Selles osas olen ma Alinaga nõus. Aga no ei saa jätta närvi minemata, kui keegi ütleb "aga ma tahtsin paaritada", andkem ka loomasõpradele andeks
Karu näiteks sünnnitab unepealt ja poeg on väiksem kui ta enda junn, merisea pojad aga on selles mõttes hiiglaslikud ja seega ka tiinus ning sünnitus meriseale üpris vaevalised. Seega tuleks kümme korda enne mõelda, kas see valu ja vaev lemmikule on asja väärt. Lisaks jah kodude leidmise teema. Kasvatajal ei ole probleem hoida meriseapoegi enda juures ükskõik kui kaua läheb hea kodu leidmiseks, aga tavaline meriseapidaja tahab poegadest enamasti ruttu lahti saada, või on ta alaealine, kelle vanemad survestavad poegadest ruttu lahti saama ja seega rändavad pojad loomapoodi või antakse igale ettejuhtuvale, kes vähegi on nõus võtma. Muidugi kõik ei ole sellised, aga kui 90% juhtudest läheb nii, siis tundub iga uus paaritamisteade ohumärgina.
Aga kui minna rohkem teemasse tagasi, siis vaatasin just ükspäev oma emaste merisigade kasvataja kodulehekülge. Tal oli õnnestunud saada huvitava värvikombinatsiooniga emane ja teistsuguse, kuid samuti huvitava värvikombinatsiooniga isane. Loomulikult tekib mõte, et kui neid paaritada, siis peaks ju lausa topelt-erilised pojad saama. Eks temagi paaritas, aga võta näpust, kõik pojad tulid tavalised pruuni-valge ja musta-pruuni-valge kirjud. Aga eks ta loogiline ole, et kui su loomal on mingi tunnus, mis on harva esinev, siis järelikult see ongi mitte dominantne ja enamasti ei tule välja. Kui ma väike olin, siis meil oli ka haruldaselt ilusa kasukaga väike emane koer. Ta sai mitmel korral kutsikad, kuid mitte ükski neist ei ole tema moodi. Nii et kui sul on mingi harvaesineva tunnusega loom, siis pead täpselt teadma tema geneetikat ja otsima täpselt sobiva geneetikaga paarilise, et pojad kannaksid seda tunnust edasi. S.t. mingi suvalisega paaritades paned suure tõenäosusega puusse.