www.pisi.ee

Mis on foobia?
Foobia on põhjendamatu ja tugev hirm mingi olukorra või asja ees, mis tegelikult ei ole ohtlik.

Foobiad jagatakse üldiselt kolmeks:

• agorafoobia - lagedate kohtade pelgus, hirm kodunt lahkuda
• sotsiaalfoobia – kartus negatiivse hinnangu ees
• lihtfoobia e. spetsiifiline foobia (nt. kõrguse kartus, välgukartus, loomadekartus, putukatekartus, eksamikartus jne.)

Seega teil ka mõni foobia on?

---------------

Minul on tõsine hirm ämblikute ees (arachnofoobia). Mäletan, et kui läksin väikevennaga teist Harry Potteri filmi vaatama ning need ämblikud ekraanile ilmusid, siis viskasin kogu popkorni potsiku sisu ülepea. Tagumistes ridadel sadas natukene aega popkorni. Muidu aga kui koduses majapidamises mõni on, siis lasen Celionil ta välja saata või mida iganes ta parajasti selle ämblikuga teeb.

Veel on mul hirm pisikeste suletud ruumide ees (klaustrofoobia). Ma näiteks ei saa pisikeste liftidega sõita, lift peab olema tõesti kas suur või omama vähemalt peeglit, mis muudab ta suuremaks. Väga pisikestes tubades hakkab mul paha ja hästi kitsad koridorid mulle ka ei meeldi.

Minu puhul võib rääkida kolmest vähem või rohkem tõsisest foobiast.
Kõigepealt kõrgusekartus ehk akrofoobia, mis tähendab, et igasugused vaatetornid ja muud seesugused kohad on minu jaoks välistatud. Isegi kellegi juures külas olles, kes maksimaalselt viiendast korrusest kõrgemal elab, väldin rõdule minekut ja aknast välja allapoole vaatamist. Ennast tõsiselt sundidest võin vahel siiski seda foobiat teatud piirini alla suruda, aga tunnen ennast seejuures väga halvasti.
Teiseks kinnise ruumi kartus ehk klaustrofoobia erinevalt Kissust ei aita minu puhul ka lifti suurus; üksi keeldun liftiga üldse sõitmast, pigem olen valmis trepist ronima. Tunnelites tunnen end väga halvasti (õhupuudus + paanikahoog). Ja selsamal põhjusel on välistatud igasugused maa all käimised (ehkki kaevandustesse on töö asjus korduvalt kutsutud), nii et isegi oma kodust paarisaja meetri kaugusel asuvas kaevandusmuuseumis pole ma käinud.
Mõlemad foobiad on mul suhteliselt täisksvanueas tekkinud, st lapsena ei kartnud ei kõrgust, ei kinnist ruumi. Miks need tekkisid, ei oska põhjendada.
Kolmandaks on mul hirm madude ees ehk ofidiofoobia - äärmuslik vorm, nii et isegi süütut nastikut ei kannata pildi peal vaadata, elusast rästikust (kes mul umbes viis aastat tagasi suvel aias elas) rääkimata.

Ma siis lisan ka ühe oma kiiksuga foobia, mida mõnedel meeldib nii väga testida. Ma ei kannata õhupalle, kuigi oma tööga seoses tuleb mul ikka nendega kokku puutuda. Ma ei kannata kui need katki lähevad, või ma pean neid täis puhuma. Või siis kui kellegil meeldib näppudega mööda õhupalle libistada ja selle tulemusena tekib selline ebameeldiv krigin. See tekitab nii ebamugava tunde mul.

Mina kardan ka ämblikuid.Eriti koledad on need suured ja natuke karvaste jalgadega.Maal on meil välivets ja seal on pidevalt ämblikud ja muud putukad.
Ükskord tegi mu sõber mulle nalja ,et mul on ämblik selja peal ja ma hakkasid kõvasti röökima .
Niiet mina põen arachnofoobiat.

Mina kardan samuti tohutult kõrgust. Mäletan siiani kohutavat kogemust Tartu botaanikaaiast, kust tuli teisele korrusele ronida lahtisest keerdtrepist. Üleval olid kaktused, kuidagi ikka ülesse sai, aga see oli äärmiselt kohutav. Samuti igasugustesse vaate- ja kirikutornidesse keeldun ronimast. Teine probleem on taas sarnaselt samtoniga maod. Ja kummaline, et just pildid on minu jaoks hullemad, kui elus maod. Näiteks loomaaias klaasi taga elusat madu ma saan vaadata küll, kuigi ennast veidi ebamugavalt tunnen, aga telerist või pilti nähes lähen täiesti paanikasse. Mõistusega võttes tean küll, et mao pilt ei kujuta endast mingit ohtu, aga... Kolmas foobia on pimedusekartus. See oli küll väiksemast peast hullem, siis ma ei julgenud üksi pimedas toas ollagi. Aga kuna ma olin sunnitud kottpimedas üks maanteel sõitma, siis on see kartus veidi vähenenud. Ehkki pimedus tekitab minus siiani hirmu. Näiteks ma ei kannata pimedaid aknaid, minu puhul on rulood ja külgkardinad elementaarsed ja just nimelt talvel. Kui normaalsed inimesed kasutavad ruloosid varahommikuse päikese eest, siis mina varaõhtuse pimeduse eest.

