Kasvatajad, aretajad, millerid, tootjad ja nii edasi

[Eva4]

Eraldatud teemast: Ruudi - kõigi lemmikute pood Tartus, Annelinnas

OT, aga palun mitte nimetada inimest, kes viib poegi loomapoodi kasvatajaks. Mitte ükski korralik kasvataja ei viiks poegi loomapoodi ja kui sobivaid omanikke ei leita, siis jäetakse pojad omale. Kui see oli tahtlikult tekitatud pesakond, siis on tegemist lihtsalt näriliste tootjaga kellel pole absoluutselt vastututunnet. Loomapoodi võib kuulutuse panna, aga lihtsalt viia loomad poodi, et äkki saavad ok kodu ei ole absoluutselt vastutustundlik. Kasvataja ei teeks nii, sest kasvataja eesmärk on saada vanematest paremaid järglasi ja kui ei saa sidet pidada uute omanikega, siis ilmselgelt ei ole kasvatusel mingeid päris eesmärke (tervis, iseloom).

[38 papagoid]

Ei hakka vaidlema ja solvama , Eva 4 on seega nagu ainuke ja õige kasvataja siis Eestis ja teised paljundavad vastutustundetult oma rotte jah? Ja muide sellised väljendid nagu Sa avalikult kasutad on solvavad ja seega ebaseaduslikud. See pole ka selle Ruudi poe teema. Foorumis on kõigil õigus oma arvamusele, kuid mitte õigus teist inimest oma mätta otsast avalikult solvata.

[Mercar]

Tuletaksin meelde meie foorumi eetikakoodeksit, mille võib leida ülevalt paremalt reeglite ja KKK vahelt.

Ehk siis meie foorumi seisukoht on, et loomade poe jaoks tootmine on vale.

[Eva4]

Üks asi on, et inimene saab näiteks poest tiine looma ja ta ei oska poegadega midagi paremat teha ning viib nad poodi. Ühesõnaga täiesti tavaline lemmikute omanik, kes tahtlikult ei paarita oma loomi ja lihtsalt juhtus õnnetus. Sellisel juhul on see arusaadav, sest kui inimesel pole kogemusi, siis ega ta paremat ei oskagi teha.
Kasvataja (ükskõik, mis liigi oma) on inimene kelle aretuse eesmärk on saada vanematest parema tervise, iseloomu, tüübi ja värvusega poegi. Tervis ja iseloom on esimesel kohal ja sellele järgneb tüüp, sest iga liik peab ikkagi oma liigi moodi välja nägema. Kui kasvataja ei saa teada, mis probleemid tema kasvatatud loomadel on või ole, siis ei saa ta ka valida hea tervise ja iseloomuga loomi aretusse, sest tal lihtsalt puudub info sugupuu kohta. Võibolla see loom kes kodus on, on täiesti terve, aga näiteks ülejäänutel on kasvajad. Kui inimene viib loomad poodi, siis tal puudub informatsioon loomade tervise ja iseloomu kohta ning see on kõige olulisem aretuse juures.
Hoopis teine pool sellel teemal on see, et kuidas keegi julgeb oma looma järglasi poodi viia st. sul ei ole ju õrna aimugi kuidas see inimene, kes poest looma ostab, loomi pidama hakkab. Poegade poodi viimine on lihtsalt vastutusest loobumine ja loota, et müüjad annavad õiget infot erinevate liikide vajaduste kohta on lihtsalt naiivne.
Palun vahet teha loomade tootmisel ja kasvatamisel. Inimest, kes varjupaigast pärit koeri paaritab, ei nimetaks keegi koerte kasvatajaks. Veel vähem inimest, kes kutsikaid varjupaikadesse viivad, sest igal emasel peab ju pesakond olema eks ja pojad on nunnud kah. Teised loomad ei ole koertest halvemad. Ma pakun, et enamik inimesi vaataks väga kahtlaselt koerte või kasside "kasvatajat", kes kutsikad ja kassipojad poodi viiks. Jah, meil veel koeri ja kasse poes ei müüda, aga kas siis väiksemad loomad on kuidagi suurtest halvemad ja ei ole sama head kohtlemist väärt?
Ja kahjuks pean ma ütlema, et tõepoolest ei tea mina mitte ühtegi rottide kasvatajat peale enda Eestis. Kahjuks sellepärast, et palju lihtsam oleks kodumaal elava inimese käest uusi aretusse minevaid loomi võtta ja kogemusi vahetada. Küll aga tean ma, jällegi kahjuks, mitut näriliste tootjat. Tootja all mõtlen ma siis inimest, kes teadlikult pidevalt vastutustundetult paaritab oma loomi ilma igasuguse eesmärgita (pojad on nunnud ei lähe eesmärgi alla).
Ühesõnaga ei näe mina mitte ühtegi loogilist põhjust miks üks "kasvataja" peaks loomi poodi viima kui ta tõepoolest tahab hea tervise ja iseloomuga järglasi ning hoolib sellest kus ja mis tingimustes tema loomade pojad elavad.

[Pinto]

Minu silmis võiks selliseid paaritajaid kasvatajaks nimetada vaid juhul kui ta vähemalt jagaks oma kontaktid loomapoodi ja teeks müüjatele kohustuseks uutele omanikele kontaktid edasi anda ja võtta uutelt omanikelt ka kontaktid, et ise oma kasvandike käekäiguga kursis olla. Veel parem, kui jagaks loomapoele lemmiklooma loovutuse lepingud (kus on kirjas, mida teha probleemide korral jne), et uued omanikud need täidaks. Siis saaks inimesed loomapoest küll loomi osta (inimestele meeldib ostu otsust teha rohkem looma reaalselt nähes, kui kuskil kuulutusel pilti vaadates) aga samas saaks ka kasvataja oma kasvandike eluoluga kursis olla. Ühtlasi oleks ka uutel omanikel mingi kindlustunne, et loom tõesti pärineb normaalselt kasvatajalt, mitte mõnelt suvaliselt paljundajalt. Loomadel oleks küll üks ebameeldiv ja stressirohke kogemus elus juures (mida kasvatajalt otse uuele omanikule minev loom ei pea kogema) aga vaid nii saaks olla kindel, et loom on heades kätes.

