Õnnetused

Postitas **liivahiir10** » 09. detsember 2012, 18:13

Hetkel kõige meeldejäävam õnnetus on selline, et kui ma kuskil 4-6 olin siis lasteaias me mängisime maas mingit loomamängu vist ja siis ma kuidadagi lõin lõua täierauaga vastu maad ära.Mina jooksin muidugi kohe õpetaja juurde ja siis ta andis mingi räti ja ma läksin vannituppa peegli ette.Pärast läksime emaga traumapunkti ja seal õmmeldi kinni ja mingit värvi ja muud sellist jama topiti mulle sinna lõuga.Siiamaani on alles silmaga nähtav arm.

Aah oih hakkasin juba kirjutama et midagi muud ei olnudki.Aga ükskord kui ma olin kuskil 3-4 siis isa tegi mulle lennukit ja siis kuidagi jäi vist käsi kuskile kinni või midagi ja siis läksime taas traumapunkti ja seal õeldi et me peame su kätt keerama.Ja mina küsisin:Kas karjuda ka võib?Aga hilja, juba keerati ja siis ma seal karjusin.

Rohkem vist midagi erilist ei ole olnudki.
Aga haiglas ma olin küll hiljuti ja pärast seda pidin mingit jõledat antibiootikumi võtma.Vuh.Arstindus pole minu teema. :nono:

Postitas **RAjankud** » 20. detsember 2012, 23:48

Ka mina olen õnnetusehunnik ise, alalõpmata on midagi katki, paistes, marraskil jne aga tegijatel ikka juhtub.
Kõige hullem, mis siiani meeles seisab on see kuidas ma hobusega kukkusin. Hobusel libises vasak tagumine jalg alt ja minu jalg jäi hobuse alla, pea lõin mööda jäist maad ära. Seda kuidas kukkusime, ei mäletanud. Silmad lahti tegin, siis jalg oli ratsmetes kinni ja ise lebasin maas. Tulemus oli peapõrutus ja paistes labajalg. Hea, et ma ratsakiivrit ikka mõistan kanda.
Kusjuures, järgmine aasta enamvähem samal ajal viisin hobust boksi ja hobune jooksis välja tagasi, mina käisin talli põrandale pikali ja teine hobune kellega talli vahekäigus toimetati ehmus ja jooksis minust üle nii, et sain hobuse kabjaga mööda põlvekedarat. Ise laman talli põrandal ja tuttav ütleb, et see pole normaalne. Ma oigan vastu, et see pole midagi, närvivalu ainult. Sellepeale tuli lause:" Kui see oleks ainult närvivalu poleks sa siin külmal põrandal juba kümme minutit lebanud

Põlv oli korralikult paistes ja käia ei saanud oma nädal aega üldse, hüppasin ühel jalal. Õnneks piirdus ka see vaid põrutusega.
Üks asi mis mul siiralt naljakalt meelde on jäänud on see, kuidas ma endale otsaette armi sain. No tee mis tahad. Ma võisin olla umbes kahe aastane. Hüppasin tädi juures voodis ja hüppasin kapile otsa nii, et otsaesine lõhki ja verd lippas mis kole

Kõige naljakam selle juures on see, et mina mäletasin, et kapp kukkus mulle peale.
Kui ma ratsutamises alles päris algaja olin ja alles esimesi hüppeid tegime, siis suutsin lihtsalt galopi pealt alla kukkuda, kuna ma ei suutnud istuda. Lõi ikka põnts ja põnts sadulast lahti. Kukkusin alla nii, et sõrm jäi kuidagi selja alla ja tulemus oli see, et väikese näpu luu oli kildudeks ja lahtine luumurd. Sõrm oli järgmiseks hommikuks jämedam kui kaks pöialt. Siis tundus asi ikka jõle kahtlane ja läksime emaga traumasse. Sain veel riielda traumas, et eelmine päev ei läinud, sest narkoosi all oli vaja käsi kokku lappida.
Lapsepõlvest leidub aga veelgi mälestusi. Ema tegi mulle teed ja pani lauale jahtuma. Mina aga pidin kohe seda haarama ja tõmbasin endale sülle. Põletus oli päris korralik. Mustamäe lastehaiglas küsiti, et kes süüdi on selles. Mina näitasin muidugi näpuga ema peale :rofl:

Ühe korra mõtlesin paljajalu jalgpalli mängida, tulemuseks oli parema suure varba kaks mõra, mis ei olnud üldse tore.
Ma võikski kirjutama jääda nendest...

