www.pisi.ee

Tere,selline mure siis ,et 2 kuud tagasi Tartu Lõunakeskuse Zooplanetist soetatud isane Dumborott Remy hakkas paar päeva tagasi nö. inimesi "sööma". Mul oli veel sõbranna külas ja kuna ma lasen toas Rottidel joosta palju,siis ründas sõbrannat,hammustas jala verele ja minul on käel üsna sügavad armid.Ka teismeline poeg rääkis,et teda oli ka rünnanud. Kui Remy sai loomapoest võetud,oli ta seal koos ca 6 tavalist sorti isesega ja koju viies läks tal 2 päeva aega harjumisega,kartis algul . Hiljem ,kui aga nägi,et saab palju vabadust,siis oli juba julge.Loomapoes ei teatud Rotikese vanust ,ainult öeldi,et nemad tellivad Lätist Rotte .Siiski suuruse järgi tundub,kas aastane või natsa mõni kuu alla aasta . Koos hoidsime teda siis ca 1,5 kuud koos ca 3 aastase isasega,kes meil oli üsna rahulik loomake läbi aegade. Hiljuti siis aga see vanem Rott suri loomulikku surma.Ssiiski panin paar korda tähele,et Remy tegi ka vanemale Rotile haiget ja jäin nagu mõtlema,et isased küll rivaalitsevad omavahel,kuid see pole päris see. Remy peale vanema Roti surma on aga täitsa nagu ära keeranud . Lausa tahab tükkideks inimesi rebida.Puuri saan küll korda teha,aga täna rääkisin Remyga läbi puuri ja tegin siis proovi ja tegin sõrmega pai ning ta oleks mul peaaegu sõrme otsast rebinud . Ära anda mina looma ei taha ja ka magama ma ei pane teda,pole lihtsalt sellist südametunnistust. Kuna eile lugesin siit foorumist,et kastreerida on võimalik ka süsti tehes ,siis kaalusin seda varianti.Ahjaa ja olgu ära mainitud veel,et meil teises puuris 3 emast ,kes kõik pisut üle aasta vanad.Emased on väga rahulikud,aga 1 emane,kes sai oktoobris adopteeritud loomadevarjupaigast,siis panime tähele,et kui isane puuri ees tal oli ,siis ta lausa tegi isasele Remyle haiget ja kakkus ta läbi puuri verele paar korda.Äkki sellepärast läks Remy metsikuks? Adopteeritud emane teiste emastega üsna leplik muidu ,aga temperamentne.Helisatn millalgi ka mõnele loomaarstile,kuigi öeldi,et Tartus ei tegele enam Rottidega loomaarstid.SEda ütles aasta algul Pallim kliiniku loomaarst,kes muidu tegeles nendega,aga on nüüd hoopis välismaale kolinud.

See on küll laus vale, et rottidega Tartus enam ükski loomaarst ei tegele. Mina olen juba 10 aasta olnud R-kliinikust dr. Uibopuu klient kõigi oma rottidega ja oleme alati kenasti abi saanud. Tema jätkuvalt tegeleb nendega.

R-Kliinik OÜ
Avatud: E-R 10-19 L 10-15
Aadress: Nooruse 14, Tartu
Telefon: 738 1219
E-mail: loomakliinik@hot.ee
Väikeloomade ja näriliste ravi

Tartu loomaarstide kohta uuri Kissult, aga nii julmade rünnakutega rotti ei pruugi kastreerimine aidata.
Muidugi proovida tasub, sest midagi kaotada pole, sellisena on teda ka maru raske pidada.
Minul on kastreeritud isane, aga inimesi ei rünnanud ta kunagi, tema oli agressiivne teiste isaste rottide vastu. Emaseid mul muidugi kodus pole, aga ei usu, et emaselt pureda saamine teda konkreetselt agressiivseks võiks muuta.
Pigem on see arutu rottide paljundamise tagajärg, kus agressiivsus kandub geenidega edasi.
Palju edu temaga, loodan, et kõik laabub!

Edit: Kissu juba jõudis

Tänud vastajaile,,,ma uurin ka kindlasti loomaarstilt ja kui siis see kastreerimine neist kõige inimlikum variant,siis lasen ära teha,kuna jah ära teda ju sellisena niikuinii anda ei saaks ja ega ma polegi elus ühtki sõpra nagu ära andnud ja magama panna ka nii ei taha,kuna minu jaoks see natuke ebainimlik . Seega ma igalt poolt uurin võimalusi ja pean nõu ja eks siis ole näha,mis saab.

