www.pisi.ee

Ma usun kummitustesse, olen ise ka näinu d, nad õivad olla väiksed ja valged olla kui ka mustad suured. olen kuulnud ka samme koolimajas kui meil oli väike laager. ja isegi minu klassivennal oli mingid punased triibud kaela peal kui me klassi tagasi läksime. ) . see oli väga õudne

Usun, kuid õnneks pole näinud ega kokku puutunud. Ausaltöeldes, ega ei tahaks kah Jutte olen palju kuulnud oma lähedastelt.

ma arvan ,et ei saa öelda et neid pole ei saa samamoodi öelda ,et nad on.mina isiklikult neid kogenud pole ainult ühel korral kuulsin lapse häält all.see ajas küll närvi sisse.ma arvan et need kes surevad niisama vanadusse või mingisse haigusesse nendega pole midagi ,aga need kes tapetakse nende hing hakkab kummitama.

Mina isiklikult selliseid asju ei usu.

Usun vaime ja kardan deemoneid neid Ancubus ja Belilah, ei julge nende nime eriti kirjutada kuigi tean, et meid piibel kodus kaitseb.

Mina arvatavasi ei usu kummitusi,aga vahest on need lood ikka väga naljakad mis mu sõbrad mulle kokku klopsivad .

usun ja on endalgi nendega kogemusi.

Räägi oma kogemustest

noo. Piiumetsas on üks mõis, räägitakse et seal kummitab...kuna mul selle mõisa lähedal '(suht) on suvila siis mõtlesin sugulasega ära käia seal. Võtsime siis fotoka ja videokaamera kaasa kah veel, et äkki saame midagi head peale. Tuli ka üks mees, kes ei uskunud kummitusi, seni kaua kuni tema ka seal mõisas veel oli ei juhtunud midagi. Lõpuks ta ei viitsinud enam seal olla ja läks minema, (me kõik läksime jalgratastega kuna mina natuke pisemat kasvu oli mul väiksem ratas) ja ta võttis minu ratta -.- ! Tema ratas oli mulle väga suur sellega ma poleks 2 meetrit ka edasi jõudnud. No siis jäimegi kahekesi..Kuulsime üleval korruselt hingamist, ei see polnud tuulekohin,see oli hingamine! kuulsime ka müdistamist, ise ei julgenud minna ülevale korrusele,kuna seal on katkised trepid ka. me seisime all korrusel keskel kahekesi nagu kivikujud..see oli hirmus tunne. Me hakkasime mõisast väljuma ja ma tuntsin nagu keegi oleks mu seljataga olnud, seljataha vaadates ei olnud kedagi. Olime siis selle suure mõisa ees ja kuulasime lihtsalt. Hingamine oli ikka veel hästi kosta ja samuti mingit kolistamist, ühest ruumist mida me enne pildistasime ja mis jäi udune, kuigi mu käsi EI värisenud. Ma tegin veel 3 korda pilti ikka jäi udune kogu pilt, samuti tegi pilti ka sugulane ja temal jäi ka udune S: . Igatahes, olime seal ukseees.. mulle tundus täiega nagu keegi oleks seal ukse taga olnud, (sellel uksel oli nagu kaks poolt, üks pool oli siis küljes ja teine oli lahti ja selle poole taga mis küljes oli) ja siis mu sugulane äkki ütles, et mulle tunduks nagu keegi oleks selle ukse taga, aga minule tundus ju TÄPIPEALT samamoodi! Siis tuli tagasi see mees. Ütles et võttis vale ratta, -.- sain vähemalt väikse ratta tagasi. Kui see mees tuli, oli kadunud ka tunne et keegi seal ukse taga on, samuti ei olnud enam kuulda müdistamist ega hingamist. Sõitis ta minema siis ja lõpuks hakkasime meie ka minema. Sugulane avastas, et ta käe peal on punased plekid. Ma ütlesin et maitse, et siis on kohearusaada kas veri või mitte aga ta ei maitsnud -.- . Võibolla olid need punased plekid siis millegist muust kuigi see oli tõesti nagu veri.. Nii kahtlane oli seal üldse.. Pikk tekst tuli

Kummitusi ei usu aga vaime usun.

Mina ei oskagi öelda kas usun või mitte. Sest kui mõelda loogiliselt siis ei ole reaalne, et nad on olemas. Kuid võrreldes sellega, et ma näen oma surnud kassi tihti enda ligiduses siis siiski pean uskuma neisse. Ja samas olen ka õnnelik, et näen oma kiisukest vahetevahel kes jäi õnnetult autoalla.

