Postitas roberta (Teema autor) » 19. august 2007, 17:16
Kõigepealt pean kahetsusega tõdema, et kõik ilusamad-armsamad pildid mu musirullidest jäid maha Lontusse. Aga, mis teha, alustame algusest...
Sain rottidega lähemalt tuttavaks 2aastat ja 2 kuud tagasi. Enne seda oli minu jaoks rott üks äärmiselt hirmuäratav ja kole tegelane, kellega ma isegi ühes ruumis kartsin olla. Ja siis, ühel päikesepaistelisel jaanilaupäeva hommikul näen ma oma köögiaknast, kuidas keegi mees suundub puuriga prahihunniku suunas ja valab sinna miskit. Saatsin teisepoole vaatama, et kelle ta sinna viis.Tuleb siis mees tagasi tuppa, peos 2 rotti, üks lumivalge lapsuke alles, punaste silmadega ja teine musta pea ja valge kerega suurem rotike. Oi, seda hädakisa, mis ma siis sel hetkel kuuldavale tõin!! Aga jah, meie koju nad sel hetkel jäid, lubadusega, et anname kellegile ära. Aga asi läks hoopis nii, et paari päeva möödudes ei olnud ma nõus neid kellelegi andma, vaid need 2 "hirmsat" tegelast turnisid mööda mind ringi, pugesid hommikumantli laiadesse varrukatesse, tükkisid põue ja sasisid mu juustes. Nii sain ma endale ROBERTI, kalli musiroti. Lahkus ta kahjuks mu juurest 2007 a. alguses. Isegi nüüd veel, kui ma teda meenutan,tulevad pisarad silma. Lapsuke, see lumivalge, sai endale nimeks STUART,kes on praeguseks üsna soliidses eas(2 aastat, 4 kuud?) rotiisand. Kimbutavad teda igatsugu kasvajad, kevadel lõigati esikäpalt munake ära ja nüüd, augusti lõpus tuleb minna uuele opile, esikäpa all on taas mingi moodustis. Aga muidu on vanahärra tubli ja kõbus suurepärase söögiisuga rotike.
Tänu neile kahele vahvale tegelasele kuulun ma nüüd teie, rotirahva, ridadesse. Arvan, et elu oleks palju vähem ilus, kui poleks juhuse tahtel endale neid väikeseid sõpru saanud.
Edasi...
***
Aprillis 2006 tuli minu juurde GENKA, halli-valgekirju 7 kuune rotipoiss, kellest omanik loobus. Inimestega oli ta väga sõbralik, kuid teiste rottidega ta ei leppinudki. Seetõttu oli ta elupaik teistest 1,5 meetrit eemal diivanil. Puurikeses ta käis vaid hädal ja söömas, ülejäänud aja kas magas pappkarbis diivani seljatoel või patrullis niisama. Tegi mu kahele kassile selgeks, et rottidese tuleb igati austusega suhtuda, sest muidu rott hammustab. Diivanit ta pidas igatahes enda omaks, kuhu ühelgi kassil asja ei tohiks olla. Kui ma ta juures seal istusin, siis tuli mulle sülle, pani peakese käe peale ja ootas, et ma talle kraatsa-kraatsa teeksin. Teiste rottide tegemisi vaadeldi kõrvalt ja külas käidi üksteisel niimoodi, kui omanik oli kodunt ära. Siis oli hea võõras majapidamises tuhnida ja tuuseldada. Kahjuks ei saanud Genkake minu juures kuigi kaua olla, kimbutasid teda hingamisraskused ja novembris 2006 tuli vastu võtta väga valus otsus... et mitte näha teda piinarikkalt lämbumas...
Tunnen temast siiamaani puudust, sest iga loomake on kordumatu.
***
Septembris 2006 tulid Gerbili juurest lumivalge rexike, vatitupsuke, JIMMY ja Jaanika juurest halli-valgekirju rex LUULU. Praeguseks on neist tillukestest karvakeradest saanud ühed väga suured karvakerad, eriti jõuline on Jimmy. Kaalu mõlemil üle 600g. Nemad said Roberti ja Stuartiga kohe sõbraks, suured onud kantseldasid neid ja limpsisid puhtaks, kui vaja. Praegugi magavad 2 valget sõpra tihti kõrvuti.
Ent ikkagi tundus suur puur nii tühi...
Jaanuaris 2007 tõin Ülemiste loomapoest koju 2 musta rotipoega, ROPS ja JÜRKA. Nad on nii sarnased, et vahet saab teha vaid kõhualuse valge laigu järgi. Seetõttu on nad veel MUTIONUD. Väba sõbralikud, uudishimulikud rotud. Üks neist on taimetoitlane, kes keeldub hakklihast ja juustust. Alles titt olles, oskas üks neist ära kaduda. Olid nad olnud mõni päev minu juures, kui ühel hommikul selgus, et üks Mutionu on kadunud. Otsime, pöörame puuris, rotilast pole. Täielik paanika! Ja leidsime üles tänu hallile kassile, kes kikitas kõrvu ja aina vaatas diivani alla. Ja oligi mu kadunud lapsuke seal. Ilmselt roinas patjadel ringi, aga padi kukkus pikali. Selle asemel, et kodu poole silgata, läks rumaluke hoopis teises suunas.
Praeguseks on mõlemad Mutionud igati väärikad ja prisked härrased, kellele meeldib oma elamispinna rõdul lebotada ja katusel kõhutada.
***
Lõpuks mu pisike pesamuna... Täiesti plaaniväline .. Läksin loomapoodi ja seal ta istus, üksinda puuris, nii väga mu kadunud Genkaga sarnane. Poest lahkusime igatahes kahekesi, koos PETSIGA. Juhtus see siis veebruaris 2007. Oli ta selline arglik ja ega ta praegugi väga julge pole. Kui tahaks teda puutuda puuris, siis nagu põikleks kõrvale, aga kui olen kõhuli puuri kohal, siis ronib mulle kukile ja pähe ja igale poole, kuhu saab. Väga vilgas tegelane. Kevadel elas tilluke juba ühe opigi üle. Tema kaelale tuli suur mädapaise, millest me tänu dr. Selirannale õnnelikult vabanesime. Praeguseks on kõik nagu varem, kaelakene on karvane ja rott rõõmus.
Elab kogu seltskond väga suures IMAC puuris, tegelikult puuris pole õige öelda, sest uksed on kogu aeg avatud ja on alati olnud. Ülemisest luugist on saanud rõdu, millel hea kõhutada. Katusel on papist karp, kus saab soovi korral magada ja ka mõnusalt närida seda. Veel on katusel paks kokkulapatud saunalina, mille kihtide vahele on mõnus pugeda, eriti meeldib Luulul seal tudida. Alumine luuk avaneb tugitoolile, kus saab ka soovi korral jalutuskäiku teha. Tavaliselt tullakse sinna mulle vastu, kui hommikusöök millegipärast hilineb. Ilmselt on nad mul hästi kasvatatud, sest korterit mööda nad ei jaluta, vähemalt pole neist keegi vahele jäänud sellega.
Nii ongi siis minust saanud praeguseks 6 rotipoisi õnnelik omanik. Aga rotte pole kunagi liiga palju!
Viimati muutis
Kissu 20. august 2007, 18:57, kokku muudetud 1 kord.
Põhjus: Liitsin kõik 4 postitust kokku. Edaspidi võib kasutada "Muuda" nupu abi. :)