Minul pole nende õnnetustega just kõige paremini läinud ja neid juhtub pidevalt ning erineva raskusega. Praegu räägin teile .. hullemast.
1.Olin siis umbes 6-7 kuune.
Ma olen seda lugu juba nii palju rääkinud sest kõik märkavad mu armi otsa ees. Oli täiesti tavaline hommik ja ma istusin oma väikses titatoolis ning sõin putru. Siis aga tuli mulle mingi hoog peale vist ja ma lükkasin selle kausi maha. Kuna emal pea valutas ei koristanud seda kohe ära. Siis ma nagu kummardusin veidi sinna poole ja kukkusin oma kõrgest toolist alla. Kausikillud läksid mu pähe ja sealt jooksis päris hullult verd. Aga me ei saanud kohe haiglasse minna, sest mu isa oli kodust ära ja emal pole autot. Seega ema lihtsalt tupsutas haava ja me läksime haiglasse alles õhtul kui isa tuli. Arst siis ütles et siin pole narkoosi vaja ja õmbleme nii et laps on ärkvel. Mu ema ütles, et ma naersin terve selle aja kui nad mind õmblesid. Paranemine läks ilma vahejuhtumiteta ja nüüd on mul paremal pool pead meele kohas valge suur arm.
2. Teine asi juhtus siis kui ma olin kuskil viiene. Sel päeval ma otsustasin vist, et mul pole piisavalt lihaseid ja neid tuleks juurde treenida.
Seega ma küsisin kas meil kange on ja kaks viiekilost oli tõepoolest. Noh, võite arvata mis siis juhtuma hakkas.
Eks ma siis natsa "treenisin" ennast ja siis ei jaksanud ma neid kange enam hoida ja pillasin need maha. Täpsemalt oma varvastele
. Siis läksime trauma punkti kus me vist juba tuntud oleme. Sealt öeldi meile te see on ainult mõra ja paraneb ära. Ega ei jäänud muud midagi üle kui valutava jalaga koju kõmpida. Ja uskuge mind, see valu ei läinud nii pea veel ära
.
3.Selle loo puhul ei olnud mul üldse mõtet seda üles kirjutada sest mul ei ole sellest just palju meeles. Ma ei mäleta isegi täpset vanust ja ega see nagu õnnetus polnudki. Lihtsalt ühel vihmasel päeval hakkas mul ikka väga paha. kohe nii kõvasti et maumbes nelja aastase lapsena ikka pillima pistsin. Ka ööseks ei läinud see üle ja lisandus tugev kõhuvalu. Üldse valutab mul kõht üllatavalt tihti. Siis ärkas ema üles ja otsustas et kutsub ikka kiirabi. Viie minuti pärast oli abi kohal ja mul oli tunne, et ma tahaks olla pigem vikerkaare taga. Kiirabi siis katsus mind ja ma pidin kaasa minema. See oli omamoodi katsumus aga kui haiglas lamasin hakkas mul juba parem. Lõpuks tuli välja, et mul ei olnud midagi erilist viga, vaid lihtne hoog või midagi seesugust.Tegelikult kirjutasin selle siia, sest see oli tegelikult mu esimene kord kui ma kiirabi autoga sõita sain.
4. See juhtus veebruaris, võibolla just täna 3 aastat tagasi. Ma läksin kooli ja oli kelgutamispäev(käisin siis esimeses klassis). See oli viimane tund, seega peale seda sai koju ja kõik kiirustasid.
Me liikusime paarikaupa aga kelgud jäid üksteisele jalgu ja ma kukkusin. Mul hakkas käsi valutama aga ma ei öelnud kohe õpetajale. Alles siis söandasin ma seda teha, kui see ikka põrgulikku valu tegi
. Õps ütles siis, et ma võin tagasi miina, kui ma midagi teha ei saa. Noh, nii ma siis tegingi. Kuna mu ema töötab minu koolis, siis tahtsin ta ära oodata. Aga mis tegelikult juhtus oli see, et tal läks kella viieni kuigi mul oli ainult 5 tundi. Siis läksime õhtul traumapunkti ja tuli välja, et mul on käeluumurd. Murdunud oli parema käe randme osa ja ma ei saanud kuu aega enam kirjutada. Samas aga õppisin kahe erineva käega kirjutama
, mis on ju ometi positiivne.
5.Ka järgnev lugu on käeluumurrust. Kuid kui tugevast murrust, seda võite lugeda minu järgmisest kirjutisest.
See juhtus siis, kui olin kaheksane. Oli suvi ja me läksime ema ja isaga ujuma. Sõitsime selle tarbeks Uljaste järve äärde. Püüdsime kala ja ujusime ning tundus, et kõik sujub hästi. Siis järsku otsustasin ma, et ma hakkan mingite torude otsas turnima
.Mulle, kui tol ajal teise klassi lapsele tundusid maast paarikümne sentimeetri kõrgused torukesed täiesti ohutuna
.
Aga need asetsesid saatuse tahtel suure kallaku kõrval. Ma kaotasin tasakaalu ja kukkusin ning sain kõvasti haiget, aga peamine oli see, et mu käsi nägi välja nagu kõver võidusõidurada pealtvaates. Ema helistas kiirabisse ja nad tassisid koos isaga mu auto tagaistmele(meie auto, sest me otsustasime kiirabile juba vastu sõitma hakata, sest Uljaste oli linnast üsna kaugel). See oli ülimalt valus. Kui me autoga kokku saime tõsteti mind sinna, pandi mu käsi lahasesse ja anti valuvaigistit. Siis enam sellest kohast ma ei mäleta. Igatahes mäletan seda kui ma haiglasse jõudsin, siis polnud mu enesetunne paranenud. Aga lugu polnud veel läbi. Asi oli selles, et mu käel oli murdunud kaks randmeluud ja seekord vasakul käel. Rakvere haiglas ei ole aga laste arsti. Ma läksin opile sellest hoolimatta aga nad panid mu käe valesti kokku. Järgmisel operatsioonil kordus sama ja lõpuks saatsid nad mu Tallinasse arsti juurde. Seal läks peaaegu kõik hästi, kui välja arvata see, et ma pidin enne seda 7 tundi söömata olema ja ma keeldusin kategooriliselt narkoosist seega sain süsti. See murd oli eelmisest oluliselt raskem ja ma põdesin seda päris kaua.
6.Nüüd lähme ajas veidi tagasi aastasse 2005.Olin siis 3 aastat vana jasee oli aasta mil käisime Soomes. Otsustasime, et kuna oli suvi lähme vee äärde, mitte ujuma vaid kalu püüdma. Ema ja vanem õde läksid veidi eemale jalutama ja meie isaga jäime sinna. Väike nagu ma olin, mõtlesin ma, et need kalad mis isa püüdis, tuleks ellu äratada(mõistagi olid nad juba ammu surnud
). Siis ma võtsin ühe ahvena ja leotasin seda vees. Isa seisis minust paar head meetrit eemal oma õngega. Kui ma teda vaatasin libises kala vees veidi eemale ja ma üritasin seda haarata, kuid mu tasakaal kadus. Ma kukkusin pea ees vette ja ei saanud hingata. Kõik mis ma selle aja jooksul jõudsin ma vaid mõelda,et ilmselt kala ujus ära
.Siis tundsin et keegi haaras mu jalgadest ja tõstis mu välja. See oli mu isa, nagu arvata oli. See oli lihtsalt üks väike ehmatus nagu ütles mu isa
.Seekord mul vedas aga asjad oleksid võinud olla hullemadki.
Loodame, et keegi seda ka loeb.