www.pisi.ee

Allolev on referaatne tõlge Monika Wegleri raamatust originaaltiitliga "Gräfe und Unser" rootsikeelsest tõlkest. Raamatu rootsikeelse tõlke ISBN on 91-534-2484-0.

Noored küülikud, kuni kolmekuused, eriti pesakonna õed-vennad, võivad koos elada. Ära osta kunagi küülikupoega, kes on noorem, kui 6-nädalane! See on loomapiinamine. Vanemad loomad, kes teineteist ei tunne, peavad alguses saama võimaluse üksteisega aeglaselt harjuda.

Emane ja isane: saavad omavahel hästi läbi, aga ole ettevaatlik! Küülikud pole ilma põhjuseta viljakuse sümboliks saanud. Isane tuleb kastreerida juba 3-4-kuusena.

Kaks isast: Kui nad saavad üksteisega harjuda juba noortena ja kui mõlemad kastreeritakse 3-4-kuisena, saavad nad enamasti hästi läbi. Mittekastreeritud isaseid seevastu ei saa koos pidada, sest nende vahel tekivad tõsised kaklused reviiri ja tähtsuse pärast. (Isased proovivad üksteisel munandeid ära hammustada. /Anu kommentaar).

Kaks emast: Kuni suguküpsuse saabumiseni saavad kaks emast, kes teineteist tunnevad, hästi läbi. Suguküpsetena hakkavad nad enamasti kaklema ja sellisel juhul tuleb nad teineteisest eraldada. Steriliseerimine on võimalus, aga tunduvalt raskem lõikus, kui isaste kastreerimine, seepärast vali hoolega veterinaar, kes lõikuse läbi viib!

Iga allolevatest astetest peaks võtma vähemalt ühe päeva või niikaua, kuni nad üksteisesse olukorras rahulikult suhtuvad.

1. Esimene lähenemine: Küülikud, kes teineteist veel ei tunne, tuleb asetata puuridega otsakuti kokku, nii et nad näevad üksteist ja tunnevad lõhnu. Kui küülik(ud) reageerivad väga tugevalt ja on väga ärritunud, pane puurid üksteisest natuke kaugemale, näiteks meeter või isegi paar, ja lükka lähemale iga kord, kui oled saavutanud mõlemapoolse enam-vähem rahuliku käitumise. Ole ise rahulik.
   
2. Kui esimene aste on läbitud, ja küülikud on puuride kõrvutiolekuga leppinud (käituvad nagu tavaliselt, pikutavad, söövad, nuusivad teineteist läbi võrede sõbralikult, proovimata hammustada) võib edasi minna. Võta puuvillane riidetükk ja silita sellega esimest küülikut, siis teist, seejärel taas esimest. Märkad kohe, et küülikud reageerivad otsekohe nuuskimisega! Paita küülikuid kordamööda ja tihti, kuni nad enam lõhna suhtes ei reageeri ja käituvad "nagu tavaliselt" paitamisel.
   
3. Vaheta nüüd küülikute puure. Lase neil mõnda aega (veerand tundi ca.) üksteise puuris üksi uudistada. Siis vaheta jälle tagasi. Seda korda aeg-ajalt, kuni nad on mõlemas puuris kodused. Lõpueksam sellel tasandil on see, kui nad veedavad öö "vales" puuris, mis on, nagu ennegi otsakuti koos. Et mitte põruda, pead sina kogu öö hästi magada olema saanud, s.t. küülikud käitusid terve öö rahulikult. Selle harjutuse kallal võid rahuga mitu päeva jännata.
   
4. Nüüd saab üks küülik korraga vabalt ringi hüpata ja nuuskida. Nii kaua, kui nad proovivad üksteist läbi võrede hammustada, tuleb sama harjutust kordamööda korrata.Heaks näitajaks on sõbralik nuuskimine ja rahulik käitumine. Selle harjutuse häid tulemusi võib mõnikord mitu päeva oodata olla.
   
5. Alles nüüd võib küülikuid neutraalsel pinnal kokku lasta, nii et neil ei ole vaja reviiri kaitsta. Et tutvumist meeldivamaks muuta, pane ruumi pisut maitsvat rohelist, nt. peterselli lehti. Tähtis on ka, et on kohti, kus küülikud saavad üksteisest eemale hoida ja ennast peita.

trinnux kirjutas:Küsimus: kas on võimalik panna kikkkõrv 3aastast emast ja noort lontut kokku??? tahaks kikkkõrvale seltsiliseks lontu (meibi et kikkis kõrvadega) osta. ma mõtlen just vanusevahe pärast nagu? arvan et lontu tuleks kas noor u kuune või mõni 2-3 aastane.

