Hmm... Oli see ka mul mingi hetk kohustuslikus kirjanduses- pean tunnistama, et too mulle kohe üldse ei meeldinud.
Muide, Taruk ei tahtnud naeru mitte selle pärast, et talle see ei oleks meeldinud, vaid selle tõttu, et ta soovis seda endale. Ta ise polnud nimelt varem võimeline naerma.
Lõpp oli juba üsna alguses kergesti välja mõeldav, seda vähemalt minu jaoks: 'vean kihla et ma suudan naerda'. (Lepingust endast ei tohtinud ta küll kellelegi aimu anda.) Edasi oli palju venitamist, kus Timm proovis läbi järjest täitumatumaid kihlvedusid, mis lõpuks muutsid ta Taruki pärijaks, kusjuures viimane lavastas oma surma ja ilmus taas välja oma vennana. (Taruk siis.)
Kui viimaks kihlvedu sõlmiti jäi Timm oma varandusest küll ilma, kuna Taruki varanduse peale kihlvedu ju ei olnud, vaid hoopistükis tühise mündi peale. Firma mille Timm oli vahepeal omandanud andis ta aga end aidanud sõprade kätte.
(Seda siis lisaks eelpoolmainitud kokkuvõttele.)
Kohe kui seda raamatud mainitakse meenub peale lõputu venitamise kohe üks rott kes raamatus laiaks lüüakse...
Seda siis hetkel kui Timm oli veidikeseks eemale saanud ja oma sõbraga ühes kõrtsis rääkis. Olevat olnud Taruki teener või midagi analoogset.
Mis veel meenub... Pakendatud margariini tootmine Timmi antud mõtte põhjal (varemalt oli seda lahtiselt müüdud). Lõpuks sai selle nimeks küll 'Palmi' mitte Timm Thaleri margariin, nagu alguses plaanitud. Piimamajandusega oli Taruki kompanii hetkel mitte just väga sõbralikes suhetes, mis ähvardas tolle majandusharu käest võtta. Või asemel hakati siis tootma margariini, mis omas eelist või ees just hinna poolest.
Inimesed, märgake head, mitte halba! Kõik pole nii nagu paistab.
Ettevaatust, rott on väljas!