Ei, igast naljakaid asju on nähtud.
Lind nüüd räägib mida ta kõike näinud on, eks?
Üks minu lemmikteemadest on olnud lendamine. (inimesena) See on unes mulle alati meeldinud, kuid vahel on selle õhku tõusmisega ilge jama. Proovin ja proovin aga ikka on jalad maas, või siis tõusen suure pingutusega poole meetri kõgusele ja kukun alla tagasi. Samas vahel tuleb ka kergelt välja. Õnneks.
Õudusunenäod on mul vahel ka. Aga mulle need meeldivad. Vahel on mingite loomade või teab mille poolt taga-ajamised. Vahel on nad lõplahenduseks üsna pentsikud.
Näiteks oli mingi saurus, mille eest me siis põgenesime. Imelikul kombel lõpetasime me oma majas. Kuhu teised kadusid, ei tea, igatahes seal olin üksi. Olend vahtis aknas sisse ja ma olin seal laua all. Lõpuks jooksin ma rõdule hüppasin murule jooksin natuke eemale, istusin põõsasse ja olin siis väga kaitstud.
Teine kord oli mingi erinevate loomade poolt tagaajamine ja kuidagi väga veidra siseehitusega maja kus olin siis mõnda aega ja kui välja läksin, nägin, et need "maailmade sõja" kolmejagsed suured robotid trampisid ringi. (niisama) Loomad olid kadunud. Lõpplahenduseks oli see et me läksime kuhug teise majja (suvila moodi) ja üks selline robot hakkas meile makarone keetma. (sirutas oma "kombitsad" uksest sisse ja nendega keetis.)
Väiksemana, kui veel vanuses 3-6 olin, oli sagedaseks tegelaseks üks Vähk. Mitte õige vähk, vaid inimest meenutava linnu, püstise kehahoiakuga tumesinise, tumepunase ja tumerohelist värvi, imeliku kolmnurkse näoga, nagu putukatel on, olend. See Vähk siis viis kõik lapsed kes öösel häält teha julgesid minema. Tuleb tunnistada, et kuigi ma natuke kartsin et ta tuleb, siis ega ta midagi halba ei teinud. Tuleb sealjuures tunnistada, et ma vait ei olnud. Sageli jäin ma vahele 'Vähi küsimustele vastates-
"Miks sa räägid?"/"Miks sa vait ei ole?"
"Ma ei räägi."
"Nüüd rääksisid"
Tavaliselt võttis ta must kinni ja lendas koos minuga aknast väla ja siis lendas veel natuke minuga ringi ja ühel hetkel kadus kuhugi.
Veel oli sel ajal mingid vastukud kõikuvad ruumid. Umbes nagu siis kui tükk aega keerutanud oled.
Siis olid veel erksavärvilised keerlevad tunnelöid kust väla ei saanud ja need olid minu meelest kõige tüütumad.
Üsna sageli olen näinud ka autoga sõitmist. (ise juhin) Seotud on see alati kerge hirmuga et keegi paneb tähele et mingi tüdruk juhib autot. Samas on alati mure kas ma nüüd õigesti sõidan. Rada on mul selge ja teelt välja ei sõida, millegagi kokku ka ei põrka (kui teisi autosid üldse on), liiklusmärke ka pole, kuid vastassuunavõõnist olen end leidnud küll. Sõidan üsna aeglaselt.
Veel olen tihti näinud oma lemmikloomi ja linde, samuti teisi maailmu.
Ei hakka kõigest ka rääkima, kuigi rääkida veel palju.
Kui oli huvitav siis öelge.
Inimesed, märgake head, mitte halba! Kõik pole nii nagu paistab.
Ettevaatust, rott on väljas!