Hirm õhupallide ees on ametlikult globofoobia. Mõnedel inimestel on hirm ainult palli lõhkimineku ees, kuid teised ei kannata isegi õhupallidega samas toas viibimist.

Aga kui endast rääkida, siis - ei tulegi nagu ühtegi hirmu pähe. Ebameeldivaid asju on hulgaliselt, aga ükski ei kvalifitseeru foobiaks.

Ma olen tõesti väga kartlik. Ämblikute ees mul nii suurt hirmu ei ole, et võiksin lausa lennata. Kuid-Näiteks kui hõõrud jalaga vaikses ruumis vastu maad, tekib ebamudavus.

Minu pole vist ühtegi foobiat. Aga mina kardan seda, et kui ma olen väga väga kõrgel ( nt benji hüpet tehes) siis mu keha ise enesest hüppab alla. Ehk siis ma kardan, et kõrgel olles ma ei kontrolli oma keha. See on ikka suht ebameeldiv tunne.

Minul suur hirm ämblike ees. Nüüdseks on see juba õnneks vähenenud, aga kui kuskilt selline karvakoib ikka vastu vahib, siis jooksen täiest väest vastassuunas.
Aga paaniline hirm on mul vereanalüüsi ja süstimise ees. Samuti ka sõrme või veeni lõikamise või millega sinna torkamise ees.
Koolist oleks peaaegu sääred teinud, kui kuulsin et terve klass peab süstima minema. Õnneks mind ei kutsutud.
Nüüdseks juba vist mitu aastat viimasest vereproovist möödas. Muide, ega ma valu karda, hambaarsti juures tihti see terav valu ära kannatatud, arst pakkus küll süsti aga EI!

Mul mingit otsest foobiat ei olegi,aga ma kardan natuke selliseid ruume mis on täiesti tühjad.

Hiihii, ma kardan ka ämblikuid, aga foobiaks ma seda veel ei nimetaks.
A kõikidele ämbliku kartjatele, ma olen kuskilt sellist juttu kuulnud, et väidetavalt, kui inimene magab, siis öö jooksul ronib (ma ei mäleta mitu) ämblikut sulle suhu.

Foobiaid mul omateada ei ole.
Viimasel ajal olen hakanud natuke kartma lifte, sest olen unes korduvalt näinud et lift kukub alla:P), aga see pole selline paaniline hirm, vaid selline ettevaatlik hirm. Eriti ei meeldi nende vanade üheksakorruseliste majade krigisevad ja logisevad liftid.

Lisaks kardan herilasi-mesilasi ja kõiki sääraseid. Ainus kord kui ma kuulasin nõuannet "ära jookse eest ja ära vehi kätega, küll ta ära lendab" juhtus selline asi, et herilane ronis mulle pükstetasku:P Vot siis oli küll paanika lahti. Aga õnneks see pole ka selline kontrollimatu hirm. Ja põhjust ju ka nagu on- suskab valusasti (ära proovitud).

Ma olen ka seda ämbliku asja kuulnud, aga neid ma ei karda.
Ainukesed asjad mida ma kardan on suuremat sorti ussid (väikseid ma lausa armastan ja käpin) ja natukene pimedust. Ainult esimest saab küll foobiaks nimetada. Kardan palju asju, aga see ainuke foobia.

Mul on kõrgusega natuke probleemid, ma ei julgenud 3meetrisest alla vette hüpata (Viljandi järve ääres) .
Aga näiteks Tartu botaanikaaias selle keerdtrepiga küll probleeme polnud.

Mul on vist kõige imelikum hirm... Nimelt ma kardan vuntsidega mehi, kes on nahktagides. Nad meenutavad mulle maniakke. Ja see on minu jaoks nii jube. Kui keegi taga kõnnib sellise välimusega siis kohe kiirendan sammu , aga kui eespool siiis ikka aeglustan... Teiseks kardan jubedalt kõrgust. Ei julge puu otsa ronida ja isegi kui sain kuidagi ülesse... alla enam ei julge tulla.
Vot nii !

