www.pisi.ee

Vaene Pinto, ma tean, mida Sa tunned. Mina paraku üle ei suuda olla, see hirm on ikka kohutav. Kui kuskile ronima pean, eriti veel lahtisest trepist/redelst, siis on lausa pisarad väljas ja külm higi jookseb mööda selga alla. Jube. Seepärast oli see lahtine võretrepp ka hirmsamatest hirmsaim.

Minul on ämblike vastu foobia kohe kui näen mõnda olgu ta siis niipisike kui tahes aga hakkan automaatset karjuma ja jooksen ringi nagu segane.

Mina kardan paaniliselt sellist pisikest asja, kust särtsu saab. See on selleks, et "nalja " teha. Poistel oli see. Ma lihtsalt karjusin ja nutsin ja jooksin eest ära, kui nad mind sellega kiusasid. See ei oleks nii jube kui ma seda ei kardaks .

See on nii nõme asi, meil koolis ka poisid lollitasid sellega. Jube vastik oli.

Kardan ka lifte.. suuremaid mitte, aga just need pisikesed mis on ntks lasnamäe kõrgetes majades. Mul jookseb lausa külm higi üle keha kuna mõtlen alati sellele, et nüüd ma jään siia küll kinni.

No hirme ikka jagub. Aga päris foobiateks saan nimetada kõrguse ja konna kartust. Ma küll tean, et konnad ei saa mulle midagi jubedat teha, aga kardan neid ikkagi. Mulle lausa tundub, et õues hüppavad nad meelega just minu poole . See on küll tobe kartus, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Harry Potteri teises filmis olid ämblikud küll..

Mina ise kardan ka ämblikuid. Päris nii hullult vist mitte, et popkorni vms asju loopima hakkaks aga kiljuma hakkan küll tavaliselt. Kunagi kukkus mulle ämblik laest näkku, vot see oli jube kogemus. Aga viimane jube kogemus oli, kui ma üksi kodus olin ja järsku ämblik voodis ukerdas. Ma pole vist elu sees nii kiiresti voodist välja saanud. Siis kükitasin tooli peal ja jälgisin eemalt ämblikut. Lõpuks kui julguse kokku kogusin ja purgi tõin, et ta voodist eemaldada, siis oli ta juba jalga lasknud.

Klaustrofoobia on mul ka aga mitte väga hullult. Ruum peab ikka väga kitsas olema, et mul seal vastik hakkab. Liftiga saan hakkama aga muidugi ma ei kujuta ette kui lift nt katki peaks minema, Üle 10 minuti ma seal vaevalt olla suudaks.

Hihi Anneli. Ma olen liftis kinni istunud. Mõlemad korrad vist kuskil pool tundi. Jah just nimelt kaks korda.

Aga Ämblikke ja Madusid ma ei karda. Nad on rõvedad ja ei meeldi kui nad minu lähedusse ronivad. Aga puuris võid neid vaadata küll. Mingil näitusel käisin siis passisin ikka tükk aega ja vaatasin tarantleid asjatamas. Ja ei ole ka probleem käes ämblikku hoida või madu puutuda.

A tegelikult vaikselt on foobia ka vanemate vastu. Ma satun nii paanikasse, kui kellegi vanematega pean kokku saama. Või mõne inimesega esimest korda pean kohtuma. Õnneks on see aind paar esimest korda

Kallikera, ma küll ei pannud tähele, et oleksid meid kartnud kui külla tulid

Ise ma kardan kohutavalt pimedust (hakkan üle saama, sest leidsin oma hirmule lahenduse) ja teadmatust (oleneb teadmatuse põhjusest). Lendavaid ning nõelavaid putukaid kardan, kui nad mind ründavad või peale lendavad.

