Kirjutan veidi nüüd "lumetüdrukutest" ka. Kirjutan nendest koos, sest nad on nii vähe minu juures olnud.
Lucia on peaaegu valge, vaid külje peal paistab hoolega vaadates hallikas triip. Lakmé on šampanja, mõlemal on imearmsad roosad silmakesed. Kasvult väikesed ja haprad, kätte võttes meenutavad linnupoegi. Kui ma nendega koju jõudsin, olid nad väga arad. Tõmbusid diivaninurka kägarasse, püüdsid ennast nähtamatuks teha. Nüüd on asi muutunud, ise ronivad puurist välja, ja õhtuti diivanil toimub metsik tagaajamis-peitmis-maadlusmäng üle minu ja minu peal.
Kõige liigutavam nende juures on, kuidas nad oma pead küljelt küljele kallutavad. Istun köögis pliidi ees väga vaikselt, nad ei näe mind ja kaks peakest liiguvad sünkroonis paremale, vasakule, paremale, vasakule. Sosistan neile: "Ma olen veel siin..." ja kohe algab sigin-sagin ning teise kõrvale tõrjumine.
Ja sellised loomad viskas keegi lumehange kindlasse surma!!! Kui seda juttu siin peaks lugema inimene, kes nad sealt parklast leidis ja ära päästis, tuhat tänu sulle!