Ma usun, et kerge kartus kõrguse, kitsaste ruumide, pimeduse jne ees on normaalne ja ellujäämise seisukohalt tervislik. Mul üks sõber rääkis, et temal on tuttav, kellel absoluutselt puudub kõrgusekartus. See tuttav olla turninud koolimaja viimaselt korruselt kooli katusele ja teinud ka muid hulle tempe kõrgustes, mida kuuldes juba õlgu võdistama võtab. Ükskord kortermaja katusel tagaajamist mängides olla ta koguni korstnasse kukkunud, õnneks jäi kuhugi sinna kinni ja pääses suuremate vigastusteta.

Ja kui foobiat defineerida nii, et see on hirm olukorras, mis pole absoluutselt ohtlik, siis hirm kuskil katusel olemise ees ei ole ju foobia

Minul on viimastel aastatel tekkinud kuuma ilma foobia Tegelikult ei ole siin midagi naljakat, ma tunnen end väga halvasti, kui väljas on üle 25 kraadi sooja, selline tugev ohutunne, et "põgene nüüd ruttu". Ja kui teised inimesed unistavad palmisaarel puhkamisest, siis mina ei taha sellele mitte mõeldagi. Tegelikult ma ei teagi, kas see on foobia, mis tekkis peale seda, kui mul eelmisel aastal soojal maal väga halb hakkas, või tegelikult ka füüsiliselt ma ei talu sooja ilma. Aga eks järgmisel suvel saab perearst seda edasi uurida, sest praeguse ilmaga on mul hea olla.

Lisaks on mul veel järgmised hirmud, aga ma siiski suudan neid taluda, lihtsalt vastik on:
* kõrgusekartus. Mul on selline sundus, et kuigi ma kardan, siis ma lihtsalt pean rõdult või aknast alla otse maha vaatama, kuigi see on väga jube Ja mul on sama tunne mis Memory10-l, et kardan kõrgustes kontrolli kaotada.
* kitsaste tunnelite ebameeldivus. Väga vastikud on kõrged keskaegsed tornid, kust läheb kitsas keerdtrepp üles. Näiteks Kõpu tuletornis ja mõnedes linnustes. Seal ei näe eriti üles ega alla (keeru tõttu) ja trepp on nii kitsas, et mitu inimest seal väga kõrvuti käima ei mahuks. Ja sa kõnnid ja kõnnid ja oled juba palju kõndinud, kuid lõpp ei paista ega paista. Natuke vastik on sõita ka näiteks 5 km pikas tunnelis, siis tekib selline kerge ängistus.
* vihmaussid tekitavad minus vastikust, mulle ei meeldi neid vaadata ega puudutada, aga kui vaja, siis hädaga saab ära tehtud. Selle "foobia" tagamaad on mul ka teada, nimelt on üks inimese kõhu-uss, mis näeb välja nagu vihmauss ja mul väiksena oli sellega kokkupuude. Võhhh.
* hirm pimeduse ees. Ma küll ei ole kindlalt veendunud, et ufod ja kummitused on olemas, aga ma kardan, et pimedas õue minnes ma siiski äkki näen ufot või pimedasse ruumi minnes on seal kummitus. See hirm on pärit lapsepõlvest, kui ma vaatasin telekast saadet "Ebatavalised juhtumised", kus räägiti kohtumisest kummitustega ja kuidas ufod olid kedagi ära röövinud. Aga kui ma olen kellegagi koos, kes pimedust ei karda, siis ma ei karda ka üldse. Ufod ja kummitused ei tule, kui on keegi, kes neid ei usu ega karda
* äikest kardan. Samas ma keeldun seda foobiaks nimetamast, sest äike ongi ohtlik. Ühe minu sugulase lõi välk surnuks ja kui ma väiksena vanaema pool olin, siis lõi välk vanaema maja juures kasvavasse puusse ja puu kukkus maja peale. Väga jubedad on ka jutud keravälkudest, mida maal elavad inimesed näinud on. Eriti juba on see, et tavaliselt nad räägivadki neid jutte äikese ajal Linnas ma nii väga ei karda äikest, sest linnas tavaliselt ei löö majja.
* mulle ei meeldi ka külakiigega väga suure hooga kiikuda, hirm tekib. Tivolit ka ei armasta, vist samal põhjusel.
* ja hüppetornist vette hüppama ei pane mind ka mingi väega
* muret tekitab ka lennukiga lendamine, sest ma ei ole kunagi lennanud ja kardan, et äkki mul hakkab halb
* mul on vist natuke sotsiaalfoobiat ka, mulle üldse ei meeldi helistada võõrastele inimestele (nt arstile) ja tunnen muret selle üle, et ma teiste silmis naeruväärseks ei jääks.