[alina467]

Antud juhul on loomalaste vanemate omanik loomapoe omaniku/müüjaga väga lähedalt tuttav. Suheldakse tihedalt. Ma usun, et seda olukorda võiks ka natuke teisiti käsitleda. Loomad on praegu loomapoes suures puuris. Selles loomapoes loomadega tegeletakse, neid sotsialiseeritakse. Olen neid loomakesi oma silmaga näinud. Väga asjalikud ja armsad tegelased.
Minu meelest ei tohi kõiki kohe ühte patta panna.

[Eva4]

Loomade eest kindlasti hoolitsetakse seal poes hästi, seal töötavad toredad inimesed. Minu kommentaar ei ole mõeldud üldse poe kohta vaid on mõeldud selle kohta kas inimene, kes oma loomade pojad viib loomapoodi ja ei otsi neile ise kodusi, on kasvataja. Igaüks, kes oma loomi paljundab, ei ole kasvataja ja kui inimesed nimetavad kõiki kasvatajaks, siis mõjub see kasvatajate ja üldse loomade aretusele negatiivse mainena. Inglismaal öeldakse selliste inimeste kohta backyard breeder, eesti keeles ei tea päris sobivat sõna. Nii nagu koerte/kasside pidevat poegimist ilma põhjuseta ei aktsepteerita, ei tohiks ka muude liikide puhul seda aktsepteerida. Kasvataja teeb endast kõik võimaliku, et tema poegade järglased saaks võimalikult hea kodu ja seda ei saa teha viies loomad poodi (olgu seal poes ükskõik kui suured puurid jne). Poodi oleks ok kuulutus panna ja mina ei näe ühtegi loogilist põhjust miks poegi poodi viia kui tegemist ei ole ups pesakonnaga. Antud juhul jäi mulje nagu oleks tegemist tahtlikult tekitatud pesakonnaga. Kahjuks millegi pärast väiksematesse loomadesse suhtutakse hoopis teisiti kui suurtesse. Kui kuskil poes oleks mõne koertekasvataja paaritatud kutsikad ja kasvataja ütleks, et ah mõtlesin, et viin poodi ja vahet ju pole kust omanik ostab....seda inimest ei peetaks enam kasvatajaks ja kõik inimesed tunneks vaestele kutsikatele kaasa. Mina olen lihtsalt arvamusel, et pisikesed loomad on sama head kui suured ja nendega tuleks käituda sama vastutustundlikult.

[nuff]

Mind pani see teema mõtlema, kas see pole pisut üle pingutatud?
Kas näiteks koeraomanikud (kasvatajad) otsivad oma kutsikatele ise kodusid? Võin väita et mitte. Infot jagatakse tuttavate-tuttavte-tuttavate kaudu küll, kuid enamasti kuulutatakse kutsikate müügi kohta oma kodulehel või mujal ja kui ostja ilmub, kombatakse inimese tausta ja loomateadlikkust. Aga mitte kõik ei tee seda. Samuti ei ole hilisemat suhtlemist. Ma ei väida, et see on absoluutne, paljud muidugi suhtlevad. Paljud ei lase pesakonnal tekkidagi, kui ei ole tellimust (soovitud just selle kasvataja loomade poegi).

Kasvataja ei või sekkuda teise inimese ellu ega dikteerida, mida looma ostnud inimene peab tegema. Tõepoolest, need kasvatajad, kes on uuele loomaomanikule alati olemas, on väga tublid, et vastata küsimustele, mis uuel omanikul looma kasvatamise kohta tekkida võivad. Eeldatakse ju et kasvataja on kogenud inimene. Paljudele küsimustele saadakse vastused vastavatest foorumitest, seal on nõuandjaid rohkem.

Ma leian, et inimene ise eelkõige kui looma võtab, peab tegema ära korraliku kodutöö, et teada, millised kohustused kaasnevad ühe või teise looma pidamisega - see on kõige olulisem. Kust see loom ostetud on, kas kodust või poest, pole edasisel kasvatamisel asboluutselt oluline (minu jaoks mitte).

On olemas hoolimatuid, kes toodavad poegi, laskmata kurnatud emasloomal eelmisest pesakonnast taastuda, et oleks mida müüa. Aga teemas oli arutamisel küsimus, kas inimene, kes oma loomad poodi viib, võib end nimetada kasvatajaks? Miks mitte? Mind see ei häiri, nimetagu end kuidas soovivad, peaasi, et loomadega OK on. Mina usun, et üldjuhul on inimesed head ja kes looma (poest) soetab, kindlustab talle ka hea kodu.

[Eva4]

Koerte kasvatajad ei vii tõepoolest kutsikaid loomapoodi ja ei anna suvalistele inimestele. See, kuidas inimene konkreetse kasvatajani jõuab, ei ole absoluutselt oluline. Kui tegemist on kasvatajaga ja ta ei suhtle kutsikate omanikega ja kui teda ei huvita tulevikus esinevad probleemid, siis ei ole tegemist kasvatajaga. Kuidas on võimalik sellisel viisil terveid ja hea iseloomuga loomi saada, kui sa ei tea isegi seda kuidas siiani on õnnestunud ja kas on probleeme? Tellimuse peale ma ei usu, et kasvatajad kutsikaid teevad, see pigem kutsikavabrikute teema. Uurisin ka ühe inimese käest, kes "koertemaailmaga" rohkem kursis ja huvilisi ootavad enne paaritust haruldasemate tõugude omanikud, sest neil on oht et jäävad kutsikad kätte. Tavaliste ja levinud tõugude puhul ei pea see väide paika. Kui tegemist on tervete ja hea iseloomuga loomadega, siis tulevad kasvatajal pojad ilmselgelt, sest ta on ju kasvataja ning tegelebki koerte kasvatamisega.
Ma leian, et minul on täielik õigus nõuda, et minu kasvatusest loomad elaks normaalse suurusega puuris, saaksid normaalselt sööki ja neid koheldakse hästi. See ei ole mitte ainult minu õigus vaid kohustus, sest tänu minule need loomad on siin maailmas ja mina olen nende eest vastutav. Ega loomad ei ole ju asjad, et müün maha ja siis ükskõik mis uus omanik teeb. Sellisel seisukohal on kõik kasvatajad keda ma tunnen (ükskõik mis liigiga tegu). Probleemi tekkimisel eeldan mina, et inimene küsib kõigepealt minu käest ja nii eeldavad enamus kasvatajad keda ma tean, sest kasvatajad ju teavad oma kasvatusest pärit loomi kõige paremini.
Jah, enamik inimesi on enamik aega enamasti head. Reaalsus on aga see, et minu käest küsib rotte rohkem inimesi kellele ma ei annaks ühtegi looma kui inimesi kellele annaks. Seda vaatamata infole kodulehel. Mõni leiab ikka, et äkki tema puhul tehakse erand ju lubatakse rott hamstripuuri panna, mis isegi ei sobi hamstile või et äkki temal lubatakse ainult ühte rotti korraga pidada, sest ta saab ju tervelt neli tundi päevas rotiga veeta. Samuti küsitakse emast ja isast ning rotte paaritamiseks oma rottidega. Kõik need inimesed lähevad ju loomapoodi, sest mina neile ei müünud. Kas keegi on tõesti nii naiivne ja arvab, et müüja suudab välja selgitada mis inimesega tegu ? Kõige tähtsam on tõesti, et loomadega oleks kõik OK ja nendega ei ole OK, kui inimesed arvavad, et aretus on see et panen kaks nunnut looma kokku ja siis viin pojad poodi. Siis on enamik inimesi aretajad ja see on tõsiselt aretusega tegelevate inimeste mõnitamine, jällegi ükskõik mis liigiga tegu.
Samuti palun meeles pidada, et müüjad ei tea soovitada õigeid puure. Võibolla mõned üksikud. Kui inimene ostab looma poest ja tahab sobilikku puuri, siis tõenäoliselt soovitatakse talle puuri, mis ei ole sellele liigile sobilik.