Vastus: Meie isane kiku Mio oli pooleteistaastane, kui 8-nädalane lontu-Maia koju toodi. Kõik läks hästi. Arvan seepärast, et kui annad oma 3-aastasele kikule niipalju aega, kui temal harjumiseks vaja läheb, läheb kõik kenasti ka Teil. Emased ja isased võtavad enamasti
üksteist leebeloomuliselt vastu. Enamasti on aga just emased natuke tujukamad ja võimuhimuramad ning vajavad seeläbi rohkem aega. Soovitaksin pigem poja sõbraks toomist, kui teise samavanuse. Siis on neil kergem see "kes kamandab"-värk ära korraldada, sest vanem enamasti on bossiks. Uut küülikut valides proovi ka sellele mõelda, et too uustulnukas oleks kodusoleva küülikuga iseloomu poolest sarnane . Näiteks kui kodusolev vanem loom on selline nats tossike - ära võta küülikut, kes juba paari-kolmekuusena on igavene rahmeldis ja paskaak.
Mio kastreerisime kohe. Pärast seda tuleb neid veel 4 nädalat eraldi puurides hoida sest nii kaua võib isane viljastusvõimeline olla. Kastreerimata noort isast ja Sinu emast kokku lasta ei ole mõtet ja piinab nats isase ära, kui ta kuude kaupa oma ihaldatud "pruuti" vaid läbi puurivõrede peab vahtima ja öhh-öhh tegema. Seepärast soovitaksin Sul muretseda kas juba varem kastreeritud isane või siis isane, kes on vähemalt 3-kuune ja saab kohe opereerida. (Isased peavad olema 3-4 kuused, et neid kastreerida saab. Umbes kuune küülik, mida mainisid, on emmest eraldamiseks veel liiga noor, nagu ma juba ülalpool teemas kirjutasin. Ärge ostke liiga noori poegi, teete eeskätt loomale, kui endale karuteene sest riskite oma lemmiku tervist, ja seeläbi enda rahakotti.

maigrit kirjutas:Kas ema ja poega võib jätta koos ühte puuri? Mul on tiine küülik, aga tahaks ühe poja endale jätta, kas võin nad panna ühte puuri, ilma et peaksin muretsema koguaeg, et emane talle viga võib teha, või et noor küülik emasele stressi põhjustab?

See on kahe otsaga asi. Esiteks pead kindlaks tegema, et poeg ikka kindlasti on emane, kui neid ühes puuris pidada tahad. See pole nende pisukeste puhul alati niisama lihtne. Kui oled aga tubli "vaataja" siis pole vast see mureks. Teiseks, saavad ema ja poeg enamasti läbi, kuni pojast saab pubekas. Siis võivad probleemid tekkida ja enamasti kaklevad küülikud öösiti. Kui lood on päris halvad, kaklevad päeval ka. Mõned emad-tütred saavad aga väga hästi läbi kogu elu. Kui aga näiteks mõni isane kõrvalpuuri tuua, keda nii ema kui tütar himustavad, siis võivad vanad sõbrad igavesteks vaenlasteks saada. Nii et ma tõesti ei oska Sulle konkreetset vastust anda.

Kas teise (märksõna "puuvillariie") ja kolmanda sammu (märksõna "puuride vahetus") vahel on ka mingit verstaposti, mida saavutada? Kas vaheldumisi riidega paitamist teha senikaua, kuni jänkud enam ei reageeri teineteise lõhnale?
Kas jänkude kordamööda silitamine käega ei sobi?
PS. Mis puutub jänkude iseloomu hindamisse enne ostu, siis poest küülikut ostes on väga raske iseloomu hinnata. Poes nad käituvad tõenäoliselt hoopis teisiti kui hiljem kodus. Võib olla võimalik hinnata jänku julgust, mis aga ilmtingimata ei tähenda, et julge jänkupoeg hakkab tulevikus teisi jänkusid terroriseerima.

Kirjutasin nüüd nats teksti sisse juurde, täiendamaks oodatud tulemust nende "märksõnade" all. See puuvillavärk on ju autori kirjeldus. Meie tegime alguses küll vist hoopis vetsupaberiga, et mitte oma lõhnaga segada seda tähtsat "paid". Kui aga see esimene suur pai tehtud, silitasime hiljem niisama käega ja piltsisime neid kordamööda.

Vot selles see häda meil ongi, et jänkud hüppavad kordamööda majas ringi, aga ainult üks tahab teist kogu aeg näksata ja seda olenemata sellest, kas ta ise on puuris või väljas.
Lisaks ei õnnestu meil puuride kõrvutipaneku trikk eriti hästi, kuna ühel on plastikust servadega puur, teise puuril on aga külgedel võred... (kuigi kõrvuti on need puurid viimasel ajal kogu aeg olnud)
<ohkab> Proovime siis paitehnikat edasi...