Ma kardan hirmsasti ämblikuid. Ma ei julge neid isegi vaadata,nad tuleb kohe ära võtta. Päris tihti juhtub, et hakkan nutma, kui mu toas on ämblik(kasvõi väike) ja keegi ei viitsi seda ära võtta.
Kunagi oli mul päris tihti voodis ämblik.Siis lasin isal ära võtta, aga terve öö ei saanud magada.Üritasin mõelda muudele asjadele, aga ikkagi. Niisiis ronisin kusagile diivanile ja üritasins eal magada, aga ikka tulid ämblikud meedle.Lõpuks istusingi terve öö üleval ja kontrollisin ega kuskil ämblike pole.
Nüüd on päris naljakas meenutada, aga nii juhtub siiamaani

Ma kardan uppumist(eriti uppumist sombusesse tiiki või järve), kuid armastan laevadega sõita. Veel ei meeldi mulle üksi teartis või kinos oma kohta otsida.Mõndades teatrites on reanumbrid ja toolinumbrid kusagil suvalises arusaamatus (minu jaoks) kohas.

Minul on paaniline hirm tõukude ja kõrguse suhtes. Kui ma tõuku näen on esimene reatsioon mingi kõv asjaga maha lüü ja siis hakkan ennast üle katsuma ja raputama, et kas minu peal ei ole veel selliseid jälkuseid ja kui kõik on korras püüan võimalikult ruttu toast välja saada ja maha rahuneda. Kõrguse karstusega on mul selline lugu kui ma üks kord olin sõbranna juures kes elab 10. korrusel ja me tema rõdule läksime tuli mul paanikahoog ja jalad hakkasid värisema.

Appi sorri, aga see kõlab nii naljakalt "mul on paaniline hirm tõukude suhtes"

Aga tõugust võib ükskord liblikas saada( juhul kui ta ellu jääb siis)
Kui ise foobiaid endalt otsida- siis mulle ei meenugi, et mul ühtki oleks Lucky me
Või kui pidada foobiaks seda, et ma olen nõus ühe sääse pärast, kes toas piniseb,kas või terve öö üleval olema ja teda taga ajama( kunagi sõbrantsi juures Hiiumaal olin ma kella 5ni üleval, kuna toas olid sääsed- aga mina sääskedega ühes ruumis ei maga- muidu on hommikul äkki suurel varbal ja ninal sügelev punn - nii et ajasin neid taga nii kaua kuni tuppa saabus vaikus ) Alles eile õhtul kargasin voodist, panin tule põlema ja asusin pinisejat taga ajama.... aga ups- meil on maja läheduses mingi... X asi, mis teatud päevadel hakkab just öösel undama ja pinisema- suht sääselikult Nii et sääsefoobia mul vist ikkagi on

Foobia näol on tegemist paanilise (surma)hirmuga- seega sääsefoobiat sul siiski pole.

Ka ise ei suuda magada kui toas sääsk piniseb, kuna see pinin on mingis erilises toonis mis üles äratab. (Harilikult võin magada ka kõva lärmiga ja ebamugavas asendis.)

Väga kardan kõrgust. Kui juba üle 2. korruse olen, siis ikka enam lahtise akna lähedusse minna ei taha. Vaatetornidest ei tasu rääkidagi. Kõige ebameeldivam kogemus oli Valaste joal. Seal ju restidest trepid, et näed täielikult alla "kuristikku". Kuidagi alla sain, kuna rahvast oli seal palju, polnud aega jokutada oma hirmuga, aga üles minemine osutus parajaks komejandiks. Olin kuskil poole peal, ei saanud enam edasi liikuda, inimesed tulid samal ajal ka alla, trepp kitsas ja hirm suur. Nii ma siis läbisin seda trepi lõiku kuskil 10 minutit kindlasti.

Oleks nüüd natukene abi vaja. Ma ei tea kas need on ka foobiad, aga paaniliselt kardan mažaasi ja rannas või kus mujal seda, kui inimesed päevitavad. Siis keeran alati pea ära ja üritan muudele asjadele mõelda. See on tekitanud suhtlemisel rannas ja üleüldse probleeme. Ükskord üritas mulle õde mažaasi teha ja ma lihtsalt hakkasin paaniliselt teda sõimama, ma ei suuda sellistele asjadele mõeldagi. Prrrrr

Ma ei saa küll öelda, et mul päris foobia oleks aga kui ma kõrgemal olen siis käib ikka jube judin läbi küll niiet mul on mingisugune algne kõrguse kartus?