[nuff]

Eva4, sul ei ole enam midagi õigus nõuda, kui omand on üle läinud. Sul on võimalus oma loomakesi sellele inimesele mitte müüa, kelle suhtes sul on teatud kahtlused.

OT: Seaduse järgi on loom asi, seda siis näiteks müügitehingu kontekstis. Loomadele kohaldatakse asjade kohta käivaid sätteid. Loomulikult ei pea enamus inimesi loomi selles mõttes asjadeks, et neid võib võtta ja/või hüljata nagu elutuid asju (erandeid on alati). Koera näite tõin selle pärast, et see on kõige levinum (inimesed teavad koertest rohkem, kui teistest loomadest). Absoluutselt ei tahtnud ma rääkida nende aretusest, vaid uue kodu otsimisest ja leidmisest.

Hetkel on tekkinud teemasse kaks terminit: kasvatajad ja aretajad. Need, kelle loomaksetel tulevad pojad ja need poodi viib, nendele loomadele on peremees ikkagi kasvataja, küll aga ei ole ta aretaja. Kasvataja on ju selline suupärane käibefraas inimese kohta, kelle kodust loomakesed pärinevad (ta ei pea olema aretaja). On kindlad inimesed, kes kasvatavadki loomapoodidele loomi/linde. Poodnikud teavad neid inimesi ja kõik on OK.
Kui kellegi loomakestel on pojad (nö kogemata) tulnud ja tingimused selle karja pidamiseks ei ole head, siis viigu nad enne loomapoodi, kui laseb kitsikuses elada või veel hullem, surma saadab.

Olen sinuga paljuski nõus kuid ärme unusta, et teema pealkiri on "Inimesed, kes viivad oma loomapoegi poodidesse", tema valgub üle kasvatamise, aretuse ja loomapidamise tingimsute (sh ettekirjutuste/nõudmiste) teemale. Tahaks veel öelda, et õige aretaja (kes hingega oma asja ajab) ei tunne end mõnitatuna ainult selle pärast, et keegi oma loomade pojad poodi viis.

[Snowblind]

Nuff, ma ei tea milliseid koerakasvatajaid sa tunned. Ka ei saa täpselt aru, mismoodi see tuttavate ja kuulutuste kaudu huviliste otsimine on midagi muud, kui ise kutsikahuviliste otsimine. Minu tuttavatest koerakasvatajatest ei käi keegi tänaval isiklikult kutsikaostjaid otsimas vaid ikka pannakse kuulutusi. Kuid mitte ükski neist ei müü nt. vahendajatele (ning kindlasti ka loomapoodi, kui selliseid peaks siinkandis olema) sest tahetakse kindlalt ise kutsikaostjatega vestelda, et kindlaks teha, et inimene on õige. Need, kes seda ei tee ega kutsikate hilisema käekäigu vastu mingit huvi ei ilmuta, mina küll kasvatajateks ei nimetaks- need on pigem ikka backyard breederid või millerid.

Mis puutub dikteerimisse, mida koera ostnud inimene teha võib ja ei või, siis see on kahe otsaga asi. Normaalne ja korralik kasvataja ütleb enne ostmist, et seda looma ei või solgiga sööta ja teda ei või kasutada (paberiteta) kutsikate tootmiseks. Kui inimene sellega nõus ei ole, siis ta ei peaks seda kutsikat ostma. Kui inimene sellega nõustub ja hiljem seda ikkagi teeb, siis on kasvatajal vägagi õigus kohe väga-VÄGA tige olla.

Tõsi ta on, et inimene peaks enne looma võtmist end korralikult kurssi viima sellega, mida sellise looma omamine tähendab ja mida selline loom vajab. Kahjuks on VÄGA palju inimesi, kes isegi koera võttes päris hästi ei tea, mida nad teevad, rääkimata siis väiksematest vähem tülikatest ja odavamatest loomadest. Vastasel juhul ei oleks meil takse, kes uut kodu vajavad, sest tuleb välja, et nad hauguvad ja kaevavad ega rotte, kes hamstripuuris enda väljaheidete sees peavad hingitsema. Samuti on korralik hulk emaseomanikke (olgu siis koer, kass, rott, hamster või muu elukas), kes ise suhteliselt harimatutena otsustavad "kasvatajateks" hakata ilma, et nad tegelikult seda tiitlit ei vääri, sest kasvataja peaks olema inimene, kes teab mida ta teeb ja miks. Inimene, kes oma loomad suvalisi ostjaid ootama jätab tundmata mingit huvi, kas nad lähevad 5 aastasele mänguasjaks, ussisöödaks või pisikese puuri sisustuselemendiks, ei ole kasvataja, sest inimene, kes toob siia ilma elu ja jätab selle juhuse hooleks ei ole seda asja nii hästi läbi mõelnud, kui kasvataja peaks. Koerainimesed nimetavad selliseid gasvatajateks ning heal juhul ootab nende "toodangut" tore elu toredate inimeste juures aga oleks VÄGA naiivne arvata, et kõik inimesed, kes loomapoest endale looma ostma lähevad on selle korralikult läbi mõelnud ja pakuvad talle imelist elu.

