Olen kunagi raamatust lugenud, et soovitatakse jänku sülest maha lasta alles siis, kui ta rabistamise lõpetanud on ja rahulikuks jäänud.
Ise võin öelda, et alguses hakkas meie Nupsu iga kord kohe meeletult rabistama, kui sülle võtsin, kuid kuna enamjaolt võtan teda koju tulles kohe hopsti sülle, nunnutan teda sügades ja kõrvu paiutades, on ta küll nüüd taltsamaks muutunud, on lihtsalt harjunud sellega, mis teda süles olles ootab. Kuid seda vaid siis, kui hoian teda käppadega enda vastas, st, ta toetab ennast minu vastu ja toetan ka tema tagakäppe, nii tunneb ta ennast kindlamalt, kui aga panen ta seljaga enda vastu, hakkab ta õige varsti rabistama, käpad on õhus ja nii pole kindlusetunnet tal. Küünte lõikamine läheb meil ikka kahe mehega, sest kunagi ei tea, millal ta rabistama võib hakata, aga võrreldes algusaegadega on ka see rahulikumaks läinud. Kui ma aga istun ja võtan ta sülle, teeb ta kohe minekut, ei hakka teda siis vägisi kinni ka hoidma.
Põhiline, et süles olles teda ikka sügad, mina puhun talle ka sooja hingeõhku, nüüd oskab ta seda kõike juba nautida, isegi hakkab hambaidki krudistama, kuid nii kui lähenen voodile, teeb ta minekut. Lihtsalt ta pole sülemõmm meil
, eks kõik olene ka looma enda iseloomust.