Remyst meil esimese nädala pildid ka albumis mu kontol,kus näha,et Remy normaalne ja lapsega koos voodis,,,kõik oli ideaalne,aga jah mis nüüd lahti küll ei tea ,aga eks aeg näitab.

Äkki muudaks asja paremaks kui emastega üldse kokku ei puutuks ja puuridki poleks samas toas. Ning enne isasega tegelemist alati käsi pesta? Üksik täiskasvanud isane, kes kolme ca lakkamatult indleva emasega samas toas (kui on nii) võib ilmselt ikka hormoonid sassi ajada küll... Kui asi selles siis kastreerimine võiks tõesti aidata.

Mel 2,5 aasta jooksul olnud samas toas nii emased,kui isased,,,,on ka olnud poegi ja pole sellist asja veel olnud.Kahjuks ei ole mul teda võimalik teise tuppa panna,kuna minu ja lapse kasutada vaid 1 tuba.

No see oli lihtsalt üks mõte mida oleks võinud võimalusel katsetada. Ega see muidugi normaalne pole selline ründamine. Aga kui see on hormonaalse tasakaaluga seotud siis see võinuks aidata sama moodi nagu kastreerimine. Lisaks hormoonhäiretele ju muidki asju mis võib valesti olla. Seega arstiga peaks jah konsulteerima- äkki mingi tervisehäda nt kusagilt väga valutab siis ka loomad agressiivsed, või tõesti mõni ajukasvaja vms. Ei oska ju aimata, aga sellisel käitumisel võib ju olla reaalne füüsiline põhjus.

Pisike tore uudis!
Remyt pole küll paar päeva välja lasknud tuppa,aga kuna mul vastupandamatu soov oma Rotte musitada kogu aeg,siis ma ei pidanud vastu,kuidas ta mind "võrgutas" oma vuntsikestega läbi puuri ja võtsin julguse kokku ja tegin puuri lahti ning võtsin ta kätte ja lasin õlal istuda ja musid ,need musid need said ka kõik tagant-järgi tehtud ,,,vaatan veel homme ja kui ta on rahulikum,lasen toa peale,,,võimalik,et tal nö. "puberteet" ja läheb üle ja muidugi võis mõjuda ka vanema isase surm. Täna mängisime läbi puuri ka ,muidugi sõrmi ei toppinud,aga nalja tegime talle ,kuna Rotid on nii võluvad loomad ja ma lihtsalt nii õnnelik nendega suheldes;)

Novembris sai Remyle kõrvale võetud isane noor Sfinks Rico . Rico sai üsna "peksa" kui nii võib öelda ja pidin nad lahutama .Remyl sai ka Fik kliinikus tehtud kastreeriv süst eelmine reede ,aga öeldi,et see ei pruugi aidata,kui juba vere maitse suus.Homme lasen Remy tuppa jalutama ja siis vaatan,kuidas süsti mõju on .

Mõtlesin, et ei hakka uut teemat tegema, kuna mu oma mure on sarnane, kuid samas ka siiski veits erinev.

Olen varem väga palju rotte pidanud, kuid olin sel ajal väga noor ning ei mäleta palju, peale selle kuidas rotu mu teki all ringi jooksis ja peale igat ringi mulle musi tuli tegema.
Seoses praeguse stressiga soovitas arst mõne loomakese võtta ning mina mõtlesin automaatselt rottidele. Ajasime siis mööda Eestit mitu kuud neid taga, kuid ei olnud mitte kuskil. Kui poodidest lahkusin ning mainisin, et tõesti kuskil ei ole, olen kõik kohad läbi käinud...Ütlesid nad, et teavad, sest ka nemad on kõik kohad läbi helistanud.
Ühel päeval saime Rocca al Mare müüja jutule, kes lubas meile spetsiaalsel Lätist paar emast tellida. Täna käisime neil järel ning sain ausalt öeldes südame rabanduse kui nägin, kuidas müüa rotukesed minu silme all puurist saba pidi välja tõstis. Sel hetkel olin üpriski kindel, et nii ei tohi ju teha ja see on ju neile valus, kuid mõtlesin et äkki tema teab siiski rohkem ning ei öelnud midagi ning vaatasin klimp kurgus pealt kuidas ta teise sama moodi puurist välja tõstis.
Koju jõudes olid mõlemad rotud väga tagasihoidlikud ning olin üpriski kindel, et see on normaalne. Muidugi võtsin esimese asjana abimees google'i lahti, et uurida, kas sabast tõstmine on sama valus kui see vaataja pilgu läbi tundus. Ja muidugi selgus, et on ning nüüd ei suuda ma oma viha kuidagi taltsutada. Kuidas moodi saab üks loomapoe omanik sedasi teha?? Kuidas ta üldse kvalifikatseerub sinna poodi müüana?