Mul tekkis küsimus seoses (viimases punktis mainitud) neutraalse territooriumiga.
Mina oma inimeseloogikaga saan aru, et neutraalne territoorium on selline koht, kuhu kohalikud jänesed harva satuvad.
Näiteks meie magamistoa voodi võiks ju selline koht olla, sest sinna satub teisi peksev tüdrukjänku heal juhul paar korda aastas.
Samas poissjänkud satuvad sinna tihemini (sest võtame nad selleks ajaks endaga kaasa, kui riideid vahetame ja plika end pissitab), seetõttu lootsime, et seal on poistel kindlam olla... ...aga võta näpust: plika andis ka nn. neutraalsel territooriumil poistele keskmise koosa... Õnneks saime ta õigel ajal kinni...
Kas inimeseloogika erineb neutraalse territooriumi määratlemisel jäneseloogikast?
<hakkab suve ootama, siis saab neutraalse tsoonina kasutada hoovi...>

Meie ja küülikute loogika ei pruugi tõesti kokku minna. Kui toas juba küülikulõhn sees, siis on võimalik, et ei sobi ka see koht. Tegelikult on kõige tähtsam see, et just see dominantne küülik ennast ruumis/kohas kodusena ei tunne. Nii et selles osas tegid ju täiesti õigesti. Aga minu küsimus on selline, et kas siis läbi võre üksteise nuuskimine läheb ilma vigadeta, s.t. vabalt ringiplagav küülik (siis Pipi) ei proovi poissjännusid läbi puuri "hammustada"?
Meil ka praegu madalseis - oleme nende 4 nädala täitumist oodates, mis kastreerimisest peavad mööduma, vaikselt proovinud Miot ja Måns'i omavahel tutvustada. Niipea, kui Mio võimaluse saab, proovib ta aga Måns'i hammustada. Isegi õues, lumehanges. Nii et meil mõlemil veel "long way to go"....

Meie staatus on praegu selline, et Radar-titel saab meie juures varsti kuu aega oldud, aga Pipiga pole nad siiamaani sõbraks saanud.
Pipile mõjus väga positiivselt see, kui ma lasin tal Radari puuris ringi tuuseldada (Radar ise oli sel ajal kõrgemates õhukihtides: söögilaual nimelt ) ja aeg-ajalt panin ta Radari puuri kinni, et pisipoiss saaks turvaliselt ka põrandal ringi askeldada.
Me tegime ka lõhnade vahetust, st. paitasime Pipit ja Radarit kordamööda, aga see ei huvitanud Pipit oluliselt.
Paremuse poole minekuks loen ma seda, et Joss ei saa enam iga 10 minuti tagant Pipilt tohlakaid ning Pipi ei üritagi enam iga kord Radari nina näksata, kui viimane oma koonukese kaugele läbi puurivarbade surub.
...aga arenemis- ja harjumisruumi on veel palju...

kas on võimalik noort tsitsut noore küülikuga sõbrustada(kui nad on erinevast soost)?

See noore tsintsu ja küüliku asi tundub mulle kahtlane. Äkki lähevad kaklema. Või tulevad hoopis pojad!!! Kuid ma ei tea, kas see on võimalik...

Poegi tsintsilja ja küüliku vahel ei tule kohe kindlasti. Tegemist ju kahe erineva loomaliigiga.
Tsintsut ma küülikuga kokku elama ei paneks. Loomad on lihtsalt liiga erinevad ja vajadused ei ole samad. Tsintsud tahavad minu teada palju rohkem rahu, küülikud rohkem sellised, kes päeval erksamad on (eriti koidikul ja päikeseloojangu aegu). Tsintsud minu teada rohkem ööloomad.

minakatre kirjutas:kas õde ja vend paarituvad

Jah, nad paarituvad küll, kui juhuse saavad.

Ma tahaks osta omele ühe küüliku veel (Bella õe),aga kas Mu praegune küülik hakkab nagu õiendama : et see on minu territoorium ja sina siia ei tule ja kas nad tunnevad ikka üksteist ära (mu praegune küülik on 5 kuune ja ta on olnud mul umbes 3 kuud)et kas ma saaks ta osta?