Oeh, aitab ka vist

Issand, jumal tänatud, et ma ei ole ainuke inimene, kellele ei meeldi võõrastele inimestele helistada Ma pidin ükskord oma perearstile helistama, ma võtsin vist vähemalt tund aega enne julgust kokku. Ma ei tea, millest siuke kartus. Ma ei saa ise ka aru mida ma põen või kardan sellejuures.

Ma ka hullult kardan kuhugile helistada, tahan alati, et teised helistaks. Ja lõpuks olen mina alati see kes peab helistama ning seda tehes kõnnin hing kinni toas edasi-tagasi.

Mul ei ole ämbliku-ega kõrgusekartust (ma isegi mängisin väiksena ämblikutega),aga mul on selline asi, et ma ei saa üldse kivises meres ujuda. Ma lihtsalt kardan jubedalt suuri kive, mis vee all on. Kui mingi suur kivi mu ees vee all on, siis ma lihtsalt satun paanikasse ja ma ei julge kivist üle ujuda ega sellest mööda käia. Ma saan meres ainult nii olla, et ma olen ujumismadratsi või suure ujumisrõnga peal. Muidu ise käin ujumistrennis ja basseinis ega järves pole mul mingeid probleeme. Ja ma kardan meduuse ka. Kui ma olen näiteks lihtsalt jalgupidi vees ja näen meduuse, siis ma kiljun ja jooksen veest välja.

Mul võtavad ka igasugu restpõrandad või restastmetega trepid põlved nõrgaks. Alates 5. korrusest saan rõdult alla vaadata nii, et pean kuskilt kinni hoidma igaks juhuks, sest muidu tuleb tasakaalu kaotamise tunne. Ikka tõsised liblikad lööb kõhtu.
Vaatetornides ronin mina tavaliselt poolele kõrgusele.
Ma kardan ka seda, kui näen kedagi minu jaoks ohtlikus asendis - nt aknal istumine, jalad välja kõlkumas. Mul hakkab selle peale pea ringi käima.

Elu hirmsaim kogemus oli Riia teletornis käimine. Sealt alla vaadates tekkis ikka väga tugev pearinglus.

Minul siis sotsiaalfoobia, päris tihti on tulnud ette mõtteid, et ikka ei lähe suurest rahvahulgast mööda, ma ei teagi, mis hirm mind sel hetkel tabab.

Mina kardan olla pimedas toas üksi see on minu jaoks nii jube!
Ja ka paaniliselt kardan vetikaid suvisel ajal ikka ujumas käidud ja vetikaid näinud aga minu arust maailma kõige rõvedamad asjad mis ma kohanud ujudes olen on vetikad nad on lihtsalt nii vastikult limased ja libedad asjad mis jalgu riivavad kui merevees ujuda

Tõeliseks foobiaks võib nimetada hirmu lennukilt langevarjuga hüpata. Sellist asja ei suudaks ma kunagi teha. Lihtsalt lennata võin, aga hüpe oleks liiga õudne. Absoluutselt ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, näiteks oma sünnipäeval. Suure rahvahulga ees kõnet pidada oleks ka paras katsumus...Natuke kardan ka pimedust, miskipärast just oma kodus, kui olen üksinda. Ja eriti veel siis, kui pean pimedas koridoris peeglist mööduma.

Minul on akvafoobia- kardan vett või tegelikult vee piiri. Loomulikult ei karda ma pesukaussi ja vanni ning olen üldiselt valmis ka laeva ja paadiga sõitma, kuid tunne pole eriti hea. Ujuda ma küll oskan, kuid õppisin ujuma silmad kinni, et mitte vett näha. Vabatahtlikult ja mõnuga ma ujuma ei lähe. Vette võin minna rahulikult umbes nii kaugele, et vesi on põlvini. Edasi algab paanika. Minu jaoks on kõige kohutavamad filmid need, kus keegi sukeldub või näidatakse laevahukku, mis on veelgi jubedam. Kõigi aegade kõige jubedam film oli minu jaoks Titanic, mida vaatasin kodus DVDlt. Või noh, mida ma siis vaatasin- 90% ajast hoidsin patja silmade ees

Kardan kohutavalt väikseid ruume- eriti lifti ja kahtlase lukuga wc'd. Ma satun liftides paanikasse, üksi ei julge seal eluseeski olla. Kui kusagile väiksesse ruumi kinni jään tekkib selline paanika et sure või ära...

