Põhjus, miks ma mõtlesin erinevatest liivahiirtest kirjutada, on see, et nägin hiljaaegu Tallinnas Lauteri tänava loomapoes esimest korda Eestis liivahiiri liigist Pachyuromys duprasi (inglise keeles fat-tailed gerbil, soome keeles rasvahäntähyppymyyrä või duprasi). Eestikeelse nime osas pöördusin Andrei Miljutini poole, kellelt sain vastuseks, et on kasutatud nime rasvsaba (Loomade elu, 1987), ja jämesaba-liivahiir (H. Ling. Imetajate süstemaatiline nimestik, 1983). Kuna aga loom pidi olema Eestis üsnagi võõras, siis pidi paremini sobima sõnaga "liivahiir" nimi (et sugulusest aru saada) ja seega sobiks teda nimetada rasvasaba-liivahiireks.
Looduses elab see liik Sahara põhjaosas (Egiptuse, Liibüa, Tuneesi ja Alžeeria aladel).
Rasvasaba on mongoolia liivahiirtest väiksemad (kaaluvad ~40g, harvem kuni 90g), hamstri sarnase ümara kere ja teravatipulise näoga. Kõrvad asetsevad üsna madalal külgedel ja seetõttu meenutab nende nägu natuke rebase nägu. Neil on üsna pisikesed käpad oma keha kohta. Värvuselt on nad natuke sarnased dark eyed honey värvi mongoolia liivahiirele (kollane selg, üksikute mustade karvadega ja valge kõht).
Rasvasaba puhul on väga iseloomulikuks nende pehme, karvutu, roosa ja vihmaussi meenutav saba
Tervel jämesabal on saba ilus ümar ja paks. Saba toimib samamoodi kui kaameli küür- seal talletab hiir oma rasvavarusi, mida kasutab siis, kui vett ei ole kättesaadaval.Rasvasaba-liivahiirte pidamine sarnaneb mongoolia liivahiirte pidamisele- neile sobib elupaigaks terraarium (minimaalselt 60x40x30cm), neile peab võimaldama liivavanne, nad on üsna suured närijad ja kaevajad, neil on õrn saba ja toituvad peamiselt taimetoidust. Erinevalt liivahiirtest on nende menüüd vaja aeg ajalt täiendada loomse toiduga- putukad, kassi/koera krõbinad või soolata keedetud liha. Värsket tohib neile anda natukene korraga, sest tekitab kergesti kõhulahtisust. Nende toidu puhul peab pingsamalt jälgima ka rasvaste pähklite ja seemnete osakaalu, sest loomakesed muutuvad üsna kergelt ülekaalulisteks.
Loomakesi võib erinevalt mongoolia liivahiirele pidada ka üksinda (ja tihtipeale ongi nii hoopis parem, kuna nad on üsna agressiivsed üksteise suhtes), kuid ta tahab üsna palju tegelemist ja sotsialiseerimist juba pisikesest peale (üsna lühikest aega on neid alles lemmikuna peetud ja ei pruugi olla nii inimsõbralikud kui mongoolia liivahiired). Kahe looma (ka emase ja isase) üksteisele tutvustamine on enamasti aega nõudev tegevus ja ei pruugi üldse õnnestuda, kuna loomad on usinad territooriumi kaitsjad.
Rasvasabad ei ole väga uudishimulikud ja käituvad pigem nagu kuldhamstrid- magavad, pesevad ja jooksevad parema meelega rattaga, kui uudistavad inimest. Kakeldes ja une pealt ülesse ajades võivad nad teha üsna kõva kriiskavat häält.
Eluiga on neil 3-5(8) aastat, suguküpseks saavad 2kuuselt, tiinus kestab 20 päeva, poegi sünnib 2-6 ja neid võib emast võõrutada 5nädalaselt (parem on siiski 6nädalat emaga hoida). Peale paaritumist võib emane muutuda väga agressiivseks ja isase isegi tappa, kui neid eraldi ei pane.
Ja üks pilt rasvasaba-liivahiirest (Googlis on neid pilte palju):
http://www.biolib.cz/en/image/id142204/
Teksti allikad:
http://www.gerbiiliyhdistys.fi/harvinaiset/duhoito.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Fat-tailed_Gerbil
http://www.petermaas.nl/gerbils/fattailedgerbils.htm
Kui aega leian, siis üritan ka teiste liikide kohta miskit kirjutada. Senikaua saate lugeda rasvasabast ja oma kogemusi teiste liivahiirte liikidega jagada
/100_parrots013.jpg)