[nuff]

Pole küll minu asi öelda, ma ise ka libastusin (vabandan selle eest), kuid Snowblind, su postitus on total OT
Just enne viitasin, et teema valgub laiali (nt loomade aretuse teemale).
PS. Minu jaoks sõna "kasvataja" ei ole tiitel, mida peab välja teenima, see on käibefraas, mis iseloomustab isiku tegevust.

Täiesti erapooletu arutlev nuff

[Eva4]

Kasvataja öeldakse inimese kohta, kes tegeleb mingi konkreetse liigi aretamisega. Kui vaadata näiteks koerte tõuühinguid, siis on alati kasutuses sõna kasvataja ja mitte aretaja. See on elementaarne, et kasvataja tegeleb aretusega. Nii on ka mujal maailmas - ingl. k. breeder, soome k. kasvattajat jne.
Mul ka kodus kaks koer ja ma tegelen kah nende kasvatamisega, ega ma nüüd ju koerte kasvataja pole Ma kasvatan oma meest kah vahest, ma olen siis meeste kasvataja kah
Tegelikult sõna "kasvataja" on enamike kasvatusega/aretusega seotud inimeste jaoks just tiitel mille peab välja teenima ja suvaline memm, kes turult pärit kasse omavahel paaritab, ei ole kasvataja nende inimeste jaoks. Kasvataja tegeleb mingi liigi aretusega ja kui kõik ennast kasvatajateks nimetavad, siis läheb asi väga segaseks. Ühesõnaga kasvataja=aretaja, sest vastutustundlik kasvataja tegeleb aretusega.

[nuff]

Ma ütlesin, mida see sõna minu jaoks tähendab. See oli, on ja jääb nii ja mind juba tõesti ümber ei kasvata
Selline asi on küll inetu, kui kuulutatakse, et müüakse mingit tõulooma, aga tegelikult on puhtatõulisusest asi kaugel.
Ooo, uus pealkiri - vat see vist on eelnevale jutule tõesti sobilikum.

Edit: Eva4, su võrdlus on tore küll, aga su mees ei ole loom ning ma pean kasvataja all silmas ikkagi inimest, kelle loomakestel on sündinud pojad, kelle eest ta hoolitseb ning kelle ta maha müüb - ükskõik, kas siis poe kaudu või kuulutab ise kusagil ja leiab ostja. Ei õigusta tõupettureid ja nn loomavabrikuid.

[Snowblind]

Mina võin öelda ju tomati kohta tomaat ja väita, et mind selle kasutamisest ümber ei kasvata ning selle juurde ka jääda, kuid see ei tee tomatitest tomaate.

Nuff isegi kirjutas, et eeldatakse, et kasvataja on kogenud inimene. Alati ei ole (iga kasvataja on kunagi oma esimese pesakonna saanud) kuid kasvataja peaks olema alati see, kelle poole on võimalik probleemide korral pöörduda ning kes annab endast parima, et aidata (uurib ka ise veterinaaride, koolitajate või kogenumate kasvatajate käest, intenetist jne. et kutsikaomanikku aidata) ning alati üritab end kursis hoida sellega, kuidas tema kasvandikel läheb. See lihtslt ei saa järglaste poodi parseldamisega kokku käia. Selliste inimese jaoks ei saa käia sama nimetus, kui inimesele, kes tõeliselt hoolib ja hoolitseb. Inglise keeles nimetatakse seda backyard breeder, Eesti koerandusinimesed on käinud välja väljendi gasvataja mis minu arvates eristab ilusasti vastutustundlikku inimest vastutustundetust. Olenemata liigist.

[alina467]

OT:
Njah... Siin minu meelest saab saatuslikuks ka loomade hind. Paljud inimesed ostavad või võtavad omale pigem mittetõupuhast looma justnimelt hinna pärast. Ja "toredad ja tublid" kasvatajad on valmis oma kutsika enne magama panema kui, et hinda alla laskma(konkreetne juhtum elust). Kus siis on siin aretajate vastutustunne ja hoolimine loomadest. Ma ei ütle, et kõik teevad nii, aga see, et selline asi üldse olemas on, ajab nö karva turri.
Muidu siit jääb küll mulje, et need kes tõupuhtaid ja hea kvaliteediga loomi kasvatavad ja lepinguid sõlmivad on need kõige tublimad ja toredamad ja ei tee seda üldse raha pärast. Enamus koerakasvatajatest vist elatubki ainult kutsikarahadest.

[nuff]

Snowblind, sõna tomaat ei ole eesti keeles olemas, kuid kasvataja on ilus ja selge, üheselt mõistetav eesti keelne sõna. See ei olnud hea võrdlus
Ma olen kindel, et kui kellelgi tuleb loomadel esimene pesakond, küll siis uuritakse samuti teistelt loomaomanikelt, internetis, raamatutest, loomaarstidelt jne. Olen veendunud, et selle esimese pesakonna kasvatajast inimene hoolib oma pisikestest loomakestest sama palju, kui kõik teised head inimesed ja staažikamad kasvatajad.

Minu jaoks ei ole ühegi esimsese pesa kasvataja halvem nendest, kellel on pesakondi rohkem olnud. Miks mind üritatakse selles ümber veenda, ma ei mõista? Selle kohta ma ütlesingi, et selles mind ümber ei kasvata. Kohati tundub, et mõni inimene peab end teisteks paremaks. Milleks? Pole vaja end pidada paremaks (kasvõi ainult seetõttu, et keegi ongi halvem), vaid olge parem.

Inimene on loomadele halb, kui ta põhjustab loomale piinu. Kui ta hoolitseb oma loomade eest hästi, on tegemist hea loomaomanikuga. Isegi siis, kui ta oma loomakutsikad poodi viib.

