www.pisi.ee

Mänguasjadest veel niipalju, et ostsime siis täna oma tuhkrule väikesed kummist põrkepallid, et talle kindlasti need meeldivad. Lõbu oli kuskil 15 minutiks, siis kadus tuhkur koos palliga kapi alla ja mõned minutid hiljem suutsime päästa ainult jäänuseid pallist... ei uskunud, et hammas kohe peale hakkab, seepärast soovitan nüüd ka plastmassist pallikesi, mis kõrisevad (meil mõni on ja meeldivad talle küll). Nagu näha, siis on kumm liiga habras. Kui tuhkur sealt küljest tükke sööma hakkab, siis pole see eriti kasulik ja võib lõppeda loomaarsti külastusega...

Ega meiegi kogemused seoses kummist asjadega paremad ole ...meie oma kasutas ka taktikat "küüs taha ja hammas peale"...õnneks tekkinud tükkide vastu ta huvi ei tundnud...siiski juhtus korra, et märkasime ühel päeval, et liivakastis leiduv hunnik oli kuidagi ebaloomulikult erksinise mustriga. Põhjust ei tulnud kaua otsida, sest leidsime kogemata tuhkru käpaulatusse jäänud poroloonmadratsit, mis omas kindlaid tuhkrutöö tunnusmärke ...Seega, kuigi mingil juhul ei tohiks näritavad ja seejärel neelatavad asjad lohakile jääda, ei ole mingi ebaloomulike materjali söömisest kohe katastroof käes, sest õnneks on tuhkrul äärmiselt kiire ainevahetus, nii et mitteseeditav väljub küllaltki ruttu ja ei avalda igakord halba mõju. Sellest hoolimata peaks tuhkrule antavate mänguasjade sobivuse üle enne järgi mõtlema.

Kiire seedimise kohta on mul jällegi lugu rääkida, mis juhtus alles paar päeva tagasi. Meil siin Katjušaga nagu tuhkruteemaline võistlus, et kes kelle oma juttudega üle trumpab
Meil oli jällegi nii, et tuhkur oli söönud matkamadratsi tükke (hiljem selgus). Loomake oli terve õhtu otsa väga uimane ja kangestunud olekus ning öö otsa läkastas ja oksendas vaheldumisi. Nunnutasime öö otsa teda, et tal parem hakkaks ja ta ennast üksikuna ei tunneks. Kui aga hommikul puuri vaatama läksime, siis oli ta tubli suure peotäie neid samuseid matkamadratsi tükke välja oksendanud. Mis oleks võinud juhtuda, kui need tükid poleks suukaudu välja tulnud, ei tahaks teada.
Kiire seedimine mitteseeditavate asjade puhul kahjuks ei aita.

Ma kirjutasin seda võstluse osa ikka naljaga pooleks, sest nagu eelkõneleja rääkis, siis oleme selle foorumi kahekesi vallutanud .
Loomulikult ei kirjutanud ma seda juttu madratsitükkidest selleks, et kellelegi etteheiteid teha või Katjushakese lõbusaid lugusid varjutada. Lugu oli kirjutatud selle mõttega, et alati tasub ettevaatlik olla ja adresseeritud oli see lugu just neile, kellel ei ole veel tuhkrut, kuid neid huvitab kõik, mis nendega seotud. Lihtsalt selleks, et nad teaksid tulevikus tähelepanelikud olla selliste asjade suhtes.
Ma ei arvagi, et tuhkru peab maha kandma kohe, kui mingi õnnetus juhtub, kuid alatähtsustada ka ei tasuks. Kui ikkagi nii pisikesel loomal nagu tuhkur, on maos peotäis sünteetilist pudi, siis ei ole see üldsegi naljakas ja võivad tekkida sooleummistused, mis õigeaegse abi puudumisel lõppevad kurvalt. See oli mu jutu mõte. Alati ei ole võimalik, et kõik tuleb nn õigest august välja.

Olen lugenud kuskilt et tuhkrutele ei tohi anda kummipalle... aga mis ta nendega siis teeb? kas ta rebib need mõne ajaga tükkideks ja siis sööb ära või mis?

Jah ta lõhub need kiiresti ära ja peale seda võib need tükid endale sisse süüa.

Kummipallid ei seedi seedetraktis ära ja tagajärjeks võib olla soolte ummistus.Heal juhul saab abi vaseliinõlist aga võib ka opile minna. Eriti ohtlik on penoplast.
Minu Juss närib küll kummipalli(väga kõva kumm) aga tavaliselt viib ta oma mänguasjad riidekappi,kus tal panipaik,ja sellega asi piirdub.Väljas vedelavatest kilekottidest ja penoplastist hoian heaga kaugemale.