Postitas **jänkuke11** » 26. detsember 2012, 21:48

Nojah, RAjankud, näha on et sul neid õnnetusi küllaga loetleda on.kusjuures mulle tunduvad natuke õnnetult juhtunud asjad jubedalt naljakad!! :rofl:

Postitas **viirpapagoi2** » 11. veebruar 2013, 17:53

Polegi eriti suurt õnnetust juhtunud

Kuid väiksena olin u 3a.Siis kimasin oma uue rattaga maja ees,ning järsku ei saanud pidama ja sõitsin täiega treppi sisse

Lendasin siis rattalt maha põlvede peale ja terve trepp oli verega koos ise imestasin ja mõtlesin mis asi see on.Ja siis vaatasin põlvesid ja kõik kruus ja muu sodi oli põlve sisse haava läinud.Mõlemast põlvest lausa purskas seda verd

Siis ema jooksis minu juurde küsis kas ma olen terve?Ma ei osanud midagi vastata tükkaega vaatasin põlvesid ja siis alles hakkasin nutma

Ja lõpp kokkuvõttes läksin arstile ja võeti pinsettide ja muude asjandustega kruusa tükid mult põlvedest välja ;( Ja õmmeldi kinni

Siianigi veel õmbluse armid alles

Postitas **hamsterkiku10** » 19. veebruar 2013, 16:07

Minul pole nende õnnetustega just kõige paremini läinud ja neid juhtub pidevalt ning erineva raskusega. Praegu räägin teile .. hullemast.
1.Olin siis umbes 6-7 kuune.Ma olen seda lugu juba nii palju rääkinud sest kõik märkavad mu armi otsa ees. :rofl:

Oli täiesti tavaline hommik ja ma istusin oma väikses titatoolis ning sõin putru. Siis aga tuli mulle mingi hoog peale vist ja ma lükkasin selle kausi maha. Kuna emal pea valutas ei koristanud seda kohe ära. Siis ma nagu kummardusin veidi sinna poole ja kukkusin oma kõrgest toolist alla. Kausikillud läksid mu pähe ja sealt jooksis päris hullult verd. Aga me ei saanud kohe haiglasse minna, sest mu isa oli kodust ära ja emal pole autot. Seega ema lihtsalt tupsutas haava ja me läksime haiglasse alles õhtul kui isa tuli. Arst siis ütles et siin pole narkoosi vaja ja õmbleme nii et laps on ärkvel. Mu ema ütles, et ma naersin terve selle aja kui nad mind õmblesid. Paranemine läks ilma vahejuhtumiteta ja nüüd on mul paremal pool pead meele kohas valge suur arm.
2. Teine asi juhtus siis kui ma olin kuskil viiene. Sel päeval ma otsustasin vist, et mul pole piisavalt lihaseid ja neid tuleks juurde treenida. :wacko:

Seega ma küsisin kas meil kange on ja kaks viiekilost oli tõepoolest. Noh, võite arvata mis siis juhtuma hakkas. :wink:

Eks ma siis natsa "treenisin" ennast ja siis ei jaksanud ma neid kange enam hoida ja pillasin need maha. Täpsemalt oma varvastele :-D

. Siis läksime trauma punkti kus me vist juba tuntud oleme. Sealt öeldi meile te see on ainult mõra ja paraneb ära. Ega ei jäänud muud midagi üle kui valutava jalaga koju kõmpida. Ja uskuge mind, see valu ei läinud nii pea veel ära :thd:

.
3.Selle loo puhul ei olnud mul üldse mõtet seda üles kirjutada sest mul ei ole sellest just palju meeles. Ma ei mäleta isegi täpset vanust ja ega see nagu õnnetus polnudki. Lihtsalt ühel vihmasel päeval hakkas mul ikka väga paha. kohe nii kõvasti et maumbes nelja aastase lapsena ikka pillima pistsin. Ka ööseks ei läinud see üle ja lisandus tugev kõhuvalu. Üldse valutab mul kõht üllatavalt tihti. Siis ärkas ema üles ja otsustas et kutsub ikka kiirabi. Viie minuti pärast oli abi kohal ja mul oli tunne, et ma tahaks olla pigem vikerkaare taga. Kiirabi siis katsus mind ja ma pidin kaasa minema. See oli omamoodi katsumus aga kui haiglas lamasin hakkas mul juba parem. Lõpuks tuli välja, et mul ei olnud midagi erilist viga, vaid lihtne hoog või midagi seesugust.Tegelikult kirjutasin selle siia, sest see oli tegelikult mu esimene kord kui ma kiirabi autoga sõita sain.
4. See juhtus veebruaris, võibolla just täna 3 aastat tagasi. Ma läksin kooli ja oli kelgutamispäev(käisin siis esimeses klassis). See oli viimane tund, seega peale seda sai koju ja kõik kiirustasid. :nono:

