Ma usun, et kerge kartus kõrguse, kitsaste ruumide, pimeduse jne ees on normaalne ja ellujäämise seisukohalt tervislik. Mul üks sõber rääkis, et temal on tuttav, kellel absoluutselt puudub kõrgusekartus. See tuttav olla turninud koolimaja viimaselt korruselt kooli katusele ja teinud ka muid hulle tempe kõrgustes, mida kuuldes juba õlgu võdistama võtab. Ükskord kortermaja katusel tagaajamist mängides olla ta koguni korstnasse kukkunud, õnneks jäi kuhugi sinna kinni ja pääses suuremate vigastusteta.
Ja kui foobiat defineerida nii, et see on hirm olukorras, mis pole absoluutselt ohtlik, siis hirm kuskil katusel olemise ees ei ole ju foobia
Minul on viimastel aastatel tekkinud kuuma ilma foobia
Tegelikult ei ole siin midagi naljakat, ma tunnen end väga halvasti, kui väljas on üle 25 kraadi sooja, selline tugev ohutunne, et "põgene nüüd ruttu". Ja kui teised inimesed unistavad palmisaarel puhkamisest, siis mina ei taha sellele mitte mõeldagi. Tegelikult ma ei teagi, kas see on foobia, mis tekkis peale seda, kui mul eelmisel aastal soojal maal väga halb hakkas, või tegelikult ka füüsiliselt ma ei talu sooja ilma. Aga eks järgmisel suvel saab perearst seda edasi uurida, sest praeguse ilmaga on mul hea olla.
Lisaks on mul veel järgmised hirmud, aga ma siiski suudan neid taluda, lihtsalt vastik on:
* kõrgusekartus. Mul on selline sundus, et kuigi ma kardan, siis ma lihtsalt
pean rõdult või aknast alla otse maha vaatama, kuigi see on väga jube
Ja mul on sama tunne mis Memory10-l, et kardan kõrgustes kontrolli kaotada.
* kitsaste tunnelite ebameeldivus. Väga vastikud on kõrged keskaegsed tornid, kust läheb kitsas keerdtrepp üles. Näiteks Kõpu tuletornis ja mõnedes linnustes. Seal ei näe eriti üles ega alla (keeru tõttu) ja trepp on nii kitsas, et mitu inimest seal väga kõrvuti käima ei mahuks. Ja sa kõnnid ja kõnnid ja oled juba palju kõndinud, kuid lõpp ei paista ega paista. Natuke vastik on sõita ka näiteks 5 km pikas tunnelis, siis tekib selline kerge ängistus.
* vihmaussid tekitavad minus vastikust, mulle ei meeldi neid vaadata ega puudutada, aga kui vaja, siis hädaga saab ära tehtud. Selle "foobia" tagamaad on mul ka teada, nimelt on üks inimese kõhu-uss, mis näeb välja nagu vihmauss ja mul väiksena oli sellega kokkupuude. Võhhh.
* hirm pimeduse ees. Ma küll ei ole kindlalt veendunud, et ufod ja kummitused on olemas, aga ma kardan, et pimedas õue minnes ma siiski äkki näen ufot või pimedasse ruumi minnes on seal kummitus. See hirm on pärit lapsepõlvest, kui ma vaatasin telekast saadet "Ebatavalised juhtumised", kus räägiti kohtumisest kummitustega ja kuidas ufod olid kedagi ära röövinud. Aga kui ma olen kellegagi koos, kes pimedust ei karda, siis ma ei karda ka üldse. Ufod ja kummitused ei tule, kui on keegi, kes neid ei usu ega karda
* äikest kardan. Samas ma keeldun seda foobiaks nimetamast, sest äike ongi ohtlik. Ühe minu sugulase lõi välk surnuks ja kui ma väiksena vanaema pool olin, siis lõi välk vanaema maja juures kasvavasse puusse ja puu kukkus maja peale. Väga jubedad on ka jutud keravälkudest, mida maal elavad inimesed näinud on. Eriti juba on see, et tavaliselt nad räägivadki neid jutte äikese ajal
Linnas ma nii väga ei karda äikest, sest linnas tavaliselt ei löö majja.
* mulle ei meeldi ka külakiigega väga suure hooga kiikuda, hirm tekib. Tivolit ka ei armasta, vist samal põhjusel.
* ja hüppetornist vette hüppama ei pane mind ka mingi väega
* muret tekitab ka lennukiga lendamine, sest ma ei ole kunagi lennanud ja kardan, et äkki mul hakkab halb
* mul on vist natuke sotsiaalfoobiat ka, mulle üldse ei meeldi helistada võõrastele inimestele (nt arstile) ja tunnen muret selle üle, et ma teiste silmis naeruväärseks ei jääks.
Oeh, aitab ka vist