PS, kui sa ise oma loomale ostja otsid/leiad, siis võib see inimene olla silma all väga kena ja teadlik jne. Mingil hetkel võib ka tema looma suhtes meelt muuta ja ta hüljata, ära anda, poodi viia jne. Kellelgi ei ole õigust tungida teise eraellu ja hakata nõudma, kuidas tema (sinu endine) loom elab. Ta ei ole kohustatud suhtlema. Sa ei pruugi kunagi tõde teada saada. St minu jaoks ei ole ikkagi vahet, kustkohast loom ostetakse, kodust või poest. Jääb loota, et ostja pakub loomale seda, mida loom vajab.

[Eva4]

Kui inimesel ei ole tõupuhta looma jaoks raha, siis on olemas varjupaigad. Ei ole vaja millereid toetada sellepärast. Need "kasvatajad" kes loomi hinna pärast magama panevad on ilmselgelt "gasvatajad" ja ei soovitaks küll sellistelt ühtegi looma võtta. Seda juttu, et korralikud koerte kasvatajad teenivad loomade pealt, saab väita ainult inimene, kes ei ole kursis kulutustega mida kasvata tegema peab. Nendest kutsikarahadest elavad millerid, kes kulutusi ei tee ja jäävad plussi. Just sellepärast ongi vaja vahet teha kasvatajal ja gasvatajal ka näriliste maailmas, et ei tekiks sama probleemi nagu koertel.

Kui ma sõlmin inimesega lepingu, et probleemide korral tagastab ta looma mulle või küsib luba looma üleandmiseks teisele inimesele ning inimene sellega nõustub, siis on mul ikka õigus küll ja ta on kohustatud suhtlema, sest ta on sellega nõustunud. Õnneks ei ole mitte ühelgi inimesel tekikinud probleemi nende nõudmiste täitmisega ning inimesed annavad ise teada probleemide korral, sest see on ju elmentaarne loogika miks on vaja anda tagasisidet. Kui inimesel on foobia, et teised inimesed tahavad hullult tema eraellu tungida, siis ma ei oska selle peale midagi öelda ja tõenäoliselt ei saaks sellise foobiaga inimene üheltki kasvatajalt looma, sest aretuse jaoks on vaja tagasisidet.

[nuff]

Kui juttu tuli müügilepingust.
Isikud võivad tõepoolest lepingus igasugustes tingimustes kokku leppida, mis on olulised müügitehingu tegemiseks. Aga ma ei tea küll ühtegi seadusesätet, mis kohustab isikut küsima müüjalt luba (pärast lepingueseme üleminekut ostjale), kui ta tahab talle kuuluvat looma kuhugi edasi müüa või niisama loovutada. Seda ei saaks nõuda isegi siis, kui müüja on sellise tingimuse lepingusse kirjutanud ja ostja seda aktsepteerinud. Ta on kauba (looma) eest maksnud ja sealtmaalt tema kohustused müüja ees lõppevad. Iseasi, kui sa müüd oma looma kaasomandisse, siis võivad kaasomanikud teist poolt X tingimustega koormata või kohustada (mis siis lepingus kokku lepitakse). See peaks olema ka proportsionaalne.

Ma ei usu, et kellelgi on foobia, kui ta ei taha looma müüjaga suhelda. Mõni ei ole lihtsalt eriline suhtleja.
Mõni müüja võib olla ka liiga pealetükkiv, inimesi on palju ka kõik nad on erinevad.

PS. Kui inimesel ei ole tõupuhta looma jaoks raha, ei keela keegi tal osta krants-looma Oluline on, et inimene, kes krantsi müüb, seda ka nii ütleks, et müün (selle või selle tõu sarnast) krantsi, aga mitte müün paberiteta tõulooma. Kui pabereid pole, siis millega seda tõugu tõendada?
Varjupaigast võid saada psüühiliselt ebastabiilse koera, kes on väärkohtlemise pärast liiga arg, agressiivne või muu ebasobiva iseloomuomadusega. Romi Hasa (neiupõlves Erlach), raadiohääl, võttis varjupaigast koera, kes oli seal väga rahulik, aga Romi kodus muutus täiesti agressiivseks ja tuli magama panna. Looma närvid olid nii läbi, et ta ei suutnud inimkeskkonnas elada. Lugesin seda kusagilt (artikli võib leida ka netist). Varjupaiga loomadega on omad riskid.

[samton]

Oot-oot; et kirjutan lepingule niisama naljaviluks alla ja pärast ütlen, et kuna olen raha ära maksnud, siis need lubadused, mida alla kirjutades andsin, ei tähenda minu jaoks midagi?
Ma olen ilmselt imelik, aga minu jaoks on isegi suusõnaline lubadus selline asi, mida täita tuleb. Ükski seadus seda muidugi ei sätesta.

[Pinto]

Ma olen kindel, et kui kellelgi tuleb loomadel esimene pesakond, küll siis uuritakse samuti teistelt loomaomanikelt, internetis, raamatutest, loomaarstidelt jne. Olen veendunud, et selle esimese pesakonna kasvatajast inimene hoolib oma pisikestest loomakestest sama palju, kui kõik teised head inimesed ja staažikamad kasvatajad.

Minu jaoks ei ole ühegi esimsese pesa kasvataja halvem nendest, kellel on pesakondi rohkem olnud.

Väga naiivne on loota, et inimene hakkab uurima loomade kohta rohkem, kui pesakond tuleb ja et kõik inimesed on head. Olen kokku puutunud üsna mitme inimesega, kes ostsid meelega poest emase ja isase looma ja lihtsalt panid nad kokku, et poegi saada. Pojad tassitakse järjest loomapoodi. Kui ma üritasin ühele loomade pidamise, toitmise jne kohta infot jagada, siis lihtsalt ignoreeriti mind ja toimetati täpselt samamoodi edasi nagu varem. Isegi küsiti, et miks see kõik vajalik, kui nad elavad ja poegivad ka nii nagu nad hetkel on... Isase ja emase eraldamise peale sain vastuse, et siis nad ei saa ju poegi. Pojad kusjuures olid paljud haiged ja elasid väga vähe, kuid see teda ei huvitanud. Kas tõesti sellist inimest saab kasvatajaks nimetada? See on ju sulaselge paljundaja ja kohutavalt vastutustundetu inimene. Kas nende hiirte endine omanik on kah sinu silmis kasvataja? Ausaltöelde ma ei oskagi sellisele inimesele nime anda.