Me liikusime paarikaupa aga kelgud jäid üksteisele jalgu ja ma kukkusin. Mul hakkas käsi valutama aga ma ei öelnud kohe õpetajale. Alles siis söandasin ma seda teha, kui see ikka põrgulikku valu tegi

. Õps ütles siis, et ma võin tagasi miina, kui ma midagi teha ei saa. Noh, nii ma siis tegingi. Kuna mu ema töötab minu koolis, siis tahtsin ta ära oodata. Aga mis tegelikult juhtus oli see, et tal läks kella viieni kuigi mul oli ainult 5 tundi. Siis läksime õhtul traumapunkti ja tuli välja, et mul on käeluumurd. Murdunud oli parema käe randme osa ja ma ei saanud kuu aega enam kirjutada. Samas aga õppisin kahe erineva käega kirjutama :-D

, mis on ju ometi positiivne.
5.Ka järgnev lugu on käeluumurrust. Kuid kui tugevast murrust, seda võite lugeda minu järgmisest kirjutisest. :flower:

See juhtus siis, kui olin kaheksane. Oli suvi ja me läksime ema ja isaga ujuma. Sõitsime selle tarbeks Uljaste järve äärde. Püüdsime kala ja ujusime ning tundus, et kõik sujub hästi. Siis järsku otsustasin ma, et ma hakkan mingite torude otsas turnima :grr:

.Mulle, kui tol ajal teise klassi lapsele tundusid maast paarikümne sentimeetri kõrgused torukesed täiesti ohutuna :roll:

.
Aga need asetsesid saatuse tahtel suure kallaku kõrval. Ma kaotasin tasakaalu ja kukkusin ning sain kõvasti haiget, aga peamine oli see, et mu käsi nägi välja nagu kõver võidusõidurada pealtvaates. Ema helistas kiirabisse ja nad tassisid koos isaga mu auto tagaistmele(meie auto, sest me otsustasime kiirabile juba vastu sõitma hakata, sest Uljaste oli linnast üsna kaugel). See oli ülimalt valus. Kui me autoga kokku saime tõsteti mind sinna, pandi mu käsi lahasesse ja anti valuvaigistit. Siis enam sellest kohast ma ei mäleta. Igatahes mäletan seda kui ma haiglasse jõudsin, siis polnud mu enesetunne paranenud. Aga lugu polnud veel läbi. Asi oli selles, et mu käel oli murdunud kaks randmeluud ja seekord vasakul käel. Rakvere haiglas ei ole aga laste arsti. Ma läksin opile sellest hoolimatta aga nad panid mu käe valesti kokku. Järgmisel operatsioonil kordus sama ja lõpuks saatsid nad mu Tallinasse arsti juurde. Seal läks peaaegu kõik hästi, kui välja arvata see, et ma pidin enne seda 7 tundi söömata olema ja ma keeldusin kategooriliselt narkoosist seega sain süsti. See murd oli eelmisest oluliselt raskem ja ma põdesin seda päris kaua. :dry:

6.Nüüd lähme ajas veidi tagasi aastasse 2005.Olin siis 3 aastat vana jasee oli aasta mil käisime Soomes. Otsustasime, et kuna oli suvi lähme vee äärde, mitte ujuma vaid kalu püüdma. Ema ja vanem õde läksid veidi eemale jalutama ja meie isaga jäime sinna. Väike nagu ma olin, mõtlesin ma, et need kalad mis isa püüdis, tuleks ellu äratada(mõistagi olid nad juba ammu surnud :mad:

). Siis ma võtsin ühe ahvena ja leotasin seda vees. Isa seisis minust paar head meetrit eemal oma õngega. Kui ma teda vaatasin libises kala vees veidi eemale ja ma üritasin seda haarata, kuid mu tasakaal kadus. Ma kukkusin pea ees vette ja ei saanud hingata. Kõik mis ma selle aja jooksul jõudsin ma vaid mõelda,et ilmselt kala ujus ära :-D

.Siis tundsin et keegi haaras mu jalgadest ja tõstis mu välja. See oli mu isa, nagu arvata oli. See oli lihtsalt üks väike ehmatus nagu ütles mu isa :-)