Mina usun.

Pooleldi usun kui ka ei usu, sest pole ise oma silmaga näinud. On ka olnud kordi kui kujutlusvõime teeb oma töö. Õudusfilmid pole õudsad vaid rõvedad.

Ise ei usu,aga näiteks vanaema usub.
Ta rääkis mulle päris kõheda loo kummitustest: Mu vanaema töötas kunagi vanalinnas kontoris.Maja, kus kontor asus oli väga vana. Majal oli kolm korrust,kuid kunagi oli seal neli korrust olnud.Kolmanda ja neljanda korruse vaheline trepp oli maha lammutatud. Kolmandal korrusel töötas üks vanaema töökaaslane. Ühel õhtul oli töökaaslane ainuke, kes majas oli(kõik teised olid juba koju läinud). Järsku kuulis vanaema töökaaslane samme. Sammud tulid teise korruse trepist üles ja suundusid kolmanda korruse kontori ukse poole(sinna kus töökaaslane töötas).Töökaaslane mõtles,et küllap on see viimane klient ja rõõmustas,et pärast seda klienti saab koju minna. Aga...see "inimene" ei tulnud kontoriuksest sisse. Ta jalutas trepist ülesse!
Järsku tuli töökaaslasele meelde, et kolmandalt korruselt ei lähe ju ühtki treppi ülesse! Kuid kunagi oli läinud...
Siis pani vanaema töökaaslane kiiresti mantli selga ja jooksis koju.
Ei tea, kas uskuda...
Ise usun rohkem järgmist elu

Pole vaimude ega kummitustega kunagi kokku puutunud ( loodan, et ei puutugi) seega ei usu aga vaimude väljakutsumist ma katetama ka ei hakka.

Kummitusi pole olemas on olemas kurjad hinged ja head hinged!

Mulle väga meeldivad õudukad, kummitused jms. Usun kummitustesse, mulle eriti veel meeldib ette kujutada, et on mõni inimene/olend (kelle ma olen välja mõelnud) ja siis räägin temaga, küsin tema käest asju. (Oeh, nüüd vist peate mind hulluks, et ma räägin iseendaga vms.) Vahepeal küll tundub, et kui ma olen arvutis siis justkui hamster (kes on surnud) jookseks mu õlal, peas või jalgade peal (kuigi seal pole kedagi, vähemalt mina ei näe ).

Täitsa lõpp! Minuga on täpselt sama lugu mis sinuga! Me oleme ühtekad!

Mõni ütleb siin, et ei usu kummitusi, aga usub vaime... Isiklikult arvan, et see on lihtsalt kaks erinevat sõna põhimõtteliselt sama asja kohta . Kuigi "kummitus" kõlab küll nagu õudusfilmis...ja tundub võlts. Ise eelistan ka pigem sõna "vaim", "hing" vms. Ise jah muidu usun ja olen väga huvitatud sellest teemast, samas välja kutsumisega ei riskiks elu sees...
(Neid vaime on nii palju erinevaid ka tegelikult, kõik varjuinimesed ja deemonid ja sellised, kes teevad teatud asja ainult jms, väga lai teema on see...).

Usun. Minule ei suuda mitte keegi mitte iial tõestada vastupidist.
Kui rääkida juba üleloomulikest jõududest, usun ma ka selgeltnägijatesse kui ka jumalatesse. Ma küll ei tea, millised jumalused eksisteerivad, küll aga olen kindel, et keegi on kindlasti olemas. Usun ka UFO-desse. Inglitesse suhtun küll skeptilisusega, aga nad võivad täitsa olemas olla.

UFOdesse usuvad ilmselt kõik või, noh, nendesse ei saagi uskuda, sest UFO definitsioon on unidentified flying object ehk tundmatu/määramata lendab objekt. Ehk siis kui näed taevas nt võõrast NASA lennukit (ja ei saa aru, mis see on) siis on see ka UFO.
UFO pole alati tulnukad
Aga pole hullu, enamik inimesi seda vist ei tea.