Kummipallidega ei tasuks eriti katsetada jah, sest Tikril oli kunagi nendest sooleummistus. Tuhkrul on nii teravad hambad, et ta lihtsalt purustab selle ära ja oma tegevuse käigus võib mõned tükid ka sisse süüa. Kui hästi läheb, siis tulevad need tükikesed koos väljaheidetega välja, kui mitte, siis võib asi lõppeda päris kurvalt Abi võib jah ka vaseliinõlist saada, kui on juba ummistus tekkinud. Kindlasti tuleks siis pöörduda arsti juurde.

aga kas talle võiks anda näiteks tennisepall või jalgpall mängimiseks ? ma mõtlen vähendatud suuruses jalgpalli mis on mõeldud väikestele lastele ?

Nii kaua, kuni see pall ühes tükis on, võib selle küll tuhkrule anda, iseasi kas see pall teda üldse huvitab.

Meie Suhkur saab väga hästi läbi golfipalliga

a kui teie suhkur saab selle kolfi pallidga hästi hakkama kas see ta hammaste tervist ei mõjuta w ? ma mõtlen et killud ja ... ?

Veidikenegi võiks vaeva näha, et tekst oleks loetav!

tuhkrumees kirjutas:Aga kui teie tuhkur saab selle golfi pallidega hästi hakkama, kas see ta hammaste tervist ei mõjuta või? Ma mõtlen, et killud ja ... ?

Golfipall on täpselt piisavalt suur ja libe, et suhu talle üldse ei mahugi. Järelikult seda muret meil ei ole, et ta oma hambaid ja/või golfipalli lõhuks. Ta ajab seda mööda tuba ringi oma ninaga, nagu mängiks "jalgpalli". Hea asi on veel see, et kui pall laminaatparketi peal veereb, siis ta kõriseb päris kõvasti ja see ajab Suhkru parajalt pöördesse.

Maasika lemmikud on sellised kõrisevad kummitükkidest tehtud pallid. Nende pallidega on tegelikult väga suur oht, et võib alla neelata tükke või midagi, sest kui tuhkur peaks palli katki tegema, siis on kohe tükid taga. Maasikas aga tassib seda niisama hambus ja lükkab ka ninaga seda mööda tuba ringi. Katki närinud pole ta kordagi mitte ühtegi palli.

Skippyle meeldivad ka need kõrisevad kummitükkidest pallid ja katki on ta neid ka teinud, kuid nende tükkide vastu ei ilmuta ta vähimatki huvi ja alati olen saanud need tükid ka õigel ajal ära visata.

Balou lemmikuteks on ka kummist pallid. Neid siis tassitakse ja retsitakse kuis jaksatakse. Pehmete mänguasjade vastu ei ilmutata üldse huvi, vedelevad niisama.

Meie ei mängi juba sellest peale mäguasjadega kui Zea meile tuli, neil kahekesi nii lõbus, et ei viitsi kõrvaliste asjadega tegeleda
Aga enne said kõik mänguasjad puretud ja katki rebitud, olgu nad siis kummist või lihtsalt hiired mis rippusid paela otsas.

Meil on lemmikmänguasjaks üks tigu, mis nöörist tõmmates liigub roomates ja vibreerides. Veel meeldivad pehmed mänguloomad. Neid siis veetakse ühest kohast teise.

Jah, sellise vibreeriva asja sai ka meie omale nina ette antud mingi hetk. Selle vastu tal tekkis mingi eriline kiindumus. Või siis selline omanikutunne, mitte ei tahtnud enam käest äravõtmist lubada. Teisel päeval oli värisev mängukann juba katki.. Õudne jõud ikka meie Suhkrul. Praegu hoiab seda oma urus ja käib vahepeal rappimas. Kui selle sealt välja võtan, otsib korteri pealt üles ja viib joonelt samasse urgu tagasi. Siis tuleb ja vaatab sellise näoga: "mis mõttes nagu, kas sa ei tea siis, kus selle mänguasja koht on?"

Minu pättide lemmikmänguasi olen mina ja minu varbad
Iga kord kui neil mängutuju tuleb, käiakse jalge vahelt läbi jooksmas, ja kaabitakse jalga, et nüüd on aeg mängida. Mänguasjadest on nende lemmikud nööri otsas piiksuv hiireke, ja siis üks kuljusega karu(käed jalad nööri otsas). Aga ainult siis, kui mina sellega mängin nendega. Muidu ei pöörata neile tähelepanu.

Aa, ja siis veel minu kingad ja tossud on hirmus lahedad - nende sisse saab ju pugeda, need saab diivani alla tassida, ja mis kõige hullem, siis neid saab NÄRIDA
Ühest tossupaarist sain juba lahti, ja täna oli mu king hommikul Sylvesteril kaisus.

Missyl oli ka esimene ja alatine lemmik see vibreeriv tigu... Neid lõhkus ta ikka mitmeid ära Pätul on kummipall, millega ta laamendab - tükid teda õnneks ei huvita

Meil on ka kodus kummipallid,vahest Pätu mängib nendega,aga üldiselt nende kummipallide vastu huvi pole:),sööma pole neid veel hakatud.

