Küüliku iseloomu murdmine

[Õntsu]

Kuidas seda siis teha? Mina pole siiani pihta saanud. Minu emane plika on nii isekas/jäärapäine, pai ja nunnutamist tahab aga ometigi sülle võtmis ja muul moel tõstmist ei kannata, vahest sobib süles olek...vahest mitte. Vahest ükstoit läheb hästi kõrist alla siis jälle see ei kõlba ning pirtsutab. Väga isekas on ta ka, kui ta väljas lahti lasta siis ilmselt jookseks ta kohe kaugele metsa ära. (Kas ma olen talle siis kuidagi liiga teinud, et selline on?) Puuri näiteks rohtu annes hakkab ta seda sööma, järgmine kord kui panen viskab käppa ja vahest ka uriseb... sama on ka puuri puhastamisel. Tema peab ikka puuris samal ajal olema kui kassikühvliga sodi välja tõstan ning siis ikka kühvlile käppa viskama ja vahepeal urisema.
Väljas olevasse puuri pannes ta ka end enam kätte ei anna. (puur 2m pikk) Ainus võimalus on transa sisse panna ja siis ta sinna sisse läbi kohmekuste utsitada. Tema muidugi samal ajal jälle uriseb ja viskab käppa.
Ma kohe ei teagi, ühest küljest on ta kuidagi väga selline nunnukas teisest küljest jälle väike saatan, valgete ingli-kõrvadega. Kuidas moodi ma peaks tema iseloomu siis murdma, et ei oleks sellist ''halba'' poolt temas, vaid olekski selline pisike inglike?

Oehh, nüüd sai küll palju teksti, kuid loodan, et keegi viitsib läbi lugeda ja aidata

Edit: Mu ema arvates peaksin laskma ta ära paaritada, et siis rahuneb maha (poegade pärast ei pea muretsema, need võtaks ta endale ja osad neist läheksid lihaks) On see tema arvamus õige või on see siiski riski peale välja minek? (Küülik oleks paaritamise hetkel umbes pooleteise aastane)

[3rika]

Mina poegade asemel soovitaksin ära steriliseerida, sest peale poegi ei pruugi halb käitumine kaduda vaid võib isegi hullemaks minna. Kuid steriliseerimisega on suurem šanss, et saad veidi rahulikuma küüliku. Samas , mõni emane lihtsalt ei salligi sülle võtmist. Kassidega sama lugu. Loomad annavad ise märku, mis piirini on suhtlus nende jaoks vastuvõtlik ja kust hakkab piir, mida ületada ei tohiks. Ehk siis, kui su plikal on suhltustuju, ta tuleb ja otsib su ise üles ja suhtleb niiviisi, mis on tema jaoks okei. Niiet, sa ei pruugigi omale mitte kunagi "inglikest" saada. Vanusega muidugi rahunetakse üldiselt maha aga ei pruugi ikkagi süleloomaks sobida.

[Õntsu]

Steriliseerimisega ma enam väga päri pole : s See mis eelmisega juhtus ei ole siiani mulle andnud julgust uut küülikut opilauale panna. Aga kas on võimalik, et küüliku iseloom muutub ka sellest kui ta saaks omale nö kaaslase ehk sõbra? Kui nt sõber oleks selline nunnukas jne siis äkki õppib tema pealt? ( Kõlab väga tobedalt )

[3rika]

Ei usu. Siis võib just tekkida selline olukord, et su esimene emane võib hakata territooriumi kaitsma ning hakkab hullupööra märgistada. Meil mutt hakkaski mingi hetk märgistama ja see polnud üldse tore. Kus sa steriliseerida lasid? Kõige kindlam on pöörduda Tatari Loomakliinikusse.

[Õntsu]

Ma ei mäletagi enam. Kui ma ei eksi oli see Fik loomakliinik. Kunagi sai seal 2 kassi kastreeritud ning ei osanud mingit ohtu kujutada. Tartus on neid kliinikuid kaks seega võis lihtsalt teises halvem kirurg olla. Kuna olen Tartu inimene siis ei saa Tatarisse minna aga Tartu ülikooli kliinikumist soovitati meile Palliumi kliinikut.
Aga niiet parim võimalus oleks steriliseerimine? Aga samas pole see ka kindel, et võib kuidagi iseloomu muuta?
See on suht selline kulukas op ning kui tulemus ei pruugigi nö jääda... ma ei tea, peab kaaluma siis seda veel.
Aga kuidas ma üleüldse teda harjutada saaks süles olemist ja üldse nii, et ta minu lähedusse hoiaks?

[cougar]

Natuke teemaväliselt küsin - mis tähendab - viskab käppa? Ma tean, et küülikud nagu lambad ja kitsedki virutavad tagumise jalaga vastu maad nätaki, kui miski ei meeldi, ja kui ikka väga ärritatud on, siis teevad seda mitu korda. Kas sa seda pidasid silmas?

[Kissu]

Kuigi kõik teised kliinikud soovitavad Pallimi, siis ütlen ausalt, et mina sinna operatsioonile küll minna ei julgeks. Mingi hetk väitsid nad ka oma kodulehel, et tegelevad pigem nn. perearsti teenustega. See üks ja ainus kord, kus mina seal kliinikus käisin, sain vale diagnoosi ja vale doosi ravimit rotile. Vaatamata sellele, et see on minu majast 5 minuti tee kaugusel, ei ole ma sinna kordagi tagasi läinud.

Ise käin oma loomadega ainult dr. Uibopuu juures R-Kliinikus. Kus olen lasknud ka roti kasvajat opereerida ning merisiga ja küülikut kastreerida. Kõik operatsioonid on läinud kenasti ja ilma komplikatsioonideta, seda kusjuures vaatamata sellele, et küülik oli 7 aastane kastreerimise operatsiooni ajal, mis on tegelikult juba natuke liiga vana sellise operatsiooni jaoks.

[RAjankud]

Lisaks võib halva käitumise poegadele "pärandada." Iseloomu murda pole mõtet, pigem leppida tema sellise iseloomuga nagu tal on.