Ma ise usun (oma isiklike kogemuste põhjal) täiel määral vaimudesse jms

Mina usun kummitusi ja olen ise ka nendega kokku puutunud :/ .Vaimu kirjeldus on järgmine:2m pikk mees,vuntsidega,pika musta vihmamantliga,musta vihmamütsi vms peakattega,mustad viksitud kingad.Üldiselt hästi viisakas riietus.Ta kõndis tavaliselt koerakuudi juures(koer oli temast nii lummatud et seisis nagu kivikuju)garaazi või pööningu peal.Terve meie perekond on teda näinud,viga ei tee ta kellelegi,ta on majavaim ilmselt(kaitseb maja ohtude eest)ja alati kui ma õhtul üksi kodus olen,siis tõmban kõik kardinad ette ,kuna ükskord vanaema rääkis(ta elas kunagi minu perega samas majas)ükskord õhtul kui nad vaatasid telekat(mind veel siis ei olnud)siis see vaim surus oma näo vastu akent ja kui nad läksid päeval vaatama siis oli seal see plekk mis jäi sellest näost :I Loodan et ta ei tee kellelegi viga siis majas.Oi,kui pikk jutt tuli !


Päikest!

Võib ka lihtsalt keegi kohalik suhteliselt ohutu "hull" olla... Meil siin naabruskonnas selliseid imelikke paar tükki on, satuvad aeg-ajalt igale poole, sealhulgas ka majadesse sisse ja koertega aedadesse...

Ei see ei ole kohalik,minu teada kohalikud ei kolista öösiti pööningul...

Ma ei usu kummitusi, aga ma kardan neid siiski.

Minul isiklikult on täielik usk vaimudesse.
Ma ei ole teda näinud, ega tundnud, et ta mind puudutaks, aga ma tean et mu vanavanaema on minuga.
Ta suri 2 aastat tagasi, aga alles selle aasta suvel tuli ta mulle pähe. Ta on mul koguaeg peas, ja ma mõtlen temast palju.
Sellega kaasnes mul ka pimeduse kartus, ennem mind absoluutselt see pime ei huvitanud, nüüd aga küll. Pimedas ma tunnen, kuidas keegi on mu kõrval, või minust natuke eemal...

Mis te arvate kas on olemas?
Kuidas on tekkinud sihuke sõna nagu kummitus ,vaim?

Minu arust peab ju sellel mingi põhi alla olema. Isegi esimesed inimesed sidusid oma surnud kinni ja tükeldasid ää kartes et tuleb tagasi.
Mix nad üldse seda arvasid?'
nad kas olid kummitust või vaimu näinud.

Räägitaxe ka et inimesed kes on metsas ära exinud on näinud mingit kogu liikumas näinud sellele järgnenud ja metsast välja saanud.

Ning kui inimene hakkab ära surema siis on nad näinud kuidas omakeste vaimud tulevad ja ütlevad et võitle sinu aeg siin ilmas pole veel läbi ning inimene on võidelnud, tervex saanud ja sellest rääkinud kuid kas sellel tõepõhi ka all on?

Mina igatahes usun et vaimud on olemas.

No mõned hinged jäävad maa peale kinni, näiteks kui nad ootamatult surevad mõnes õnnetuses ja ei saa ise kohe aru, et nad surnud on. Samuti hinged, kes on näiteks enesetapu kaudu lahkunud, ei saa rahu ja ei saa valgusesse minna. Nemad jäävadki maa peale ja siis nimetatakse neid kummitusteks.

Ma arvan et võib olla on kummitused on olemas.
mu kogemus oli siuke.
läksin oma tuppa vaatan nukk on kasti serva peal tagurpidi.
mõtlen et vend pani selle nii ning panen nuku ilusti.
järgmistel päevadel oli sama nukk tagurpidi toe küljes.on ka teine nukk kasti serva peal olnud ja üks petshop laua peal.on ka juhtunud et üks mänguasi on olnud vale koha peal.kõik asjad juhtunud on minu toas.selles ajast ikka ja jälle mul midagi juhtund.üks asi veel mul on üks rääkiv linnuke kes oli sees ükskord ning see salvestas midagi.salvestusest polnud aru saada aga ikkagi imelik.

Usun küll kummitusi,kui meil koolis oli klassi 'htu jäime me kogu klassiga ööseks koolimaja,me läksime öösel õue(ma käisin mõisa koolis) ja ma vaatasime 3-manda korruse akent ja me nägime valget naist ja päris kindlalt ei olnud peale meie klassi mingit teist inimest seal me mingi kohu klassiga panime maja sisse tagasi ja kuulsime siis meie klassi peal veel samme see oli väga õudne me kutsusime vanemad järgi ja kui kellegil ei saad siis läksid teistele ööseks külla.Nii et ma enam ei ütle et ei usu vaime nüüd usun kui ennem ei uskund.