Pallidega sain asja selgeks, kuid mida teha sabadega?
Pean silmas kunst ja päris naha pika ja lühi karvalisis tükke... meie kass armastab nendega mängida, kuid ega nad pole ohtlikud tuhkrule?

Viimasest kümmekonnast postitusest enamus ei ole kummipallidest. Paluks ikka teemas püsida. Kui üldist lemmikmänguasja teemat ei ole, siis saab selle ju teha. Mitte kummipalli teemas rääkida vibreerivatest tigudest, tossudest ja varvastest...

Kellel rohkem võimu võiks teema pealkirja siis ära muuta mänguasjadeks.
Sest kui teha eraldi teema mänguasjad, siis nagunii mõni tuleb küsima, aga mida arvate kummipallidest. Seega oleks mõtekas jätkata mänguasja teemat siin edasi.

Meil ka natuke kurvad kogemused kummist mänguasjadega....nimelt fännas meie tuhkruke ühte kummist looma niivõrd palju, et ühel hetkel avastasime et kadunud on osa sabast kui ka kaks kõrva ja sarved. Läks paar nädalat mööda ja meie pisike muutus väga loiuks...lõpuks ei liigutanudki eriti, söötsime ja jootsime süstla abiga. Panime röntgenisse aja kinni, kuid koguaeg oli hirm, kas ta elab veel selle öö üle..... Röntgen ei näidanud midagi, läksime teise arsti juurde, väikseke pandi tilguti alla (kuna oksendas palju ja vedeliku kaotus oli suur)...mitmed kliinikud konsulteerisid omavahel ja lõpp tulemus oli mao-operatsioon! Leitigi üks tükk kõhust, mis oli seal veel paisunud ja kõvaks muutunud...see ei saanudki tal välja tulla Seejärel paranes jõudsalt...kuid kahe nädala pärast kordus sama....teadsime, et midagi sissesöönud ta ei saa enam olla, sest koristasime kõik ära (viskasin ka osa lilli suurest hirmust toast välja). Söötsime taas süstlaga - vägisi pressisime talle laste püreed sisse..küni ühel hetkel suure punnitamise peale kakas ta taas ühe tüki välja.....see oli operatsiooni käigus sisse jäänud....nii et kokku oli see tükk tal sees 5 nädalat. Jubeee!!!! Aga nüüd on kõigest sellest möödas oma pool aastat ja kõik on suurepärane!!!
Siit ka küsimus, kas kellelgi on mingi vahffa mänguasi (kasvõi ise tehtud), millega teie armsake mängib ja mis talle nii ohtik ei oleks???

Kõike paremat teile kõigile...ja hoiduge kummist mänguasjade eest!

Sillu mul kummi mänguasju ei näri, aga kui Hugo tuli siis pidin kõik loomad kõrgele ära tõstma, sest ta kraapis ja näris neid täiega. Üks selline nööridest kõrisev pall on ainult nende käsutuses aga nad ei hooli sellest.

minu omad armastavad kõike mis kõriseb või piiksub ja mille peal hambaid teritada saaks. Kõige populaarsemad on tavalised loomapoest ostetud kummiga pulga otsas rippuvad piiksuga hiired. Neid lammutatakse mõlema suupoolega, aga mingeid ohtlikke osasid ei ole veel marganud. Need koosnevad ju karvasest riidest ja piiksumehhanismist.
Teine avastus on mänguasi, mida sabast tõmmates see hakkab värisema. Selle peale läksid mõlemad mul änksi täis ja kukkusid seda närima ja tahtsid peitu tassida

Meil jagus pikka aega populaarsust sellele Karlie piiksuvale hiirele, mida saab uksepiida külge kinnitada ja mis siis üles-alla liikudes mingit häält teeb. Meil on neid ära kasutatud aastate jooksul päris mitu. Mõnel ei pea see helitekitaja kuigi kaua vastu. Samas üks tegi rikki minnes sellist häält nagu tuhkur ise kui ta ähvardab - kõhises nagu.
Üks "väsinud" variant sellest hiirest on tassitud puuri "keldrisse" - meil on puuride all sellised puidust raamid, kuhu saab asju peita ja mis on väga populaarsed põgenemiskohad ja kuhu isegi kuts väga ligi ei saa. Pererahvas muidugi ka mitte. Sealt kostub vahest kaeblikku hiireviginat kui keegi seal toimetab.
Praegu on Villu jaoks huvitav selline riidest pall, millel on ka mingi piiks sees. Sai muidugi koerale näituselt ostetud, tema saab sellest kõvasti hammustades ka selle piiksu kätte - lõuad ju suuremad natuke. Kuna Villu nii kiiresti ei jookse, siis on temal just hea mängida ja maadelda sellise asjaga, mis eest väga kiiresti ära ei veere.