Kui keegi nimetab end kasvatajaks, siis ma eeldan, et ta teab ka antud loomaliigist ja oskab vajadusel aidata. Kui aga eelpool mainitud inimesed end kasvatajaks nimetavad, siis ma nende nõu küll kuulda ei taha ja eriti hull on, kui nad peaks mingit "nõu" andma inimesele, kes loomast veel midagi ei tea.

[nuff]

Pinto, kui ma ise loeksin ja uuriksin poegade kasvatamise kohta, siis ma usun, et seda teevad ka teised Ma usun, et inimeste seas on nn loomade masstootjaid, nende tegevust ma ei õigusta. Kuid vale on lüüa kõiki ühe mütsiga (sh esmase pesakonna kasvatajaid). Tema on kasvataja ja tema ei ole. See viis loomad poodi, tõmbame avalikult oksa! Me ei ole õiged inimesed andma teiste inimeste kohta otsustavaid hinnaguid. Muidugi võime me nendel teemadel lõputult arutleda, vaielda, analüüsida, kui vaja, siis kaevata jne. Ma olen sinuga paljus nõus, kuid ma ei ühine hinnangute andmisel.

Samton, loomulikult oled sina aus ja sõnapidaja inimene. Oleks selliseid inimesi vaid rohkem
See on tõesti nii, et kui lepingu ese on pärast müügitehingu sõlmimist ostjale üle läinud, ei pea ostja müüjalt luba küsima, kui ta tahab looma edasi müüa, kinkida vm. Seaduse järgi on loom asi ja loomale kohaldatakse asjade kohta käivaid sätteid. Kui sa ostad midagi, siis see kuulub ainuisikuliselt sinule ja sa sul on õigus ainuisikuliselt otsustada, mida sa selle asjaga teed. See ei ole minu arvamus, selline on seadus.

[Pinto]

Asjaõigusseadus § 68:
(1) Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
(2) Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega.
(3) Omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel.

Võlaõigusseadus § 8:
(1) Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
(2) Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.


Mina loen kahest seadusest igatahes kokku küll nii, et omand on küll püha ja puutumatu, kuid lepinguga on võimalik teha kitsendusi ja lepingut tuleb siiski täita. Seega kui ikka on nõustutud sellega, et kasvataja võib looma tagasi võtta, kui tal pole nt korralik puur, siis ta seda ka teha võib.

[nuff]

Tubli, et seadustest selgust otsid seoses (vallas)asja müümise ja omandi üleminekuga

Just nii see on, omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse... - leping (kirjutatagu sinna mida tahes) ei ole seadus.
...või teiste isikute õigustega - see puudutab kaasomadit. Antud juhul siis asjasse puutumatu säte.

Loomulikult on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kuid asja müügiga on ikkagi sedasi, et kui sa müüd midagi kellelegi, siis see asi kuulub pärast lepingu täitmist ostjale ning tema, asja uue omanikuna valdab, kasutab ja käsutab asja. Võib seda müüa, pantida, kinkida, rentida jne.

Müügilepingu põhitunnuseks on see, et koos asja üleandmisega lõpeb omandiõigus müüjal ja tekib ostjal.
Müüja ei või tugineda kokkuleppele või tingimustele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi.

Pooled võivad lepingust taganeda, kui teine lepingu pool on lepingu tingimusi rikkunud. Müüja võib lepingust taganeda, kui ostja ei ole tasunud asja omandamiseks lepingus kokku lepitud tasu. Kui omand on üle läinud, siis ostja saab asja tagastada ja raha tagasi nõuda, kui asi (lepingu ese) ei vasta tingimustele (see on ostja poolne lepingust taganemine). Ostja on kohustatud raha tagasi maksma ja asja tagasi võtma, kui selline nõudmine (lepingust taganemine) on põhjendatud.

Viidatud kahe seadusesätte (AÕ § 68 ja VÕS § 8) koosmõju ei anna müüjale õigust seada müügilepingus piiranguid asja valdamise, kasutamise ja käsutamise osas, mis peaksid kehtima pärast omandi täielikku üleminekut.

Need nn kitsendused on hoopis muu teema. Näiteks võidakse sinu asju (vara) arestida, kuna sa oled võlgu (kui selle kohta on olemas jõustunud kohtuotsus) ja see vara tahetakse võla katteks realiseerida. St sult võetakse (kohtuotsusega) õigus oma vara/asju müüa. Või piiratakse kasutamist jne.

Omandireservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud.
Omandireservatsioon - kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni (näit: kui on esitatud arve ja asi on kätte antud enne arve tasumist, või kui on lepitud kokku maksmine mitmes osas) jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega. Kui ostja ei tasu ostuhinda täielikult, on müüjal õigus lepingust taganeda ja asi tagasi nõuda (asja eest saadud raha tuleb ostjale tagasi maksta).

Pinto: "Seega kui ikka on nõustutud sellega, et kasvataja võib looma tagasi võtta, kui tal pole nt korralik puur, siis ta seda ka teha võib."

Müüja ei saa looma lihtsalt tagasi nõuda, küll aga võivad lepingupooled müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (selline tingimus võib vallasasja korral kehtida 3 aastat). Müüja peab selleks ostjale esitama avalduse. Kirjaliku müügilepingu puhul notariaalselt tõestatud või notariaalselt kinnitatud avaldus.

[Mercar]

Mina loen välja, et kui su müügileping sätestab müüjale õigused pärast asja (looma) üle andmist ongi tegu kaasomandi vormiga. Mis see kaasomand siis muud on kui see, et mitmel isikul on ühele asjale / loomale õiguseid.
See et lepingu peal on kirjas "ostu-müügi leping" ei tähenda midagi, pealegi ka kaasomandis olevat asja võib müüa või asja nii müüa, et see jääb kaasomandisse...

[nuff]

"Mina loen välja, et kui su müügileping sätestab müüjale õigused pärast asja (looma) üle andmist ongi tegu kaasomandi vormiga."

Kaasomandiga on tegu siis, kui asi (loom) ostetakse kahe peale. Müüja võib müüa looma kaasomandisse, jäädes ise üheks kaasomanikuks - siis maksab ostja looma eest pool hinda (oma mõttelise osa eest). Näiteks asi kuulub võrdse osana kahele kaasomanikule - kummalegi kuulub 1/2 mõtteline osa asjast. Siis on kaasomanikel looma (asja) suhtes võrdsed õigused. Kui kaasomand jaguneb näit. 3/4 ja 1/4, siis vastavalt sellele on ka õigused. Ühele kaasomanikule kuulub 3/4 suurune mõtteline osa kaasomandist ja teisele 1/4 mõtteline osa.

