Mõtlesin, et teen eraldi teema.
Teatavasti on nn "lõikamata" tuhkruga üsna ebamugav koos elada või siis on see loomale suisa eluohtlik. Järelikult peaks midagi ette võtma, et looma suguhormoonidest tingitut vältida. Seda on võimalik teha keemiliselt või kirurgiliselt. Kirurgiline munasarjade ja emaka või, kellel on, munandite eemaldamine on lõplik. Keemiline - st tablettide, süstide või implantaadi kasutamine - nõuab mingi aja pärast protseduuri kordamist. Omad head ja vead/riskid on mõlemal.
Meie peres on olnud kaks kirurgiliselt kastreeritud isast tuhkrut. Millegipärast otsustasin nüüdsete noormeeste hormoonimöllu vaigistada implantaadiga.
Eelmisel pühapäeval, st 8. jaanuaril said Amps ja Jups mõlemad endale turjanaha alla implantaadi. See töötab põhimõttega, et alguses hakkab organism veelgi rohkem suguhormoone tootma ja vastavalt sellele käitub ka loom veelgi - antud juhul siis isasemalt. Mingi aja möödudes otsustab - ma väga loodan, et võimalikult kiiresti! - organism ise nende hormoonide vastu töötama hakata ja siis rahuneb kogu olukord. Igatahes nädala möödudes pole rahunemise märke kuskilt suunast näha. Käib üks pidev viiksumine ja ahistamine. Jupsi turjanahk on kärnas tassimisest ja tirimisest, eilse madina tagajärjena näitas Meelis mulle päris suurt verelaiku käpakuivatusrätil, mis talle esimesena kätte oli sattunud. Kelle veri see oli ja kuskohast, ei õnnestunudki välja selgitada.
Igatahes - kui minu käest küsida, millist viisi mina eelistan, siis selleks on kindlalt nuga. Muidugi on inimesi, kes paaniliselt kardavad narkoosi, ja on loomi, kellele see ühel või teisel põhjusel on vastunäidustatud. Sellisel puhul peab kaaluma plusse ja miinuseid.
Kokkuvõttes on kirurgiline protseduur ka kordades odavam.