Nt kui me klassiga käisime seiklus pargis siis viimasel tasandil oli küll niiet kohe millegist kinni vaja krabada.
Aga kui ma mingi 2 aastane olin siis ma ei sallinud seda kui ma olin must. Kui mul oli väike puru käe peal siis ma hakkasin karjuma : "Must,must võta ära!" ja vahel ka suurma asja puhul nutma. Naljakas asi aga no mis teha ma olen imelik. Tegelikult ei tea kas see on foobia aga sarnane asi küll.

Jah mul on sama,ma lugesin jah et see on foobia,hirm räpaseks saada. Mul on veel imelikum hirm, vaatasin ükskord mingit pilti ja järsku mingi kole koll hüppas ette ja karjus,omg mul jäi süda seisma! Ja nt googlest mingid sellised pildid millel on nagu kokku pandud nt patsidega poiss jne ma kardan just neid pilte,mõned arvavad et on naljakas pilt aga mina kardan. Ja väiksena ma ei jäänud magama ja ütlesin emale et koll tuleb ja sööb mu ära

Ime küll! Ma ei hakka minestama, ei oigama, ega ka paaniliset kartma kui mul verd veenist võetakse. Seega seda ei sa mu foobiaks enam nimetada. Olin nüüd haiglas 3 päeva ja siis nende päeva jooksul sain veeni 4 torget + vasakul käe veenis oli kanüül 3 peäva sees. Ju siis väiksena mõni halb kogemus vere andmisest, mida olen siiamaani paaniliselt kartnud. Aga mõned arstid võtavad ka paremini verd kui teised.

Ps: Algul oli väga vastik kanüüliga olla aga lõpuks teiseks õhtuks harjusin ära.

Ma ei usu ,et seda nüüd foobiaks saaks nimetada,aga nimelt ma kardan pikki auto/bussi/rongi vms. sõite ,kuna mul on tavaliselt paha hakanud.Ma lihtsalt olen pidanud klassireisid ja muud ka sellepärast ära jätma,tegelikult ma pole üldse kindel ,et mul paha hakkab ,aga on selliseid asju ette tulnud lihtsalt.

Siis ma kardan verd ka,süste ma ka vihkan.Olen saanud koeralt hammustada ,nii et verd tuli ikka suhteliselt palju ,ja see tekitab nii õudsa tunde,et alati ma üritan vereproove ka vältida.

Mul ka ja meil autos on vastik hais (bensiini) ja see ajab oksele

Mina kardan VÄGA suuri ämblike, ronin nii kõrgele ja kaugemale temast kui saan . Väiksed võin purki panna ja välja viia.
Teiseks on kõrgus. Ise elan küll 6 korrusel, aga rõdu äär on piisavalt kõrge ja kindel. Aga mina pilvelõhkuja aknapesijaks, ei!

Jee, Liiva sai ämbufoobiast üle! Võin neid vabalt täitsa rahulikult eemaldada ja ei ole hirmu nende ees.

mul on natuke hirmu suurte ämlbikute ees nagu näiteks tarantul või musta leska eriti SSS
aga väikseid ämblikuid nagu siin eestis ei karda ma ühtegi:D

Mul on tohutu pimedafoobia. Pimedas toas magada ei suuda, öösel vetsu minnes panen tuled kõik põlema.

Mina kardan:
tõuke,vaklu.
Brr.. jubedad.
Need hirmupildid,kus vaatad tuba ja kole nägu tuleb ette.
Ja google pildiotsingusse panin ükskord "ugly face" ja üks patsidega ja habemega olendinimene tuli ette. Vot seda kardan ka.
Lift,kitsas.
Ükskord läksime emaga vene tädi juurde, ja pidime ühte puuuksega lifti minema, sinna mahtus ainult 2 inimest! Ja me ei saanud alguses liftist välja, ma tampisin kätega lifti ust nagu hull, kuni uks lahti läks. Vanaaegseid lifte ma ei usalda.
Ja minu suurim hirm:
Araabia ja Hindi keel.
Ma tean,et ma olen imelik , aga ma tõesti kardan seda.