Kaasomandis olev loom peab olema siis kahe inimese nimele ka registreritud (sest tal on kaks omanikku). Näiteks ostetakse tõukoer, abikaasad on vabaabielus, siis lisatakse lepingusse mõlema abikaasa nimed (mõlemad maksavad veerad koera hinda, kahe peale kokku pool). (Kui oleksid abielus, siis on tegemist abielu ühisvaraga ja asi kuulub mõlemale, kuigi võib olla ühe abikaasa nimel). Kenneliidu regitsrisse kirjutatakse kaasomandi korral omaniku reale kaks nime. Samamoodi on kõikide teiste asjadega. Ostetakse maja/korter, siis on sellel kaks omanikku ja need nimed on kantud kinnistusregistrisse.

Kui üks kaasomanikest soovib oma mõttelist osa müüa, siis peab ta pakkuma seda esmalt teisele kaasomanikule sama hinnaga, millega ta müüb omale kuuluvat mõttelist osa avalikult, kui teine kaasomanik seda osta ei soovi. St kui teine kaasomanik ei soovi saada asja täisomanikuks.

Kaasomanik võib müüa temale kuuluva mõttelise osa kolmandale isikule (kui teine kaasomanik seda osa osta ei soovinud). Siis tekkib kaasomand asja suhtes kaasomandi müüja (esimese kaasomaniku) ja kolmanda isiku (uue kaasomaiku) vahel. Kohustsed jagatakse taas vastavalt pooltele kuuluva kaasomandi mõttelise osa järgi. Kui uus ostja soovib asja täies osas osta (omandada), siis võivad mõlemad kaasomanikud müüa talle kuuluva mõttelise osa osa uuele ostjale. Uuest ostjast saab asja täisomanik.

Kui koer müüakse kaasomandisse, siis jagatakse kohustsed lepingus täpselt ära. Mu tuttaval oli üks koer müüjaga kaasomandis. Müüja (üks kaasomanik) maksis koera näitusekulud, treeningukulud, arstlikud kontrollid (võimaliku arstiabi), teine kaasomanik (ostja) treenis koera, kasvatas koera enda juures (toitis oma raha eest, ostis koerale vajalikke vahendeid), käis näitustel ja võistlustel. Riigivälistel koerteneäitusel käis teine kaasomanik (müüja). Koer oli emane. Esimene kaasomanik pidi lepingu järgi otsima emasele koerale paartuseks sobiva isase ja viima ta selle isase juurde (ka välimsaale, omal kulul). Tulevased kutsikad kuulusid teisele kaasomanikule (üks kutsikas kuulus esimesest pesakonnast esimesele kaasomanikule).

Kui asi on kaasomandis, siis peavad kohustused olema proportsionaalselt jagatud vastavalt kaasomandi jagunemisele. Sedasi ei saa, et müüja müüb asja kaasomandisse ja kirjutab lepingusse ostja jaoks terve rea kohustusi (mis näiteks nõuavad raha) ja talle endale ei jää mingeid kohustusi, peale suu kulutamise (nõunadmise ja õpetamise), jättes endale peamiselt vaid õigused. Asja ühe kaasomanikuna on tal asja suhtes sama palju kohustusi, kui õigusi.

[Mercar]

Kui asi on kaasomandis, siis peavad kohustused olema proportsionaalselt jagatud vastavalt kaasomandi jagunemisele. Sedasi ei saa, et müüja müüb asja kaasomandisse ja kirjutab lepingusse ostja jaoks terve rea kohustusi (mis näiteks nõuavad raha) ja talle endale ei jää mingeid kohustusi, peale suu kulutamise (nõunadmise ja õpetamise), jättes endale peamiselt vaid õigused. Asja ühe kaasomanikuna on tal asja suhtes sama palju kohustusi, kui õigusi.

Kus see sätestatud on et kohustusi ja õigusi peab sama palju olema? Kaasomans on kahe (või enama) inimese vaheline kokkulepe. Kui kokkuleppes on kirjas, et selle raha eest saab inimene nt rotikutsika koos kohustusega teda pidada vastavalt lepingus mainitud tingimustele siis nii ka on. Kui inimesele see ei sobi siis:
a) kas inimene räägib müüjaga läbi ja jõutakse teistsugusele kokkuleppele tingimuste ja hinna suhtes, või
b) inimene talle mitte sobivate tingimustega ei osta.

Keegi ei saa sätestada, et kui 2 inimest on nõus kaasomandilepinguga, kus 1 inimese panus on proportsionaalselt suurem kui teise oma, et siis selline lepe ei kehti. Kui inimene on allkirjastanud siis on ta ka nõusoleku andnud.
Ei ole nii et kui ma olen allkirjastanud mingi leppe ja mulle jõuab kohale et see on nt mingis mõttes ebaõiglane siis kaotab lepe kehtivuse. Lepe kaotab kehtivuse vaid juhul kui see ei ole kooskõlas seadusega.

[Eva4]

Pinto, kui ma ise loeksin ja uuriksin poegade kasvatamise kohta, siis ma usun, et seda teevad ka teised .

Mina ei ole näiteks mitte kunagi ühtegi teist inimest ära tapnud ja järelikult mõrvareid ei ole olemas, sest mina ei tapaks teisi inimesi Ma ei mõtleks ka nii nagu sina Nuff, järelikult sa ei mõtle nii nagu sa mõtled, sest mina nii ei mõtle

Vahepeal tekkis ka küsimus, et mis vahe on aastaid aretusega tegelenud kasvatajal ja esimese pesakonna saanud kasvatajal. See vahe on tohutu. Esimesel juhul on kasvatajal parema tervise ja iseloomuga loomad ning tal on tõenäoliselt oma liin/liinid ja teisel juhul on ei ole mingeid garantiisi millised loomad sealt pesakonnast tulevad va. juhul kui alustav kasvataja saab mõne vana kasvataja liinidest loomad. Ma võtan ise samuti aretuse jaoks loomi meelsamini kogenud kasvatajalt, sest siis ma tean mida ma saan. Looma võtmisel on tervis ja iseloom mulle olulised ning kogenud kasvatajatelt on enamasti parema tervise ja iseloomuga loomad.