Helis, palun loe ülalolev jutt korralikult läbi ja saadki teada, kuidas uustulnukat Sinu praeguse küülikuga harjutada. Neid niisama kokku lasta oleks üsna rumal. Kui tahad kindel olla, et nad sõpradeks saavad, pead ostma vastassugupoolest küüliku ja isase kolme-neljakuusena kastreerida laskma. Enne seda neid kokku lasta ei saa. Pärast kastreerimist pead neli-kuus nädalat ootama, enne, kui isase viljakus täielikult kadunud on. Siis võid hakata neid omavahel harjutama eesoleva kirjelduse järgi. Ära kiirusta, sest see toob endaga ainult tagasilööke kaasa. Kuni viimase astme õnneliku läbiviimiseni pead oma küülikuid eraldi puurides pidama, nii et mõtle enne korralikult läbi, mis ette võtad!

Kas tõesti ei saa 1 aastast küülikut kastreerida.

Miks ei peaks saama?

Siin oli ju kirjas, et 3, 4 kuusena või ma ei pannud tähele.

Loomulikult võib ka vanemaid opile saata (juhul kui selleks vajadus on). Seda on läbi elanud ka kahe- ja kolmeaastased jännud.

Meil on jah vaja, kuna plaanis on muretseda veel üks jänks kes on emane.

Kui võtad teise küüliku ja tahad teda oma eelmise olemasoleva jänkuga kokku elama panna siis ei tohi seda kohe ja ilma tutvustamisetta teha,sest siis ei pruugi nad kunagi ära harjuda.Alati tuleb jänkusi ennem kokkulaskmis(emased,isased) üksteisega pidevalt harjutada,sest muidu ei saa asjast asja.

Eelmistele postitustele lisakes,et esimeses postituse oli mõeldud kastreerimise all,et kui jätad isase küüliku emastega kokku elama siis tuleks ta kohe kastreerida ja seal oli kirjas mis on esimene aeg selle tegemiseks.

Kui mul elavad 5 kuud vahetult kõrvuti puurides õde ja vend (kes teineteisest lahutatud u. 2 kuu vanuselt) ning tahtmine nad kokku lasta peale seda, kui vennake kastreeritud, siis kas usun õigesti, et probleeme peale 4-6 nädala möödumisel kastreerimisest iseenesest tekkida ei tohiks? On ju tüübikesed kogu aja tihedalt puuridega kõrvuti olnud. Muidugi lugesin läbi kogu ülaltoodu, kuid näib, et võimalikke erinevaid variante suht palju. Vist kõige õigem tasapisi proovida?

Ikka jah, tasapisi proovida ja hea, kui ikka ise silma peal hoiad, sest iseloomud on kõigil jänkudel väga ja väga erinevad .

Teeme siis tasapisi algust - väga huvitav igatahes! Kuskilt kuulsin, et segaverelised pidid aja jooksul kurjaks minema. Mul pool-Californiad (tõutunnused kenasti olemas), siiani toredad rahulikud loomakesed. Tegelikult ei tahakski väga vennakest kastreerida, kahju nagu. Ilus loom, oleks ehk edaspidi peaaegu väärt isa mõnele California-laadi pesakonnale. Püüan me edusamme siin kajastada, milline iganes lõplik otsus ka olema saab.

Oi, oi, oi, kui Sa pole oma isast veel kastreerinud, siis on kindel, et neid kokku lastes, on tulemuseks pisikesed jänkupojad. Ära unusta, et jänkud saavad sellega väga kiiresti hakkama. Õe ja venna puhul aga pole järglaste saamine eriti hea mõte.

Ma päris kindlasti ei lase kastreerimata venda õe juurde
Selle asja tegi bioloogia õpetaja koolis selgeks juba 20 aastat tagasi. Mõtlesin vaid, et meie praegused jänksid ei pruugi ainsateks jääda

Aga kuidas on siis kui on kaks isast ja ainult üks nendest kastreeritud??
Kas nad siis ka kaklevad?? Kuigi põhjust nagu ei tohiks olla...
Lihtsalt huvi pärast küsin.

Mnul on kaks isast küülikut + emane. Ei ole kedagi kastreerinud ja pole kavas seda teha ka. Kaklema lähevad juhul kui nad ühte puuri satuvad, kui kõik kolm väljas ringi vudivad ei ole mitte mingeid probleeme olnud.

Väga halb, et ei ole kavas. Uhkustada pole siin millegagi
Meie foorumis ei pooldata arutut loomade paljundamist. Kui sa pole oma isaseid kastreerinud, siis hakkavad su emasel järjepidevalt pesakonnad tulema. See ei ole normaalne ega hea ei küülikuemmele, ega ka pisikeste küülikute uutele omanikele, kes peavad leppima küülikulastega, kes pole emme kurnatuse tõttu korralikku hoolt saanud.
Oma küülikute teemas kirjutasid, et osa su eelmise emase järeltulijatest surid. Kas sellest juba ei võiks õppida, et selline paljundamine ei ole normaalne? Väga südametu ja vastutustundetu käitumine.