vaja, sest neid tegutsemas ja asjatamas näha on kõvasti huvitavam. Kordagi pole me kahetsenud, et nad võtsime, sest elu on ilusam ja huvitavam, kui nemad nüüd selles on
Lisasin ka mõned pildid, kuid kuna preili on häbelik, on enamus pildid härrasest. Samuti on seal pildid meie puurist:
http://web.zone.ee/creepscorpse/