Nii, kuna maal saab Sylvester ilusti potil käidud, otsustasin asja ka linnas tööle panna.
Niisiis, meie peres käib tegus potitreening alates esmaspäevast.
Kui varem kasutasin suhteliselt väikeseid potikausse, siis nüüd meisterdasin neile lux WC
Kasutasin oma merisea vana puuri alust, mis on just õige kõrgusega, ja mõnusalt suur/lai. Samuti kasutan saepurugraanulite asemel kassiliiva, see tundub neile paremini meeldivat.
Esimene õhtu oli pidu muidugi laialt, seal oli ju nii lahe ninaga vagusid ajada ja kraapida. Kui mul sellest lõpuks villand sai, otsisin ühe junni, ja paigutasin selle strateegiliselt poti keskele. Siis jäi ka kaevandamine katki
Samas, potil peale kaevamise muud eesmärki ei nähtud. Peale magamist, kui oma lemmikkoht oli järsku ühe suure roosa poti alla kadunud, hoiti pool tundi häda kinni, ja siis kapati ahju taha. Kui ma sealt üritasin neid kätte saada, et potile tõsta, pandi padavai nurka, kust ei ole võimalik kätte saada. Ja muidugi oli hommikul ukse ette mulle paar "kingitust" jäetud.
Aga suureks üllatuseks, õhtul koju tulles oldi isegi potil käidud. Ja minu imestuseks käib seal isegi Arnold, kes muidu poti mõtte peale ainult sülitab
Ma lausa rõõmuga kuulan seda vaikset sahistamist, kui peale uinakut voodi alt pesast välja ronitakse, ja potile minnakse. Jeei...
Aga täna hommikul sain jälle kingituste osaliseks. Siiski, umbes 80%-line tabamusstatistika minule sobib
Päris naljakas on vaadata, kuidas Sylvester punnitab potil. Tal vajuvad iga kord tagumised jalad täisspagaati, sest liiv on ju libe. Täitsa hale hakkab vaesekesest, kes tõsimeeli üritab, aga samas on nii naljakas. Aga teise õnnetuse üle ei tohi naerda