Mina olen matemaatikaharidusega. Mina ei usu, mina põhinen faktidel. Kuna kummituste olemasolu pole ära tõestatud, ei saa ma öelda, et nad on olemas, kuid samas ei saa ma ka öelda, et neid kindlalt pole olemas. Seega arvestan võimalusega, et nad võivad olemas olla. Ja ausaltöeldes ajab see mulle hirmu nahka. Mul on lapsest saati pimedusekartus, eriti jube, kui õhtul olen mingit kummituste juttu lugenud vms. Muidugi väidetavalt pidavat psühhoteraapias väga ruttu sellistest foobiatest üle saama...
Aga üldiselt suhtun kummituse-juttudesse üleolevalt, eriti kui keegi väidab, et mingil fotol olev optiline plärakas olla kummitus või et kass vahtis seina, ju seal oli kummitus. Mul üks sõbranna väidab, et tal vanaema majas kummitab, isegi päise päeva ajal. Käisime ka seal, ei midagi. Ka minu kodus olla väidetavalt kummitusi nähtud, üks külas olnud tüdruk väidetavalt nägi peeglist surnud vanaisa ning ema ja õde uskusid, et onu vaim kõndis paaril õhtul ringi, kuna koerad olevat pimedasse kööki vaadanud ja urisenud.
Ja tegelikult on väga põnev see, et paljudel müstilistel juhtumitel on reaalsed seletused. Seepärast ma kogu aeg ütlengi, et füüsika on maailma kõige põnevam valdkond.
Näiteks on teada fakt, et kõdunenud haavapuus tekib selline aine, mis öösiti helendab. Seega, nähes öösel metsas või surnuaia kohal midagi helendamas, võib see olla murdunud oksakoht puus või muud taolist. Minu keskkooli füüsikaõpetaja rääkis, kuidas nägi kord metsas tervet kogumikku helendavaid ringe. Päeval läks samasse kohta vaatama - oli virn kõdunenud haavapalke. Sellist vaatepilti oleks päris põnev näha