Mina kardan putukaid. Mitte kõiki- liblikad, mesilased, ämblikud lepatriinud, päevakoerad, sääsed ja kärbsed mind ei hirmuta, aga ülejäänud lülijalgsed küll. Kusjuures, nooremana ei meeldinud putukad mulle, aga erilist hirmu ka ei tundnud, kuid peale seda kui vaatasin esimest korda filmi "Muumia" satun paanikasse kui näen neist mõnda, veel hullem kui mõni peaks mööda mu jalga nt ronima vms. Ma saan mõistusega aru, et need elukad mulle midagi ei tee ja ma ei soovi ka nende surma, kuid enda lähedusse ma siiski neid ei tahaks. Olen paanikas minema jooksnud, koha peal hüpanud, paar korda isegi nii ära ehmatanud, et pisarad on jooksma hakanud, lihtsalt selle pärast, et mingi elukas mööda mu kätt sibanud on. Ise ma neid minema ajada ka ei julge eriti, vähemalt mitte palja käega, siinkohal peab mind aitama mu poiss. Üks on aga kindel- surres nõuan mina krematooriumit, sest ei suudaks taluda mõtet, et mingid vaglad ja muud asjad mööda mind ronivad...

Nagu paljud eelnevad, kardan ka mina helistamist / võõrastega telefonis rääkimist.
Kõige suurem kartus on mul aga klaustrofoobia - lifte üldse ei kannata, näen nendega seostuvalt õudusunenägusid jne (tartus kõndisin pläskus esimeselt viimasele korrusele isegi jala). Mul võib ka bussis selline tunne tulla, et tahan nüüd ja kohe välja, selline kangestustunne ja ärevus vms. Kusjuures see on ainult maaliinibussides.
Siis, 2 hästi naljakat foobiat, kui neid foobiateks saab nimetada on ka - ma kardan kõhulahtisusse jääda, ja ma kardan oksendavaid inimesi.

Mina kardan enam-vähem kõiki putukaid. Näiteks eelmine nädalavahetus õues olles lendas mulle õla peale liblikas. Siis kiljatasin nii, et 400 m eemal elavad naabrid arvatavasti kuulsid.
Samuti kardan ka konnasid ja igasuguseid vee-elukaid. Ükskord jalutasin paljajalu õues ja oleks äärepealt ühele hiigelkonnale peale astunud. Siis ka karjusin kõigest kõrist ja jooksin kohe minema. See oli ikka täielik ehmatus (paljajalu ma enam õues ei ole käinud).
Ma arvan, et putukatekartus on süvenenud loodusmajas nende õppimise pärast, kuigi enne ma ka kartsin neid. Konni ma olen ka kogu aeg kartnud. Aga nt. konnakulleseid võin ilusti kätte võtta.
Ma ka vahest kardan võõrastele helistada, aga seda foobiaks vist eriti ei saa nimetada, sest helistatud ma ikkagi saan.

Kindlasti on mul arahnofoobia - kui ämblik mu käe peale ikka kogemata satub, siis ma olen liiga shokis, et isegi kiljuda/ karjuda, tavaliselt pühin ämbliku kiiresti minema, ning pärast seda hõõrun seda kohta - 15min järjest, kuni nahk on punane.
Sama on mul ka teiste putukatega, eriti nendega, kel on rohkem jalgu. Kui mõni 10- ... jalaga selgrootu mu käe peal jookseks, siis on täiesti võimalik, et ma isegi minestaks. Õnneks seda pole juhtunud.

Mis foobiad siis mul veel on? Pimedust ei karda enam ammu, ning võibolla kõrgus. Kuigi see foobia/ kartus võib natuke väheneda, kuna suvel ronisin ma ühe katuse otsa, ning nii väga ei kartnud enam. Lennuki peal see ei kehti miskipärast, visuaalselt pole nii jube võibolla.

Ahjaa, tigusid kardan ma paaniliselt. Kui hakata mõtlema, siis mu hirmud süvenesid siis, kui me bioloogias erinevaid asju lähedalt vaatasime, ning nüüd ma tean, et kui jälle selline võimalus tuleb, siis ma kindlasti ütlen EI. Ma ei taha enam mitte midagi nii lähedalt näha.

Ma kardan ämblikka ja ämblikkevõrke, samuti ei meeldi mulle helistada võõrastele inimestele siis alati venitan tükk aega ja helistan hiljem. Paaniliselt kardan süste ja vereproovide andmist ja muud sellist jama mis on süstalde või kanüülidega seotud. Koolis on alati paanika lahti kui tean, et süsti saan ja ma olen siis nii pinges, et mulle ei saagi arstid süsti teha.