See selleks. Üks rott on väga aktiivne ning kui puuri voodi peale panin ning lahti tegin oli ta kohe valmis sealt välja tulema maailma avastama. Aga mind kui inimest pelgas endiselt, mis tundus muidugi jälle arusaadav. Märkasin, et kui oma käe nende nina juurde panen, et mu lõhna tunda saaksid, hakkavad kohe näksima. Mõtlesin, et võib-olla sellepärast, et on alles noored ja arvavad, et ma olen toit. Aga siis... kui ühel hetkel tahtsin, et ka tagasihoidlikum rotu mu lõhna tunneks, näksas ta mind algul õrnalt ning siis juba väga tugevalt. Lausa nii tugevalt et kui ma poleks ise piisavalt väle olnud oma näppu ära võtma oleks ta selle ilmselt verele hammustanud.

Tean, et nad vajavad aega, et kohaneda. Seda ma neile muidugi annan ning ei nõua, et nad kohe minuga suured sõbrad oleksid. Aga lugedes siinseid jutte kardan, et äkki jättis too sabast tõstmine nende mälestustesse ühe suure kurva löögi ning nüüd äkki jäävadki inimesi kartma? Ilmselt oleks parim soovitus lihtsalt oodata ja näha, kuid tahtsin küsida, kas äkki oskab keegi teist midagi soovitada, kuidas rotude hirmu vähendada ning neile selgeks teha, et ma olen siin, et neid kaitsta, mitte et neile haiget teha nagu too müüa. Ise ei julge enam nende lähedale minnagi, sest kardan et hirmutan nad täitsa ära.
Samuti on teil ka ilmselt hea teada, et seal selline müüa eksisteerib, kes vähemalt rottidest ei tundu midagi teadvat. Isegi rottide sünnipäeva küsides ütles, et neil ei ole õrna aimugi. Küsisin siis, et kui vanad nad olla võivad( näevad suht pisikesed välja) ei osanud nad ka seda öelda. Pettumus suur.

Olen selles suhtes kogu asjas uus ning ei oska lihtsalt üldse midagi arvata. Näha on, et ilma minu sekkumiseta on nad igati aktiivsed rotud ning vahel ei saa isegi aru, kas nad mängivad või kaklevad, aga usun et kui oleks kaklus, oleks seda kuulda. Aga tagasihoidlikum rott ehmatab iga mu liigutuse peale, isegi kui plaanin vaid pead sügada, ning jookseb välgukiirusel oma majja. Loodan, et asi ei ole väga tõsine ning aeg parandab haavad, kuid ehk on mõni teist siin natukene targem ning kogenenum.

Tänan ette!

Suure tõenäosusega ei ole tegu selle ühe sabast tõstmisega (mis tõesti on julm). Tegu on suure tõenäosusega rottidega, kes on pärit kasvandusest kus rotte palju, inimest kohtavad vaid söögi vahetusel ja puuri puhastusel. Ehk puudub igasugune sotsiaalne meeldiv kokkupuude inimesega. Ning siis kaks suurt traumat- kodust ära toomine ja transport ning poes elamine ei kindlasti asja ei parandanud. Olles omanud nö sellise masskasvanduse rotte kui korralikult kasvatajalt sotsialiseeritud rotte on vahe ikka meeletu.

