Selle teooria järgi ka meie vaid kannatame kuidagi hädapärast oma riideid, sest mis inimenegi muud ole kui üks loom. Loodusrahvad lasevad kõik alasti ringi ja ka meie, linnarahva, titad ei taha sugugi lasta end riidesse panna. Läheb aga aeg mööda ja sellele endisele vastupunnivale titale hakkavad riided vägagi meeldima. Usun, et väiksest peale riietamisega harjunud koertele meeldib see samuti, sest koer saab aru, et õues on nii soojem ja mugavam ning riided tähendavadki midagi meeldivat - õu minekut. Pealegi kandub peremehe meeleolu koerale üle - kui peremees on uhke oma jopega koera üle, siis ka koer kohe hakkab poosetama. Minu koer näiteks armastab hullupööra oma kaelarihma, sest see tähendab jalutama minekut. Kui kaelarihm kaelast ära võtta, siis ta kannab seda hambus ja püherdab selle peal
Ilma vajaduseta muidugi ei maksa loomi riietada, kuid kui pidada meie kliimas loomi, kes vajavad õues käimist, kuid on pärit tunduvalt soojematest piirkondadest, siis riietamine on minu meelest igal juhul parem kui lasta loomal külmetada või teda üldse mitte õue lasta.
Ja minu meelest Tallinna on palju meriseavaenulikum kui Peruu
- vähemalt minu meelest on päev otsa intensiivselt väntsutamine (pean silmas lasteloomaaeda) hullem enne-surma-rituaal kui riietamine.