Nix sai täna puurist välja, õigemini küll nokkis puuriukse lahti.
Tuli mulle mitu korda kallale: rippus hammastega taguotsa küljes, pidin ta lahti rebima. Sööstis välkkiirelt uuesti kallale, ronis riiete alla (mul olid kummikud jalga pandud ja paks sulejope seljas) ja järas selga. Pidin jälle ta tigedad hambad enda küljest lahti rebima, tõmbasin nahad rohkem lõhki, kui puremisest oli, ta järas nagu hullunud marutõbine - hambad aina kompasteerisid nahka, ega ta ühe hammustusega piirdunud, lasi nagu õmblusmasin. Ega ma seda just vaikuses talunud, karjusin nagu nülitaks elusalt nahka - ime, et politseid ukse taha ei saadetud, et majas tapetakse kedagi.
Olen ennegi hammustada saanud, aga sedasi ohtralt pureda saada oli rohkem kui õudne.
Koer oli mu karjumisest nii ehmunud, et istus riidekapis, ainult silmad läikisid vastu, ei julgenud välja tulla.
Tix oli unehõlmas. Käisin teda katsumas, oli puuri põrandale (toidunõu all olevasse puutüvesse) magama jäänud. Jahtunud nagu surnu. Hoidsin natuke pihus, siis, kui liigutama hakkas, panin puuri. Sõi, jõi ja puges pessa.