Praegu soovitaks loomi palju endaga harjutada. Harjutada oma lõhnaga ja sellega et iga liigutus pole ohtlik.
Soovitan otsida nt mõni suurem vana dressikas vms, kus kas suur kapuuts (panna selga nii et kapuuts ees) või kõhupeal suur tasku ja rotud siis kapuutsi või taskusse panna lisada nt wc paberit või paberkäterätti... ning nt kuivtoitu või mõned maiused. Ja siis vakselt oma tegemisi teha- olla arvutis või lugeda vaikselt telekat vaadata vms. ehk alguses suht vaikselt olla. Loomad tunnevad su liigutamist ja tutvuvad lõhnaga, ilmselt ka veidi pissivad ja närivad aga eks see ole loomalapse elu loomulik osa. See on päris hea meetod, nii saavad nad olla pimedas peidus kui tahavad aga ka ennast kokku võtta ja veidi maailma uudistada. Nt alustuseks kui võimalik siis pool tundi korraga nt hommikul ja õhtul. Võis siis nt õhtul kohe koju tulles ja siis teist korda enne magama minekut. Enne puuri tagasi panekut kindlasti premeeri neid näpuvahelt millegi heaga see tagab et jääb meeldiv mäletus sellest.

Suured tänud.

Praegu üks rottidest käib ja nuusib mind pidevalt. Käsi aga kardab.
Teine rott saab vaevu majast välja ja kui käe panen siis küll nuusib ja veits näksib ka aga välja ei tule. Teen siis nii nagu soovitatud ning annan teada kui suhted paranevad.

Ja veelkord, aitäh!

Täpselt ei mäleta, kus selline jutt oli(kuskil roti foorumis vist inglise keeles vist) aga oli ka arg rott, kes kartis inimesi. Uus omanik proovis ka
nädalaid rotti enda lõhnaga harjutada jne kuid asjatult. Rott kartis inimest liiga palju ning miski ei aidanud. Siis otsustas roti uus omanik, et ta annab rotile ainult käest süüa. Kaussi või kuhugi mujale ei pannud. Algul rotu ei söönud käest, aga kuna nälg oli suur siis paari päeva pärast võttis rott käest toitu ning jooksis siis peitu. Aeg läks aina edasi kuni lõpuks rott võttis käest vabalt toitu ning ei jooksnud kohe peitu. Ta sai aru, et inimene on hea ja ei taha halba. Võid seda sama proovida. Ma paneks kaussi hästi hästi vähe toitu, aga ülejäänud annaks käest. Algul ei pruugi nad sul käest süüa, aga mida aeg edasi sesda julgemaks nad lähevad ja küll võtavad su käest toitu.

Proovisin täna seda suure jaki varianti ning see tõesti toimis. Üks rotu on juba päris sõbralik ning isegi ei ehmata kui talle pai tahan teha, kuid veits näksib küll, andes märku, et heihei, mis teed..Pean ju nüüd ennast jälle uuesti pesema.
Arglik rotu tuli ka täna juba palju parema meelega puurist välja maailma ning ka mind avastama. Peamine peidupaik oli neil mu jaki sees selja taga, kuhu nad tunneli moodustasid. Siblisid nii lausa mitu tundi ringi ning mulle tundub et ka arglikum rott hakkab vaikselt hirmust üle saama. Teise päeva kohta on juba päris hea tulemus. Ainult, et sööb jube palju ja selle tõttu on ta ka palju suurem kui ta õde. Peidsin oma põue sisse paar kõrvitsa seemet ära ning kui väledam rotu Sarang selle leidis, jooksis ta kohe puuri, et see ära peita ning hiljem süüa. Samas kui arglik rott Haru pistis kohe nahka nagu poleks mitu päeva süüa saanud. Suur edusamm on ka see, et kui neile lahkelt vetsupaberit jagasin, siis võttis Haru kõik mu pakkumised hea meelega vastu. Samas kui varem ehamatas juba ainult mu kätt nähes ning ei liigutanud absoluutselt.

Mõtlen, et kas peaksin kuhugile muu teema alla nende oma posti tegema, kus saan uudiseid edasi jagada, kuidas edeneb, sest praeguse teema all muudkui oma rottidest jahvatada on vist natuke veider!

Ja käest toidu andmine toimib ka. Kui midagi head annan siis ikka ainult oma käest. Ei anna võre vahelt ega pane toidu kaussi. Aga pärast lõhnavad sõrmed ka nagu too hea asi ja siis arvatakse muidugi, et ka need on söödavad.

Igal juhul suured tänud abi eest ning nüüd on mul juba lootust, et ehk ühel päeval olen oma rotudega hääd sõbrad.

Tore edusammudest kuulda ja muidugi tee teema foorumi ossa Meie rotid ja jaga pilte ja uudiseid omas teemas