See kõik algas siis, kui olin 9 aastane. Ma elasin siis alles Tallinnas. Ja ma joonistasin arvutis pilte. Ja kui netti läksin, tahtsin arvutit eestikeelseks panna. Inglisekeelest ma eriti aru ei saanud. Ja panin sealt ülevalt:
Muuda ->seaded -> kodeering -> keel -> araabia. Eesti keel oli üleval araabiat,aga vajutasin kogemata araabia. Ja tuli ette kiri kas soovite keelt muuta, vajutasin ok.
Ja arvake ära mis juhtus? Terve arvuti läks araabia keelseks!
Mitte kui midagi aru ei saanud! Samas ka minu emal on kogemata see ette tulnud aga ta vajutas "loobu" . Ma olen võibolla imelik, aga kas keegi veel mõnda keelt kardab?
Kardan ka pimedust,kõrgust,uppumist ja luku taha jäämist.

Mina olen vist argpüks
Kõige suuuurem asi mida ma kardan on ÄIKE ! Tavaliselt hakkan isegi nutma .
Nii palju on lugusid, kus äike sisse lööb kuhugi majja ja läheb põlema, või inimene saab elektrilöögi, jääb põlevasse majja või midaiganes.
Tavaliselt pigistan silmad kõvasti kinni, et sähvatusi ei näeks ja kõrvaklapid panen kõrva,et ei kuuleks müristamist ja siis kuulan muusikat.
See on ikka kohutav hirm ! Kõige suuurem ....
Teine kohutav ja peaagu sama suuur hirm on mul arstide ees, eriti HAMBAARSTIDE, võiks öelda, et ma vihkan neid ! Kuna ma olen väga-väga palju haiglas olnud ja vägaväga palju vereproove on mul võetud ja süste olen ka jubedalt saanud ja saan siia maani...siis on see hirm pigem süstlate ja teravate asjade ees. Ei meeldi olla arsti juures kuskil kabineti ukse peal ja oodata, et mis nüüd juhtub ja kõige hullem on VALU, ja eriti kui on mõni ülbe arst (venelane, no. mõned on toredad), ja ma pigem suren kui hambaarsti juurde lähen , ausalt !
Natuken kardan pimedust ka ja ämblikkke(!!!), kuigi see hirm on juba natuke üle läinud, aga ei , karjun nagu segane, kui mõnda sellist karvajalgset , pikajalgset, suuurt näen. Eriti pimedas/hämaras...ei näe ka ju kus ta ronib

Kindlasti on veel hirme mul, aga ma ei jaksa kirjutada enam

Mina küll äikese ajal elektroonikat enda juures hoida ei julge, eriti muusikat kõrvaklappidega kuulata. Vanaema teadis rääkida, et äikese ajal tuleb isegi telefon välja lükata.
Kuidagi kõhe on vaadata, kuidas süsimust pilv kerkib vaikselt üle maja. Alguses on täielik tuulevaikus. Ja äkki... tuleb suur tuul. Painutab kased peaaegu maani ja sasib sirelipõõsaid. Inimeste ehitatud majad on nagu pisitillukesed ja haledad tikutoosid, kui vihmamüür need endasse neelab.

Mul oli u. 20 aastat pimeduse ees haiglane hirm ehk foobia.
Sain sellest ühel päeval lahti. Muidugi mitte iseenesest. Mind aitas midagi.
Tuleb selgeks teha, mis foobiat põhjustab. Pimedusekartuse taga on hoopis sügavamad hirmud. Pimedus on vaid nende kate.
Kui likvideerida see hirm millest kõik alguse saab, muutub foobia olematuks.

Ma kardan tõsiselt ämblikke. Kui mõnda näen panen kohe teises suunas jooksu ja kutsun kellegi seda ämblikku "eemaldama".