Siin on nüüd seadustest palju juttu olnud....loom ei ole asi, ükskõik mida see seadus ka ütleb. Õigusteadus ei ole õiglusteadus ja minul on jumala ükskõik kas ma seaduse järgi võin nõuda midagi või mitte. Loomad ei ole asjad minu jaoks ja kui seaduses on kirjas, et rott võib elada 20 x 30 cm puuris, siis mind see seadus ei huvita. Kui inimene mulle midagi lubab, ükskõik kas kirjalikult või suuliselt, siis ma eeldan et ta seda ka täidab. Sellele kas lubadus on suuliselt või kirjalikult ei ole mitte mingit vahet. Samuti ole vahet sellel kas selle lepinguga saab kohtusse minna, sest lubadus on lubadus.
Ma võin küll seda öelda, et enamike inimeste jaoks ei ole loovutusleping mingi paber mille järgi kasvataja nende eraellu sekkub, vaid märk sellest, et kasvataja hoolib ning inimeste arvates on see ainult positiivne. Kui tänu sinule on siin maailmas keegi juures, siis sina vastutad ta eest. Minu jaoks on iga rott (tegelikult ükskõik mis loom) eriline ja hindamatu ja kui mina olen ta tekitanud, siis mina ka vastutan ta eest. Ma annan endast kõik võimaliku, et nad saaks võimalikult head kodud. Inimesed kirjutavad ja saadavad mulle pilte ka ise, täiesti vabatahtlikult, võtavad probleemide korral ühendust, sest nad on kõik normaalsed ja toredad inimesed. Nagu Samton ütles, siis lubadus on lubadus. Loomad ei ole asjad mida müüakse ja vahetatakse nagu tehnikat.

[nuff]

Lepingu sõlmimisel lähtutakse heast usust, heast tavast, et kohustused on õiglaselt jagatud. Loomulikult, võib üks kaasomanikest võtta omale lepinguga suuremad kohustused, kui teised kaasomanikul. Keegi ei keela võtta endale ükskõik, mis tahes kohustusi kuid keegi ei saa isikut sundida neid võtma. Kui timgimused ei sobi on tal õigus loobuda lepingu sõlmimisest, nagu sa ka kirjutasid.

Kaasomandi puhul ei saa nõuda ostjal asja täishinda. Sest ta ei osta omale asja täielikult, vaid ainult mõttelise osa sellest. Kaasomadi puhul jagatakse kulutused ära. Võidakse kokku leppida, et teine kaasomanik peab pidama looma xx mõõtmetega puuris, kuid peab arvestama sellega, et selle puuri soetamine nõuab kulutusi. Need kulutused jagatakse ära, sh kulud toidule jmt. Kui jutt on kaasomandist, see tähendab, et omanikud on MÕLEMAD. Kui ei taha asjale tehtavaid kulutusi kanda (eriti, kui need kulutused on asjale hädavajalikud), siis ei ole ju põhjust ka asja omada (kui asja eest hoolt kanda ei taha).

Kui sa kirjutad alla lepingule ja hiljem jõuab kohale, et selles on midagi ebaõiglast, siis selle vaidlustasmiseks on kohus. Kaasomandit puudutavad vaidlused on ühed keerulisemad vaidlused sh kasutuskorra määramises, kui palju on kellelgi õigus asja kasutada ja kui palju on kellelgi kohustusi selle asjaga seoses. Kui kompromissi korras kokkuleppele ei jõuta, siis määrab kasutuskorra kohus. Kohus lähtub alati sellest, kui palju kuulub kummalegi poolele asja mõttelisest osast, vastavalt sellele määratakse kasutuskord ja kohustused. Kohus ei tee ebaõigalseid otsuseid.

"Kaasomans on kahe (või enama) inimese vaheline kokkulepe. Kui kokkuleppes on kirjas, et selle raha eest saab inimene nt rotikutsika koos kohustusega teda pidada vastavalt lepingus mainitud tingimustele siis nii ka on."

Kaasomand ei ole kokkulepe, see on õiguslik seisund. Kui aga kaasomandis sõlmitakse kokkulepped, on hea tava neid kokkuleppeid järgida. Kui üks kaasomanikest ei ole sellega nõus, et teine kaasomanik ei järgi kokkulepitud korda, siis on tal õigus pöörduda kohtusse kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Siis määrab kohus, kui palju peab ühel või teisel kaasomanikul asja suhtes kohustusi olema. Õigusi asja suhtes on kasomanikul vastavalt kaasomandi suurusele. Kaasomandis oleva asja kohta tehtud kokkuleppeid ei saa eirata, kui need on notariaalselt kinnitatud.

[nuff]

Pinto, kui ma ise loeksin ja uuriksin poegade kasvatamise kohta, siis ma usun, et seda teevad ka teised .

Mina ei ole näiteks mitte kunagi ühtegi teist inimest ära tapnud ja järelikult mõrvareid ei ole olemas, sest mina ei tapaks teisi inimesi Ma ei mõtleks ka nii nagu sina Nuff, järelikult sa ei mõtle nii nagu sa mõtled, sest mina nii ei mõtle

Asi on õigusest läinud üle filosoofiale Vaat, kui huvitav teema diskuteerimiseks.
Ma kahjuks ei suuda enam üldse kaasa mõelda, sest olen viiruse saanud ja pean voodisse pugema.

Lõpetuseks lisaks, et ma olen kindel, et inimesed, kes lemmiklooma ostavad - neil on looma suhtes head kavatsused: ei taheta ära süüa, nahka võtta, katseid teha vmt. Müüja lugegu ostjale sõnad peale, mis oleks loomale kõige parem, olgu valmis aitama nõuga, kui seda vajatakse. Olgem sõbralikud ja heatahtlikud.

Kui on tõsine põhjus mõne loomapidajaga pahandada või korrale kutsuda, siis selleks on olemas loomakaitse ja politsei. Jääb soovida, et hoolimatutel loomasoovijatel ei jätkuks üldse raha looma ostmiseks, ka mitte poolt raha looma kaasomandisse ostmiseks. Kasvatajad võiksid oma loomi lasta paarituda ka ainult siis, kui on täpselt teada, millisele ostjale tulevane loomapoeg müüakse (nö tellimuspõhiselt). Siis oleks hundid söönud ja lambad terved.

Aitäh teile, oli huvitav diskussioon