www.pisi.ee

Sain täna ilmselt see aasta viimast korda sel aastal ühe sõbraga kokku (ta õpib USAs). Muidu vaikne päev. Peaks ühe veebilehe kokku panema. Pea valutab natuke.

Trennis käidud. Nüüd natuke söön ja vaatame telekat ja magama. Homme jälle uus nädal, eeehhh. Natuke lobjakat on maas.

Tahaks midagi head. Heeringat või torti. Ja kellapatarei võiks ükskord juba ära vahetada. Näitab mul siin juba terve nädal või kauemgi õiget aega vaid 2 x ööpäevas.

Mul on üks laelamp selline, mis tahaks juba pikemat aega pirni välja vahetamist, kuid ööloom nagu ma olen, kasutan ma ise pigem kaht väiksemat lampi ning seega püsivalt unustan...

Juhhuuu, sain hea uudise, Rafale on pere valitud ja neil on kange tahtmine teda juba täna näha. Umbes 20.30 paiku tulevad ja viivad ta kaasa...Rafa saab maja ja aia, kus ringi lipata, veab ikka loomal!

Täiesti harilik kodu-töö-voodi päev. Tööpäev oli ka üsna asjalik. Ei oska jälle mitte midagi rääkida. Lõpeta või mängimine ära.

Rafa harjub kenasti oma kodus. Kuuepealine kari on kahanenud kolmepealiseks, imelik kohe vaadata, nii vähe tundub . Varsti kirikusse Teeõhtule. Tee juba termostesse valatud, nüüd hakkan pirne tükeldama.
Karoliin on nohus ja kodus ja pahas tujus...Loodan, et ise haigeks ei jää, aga natuke imelik tunne juba on...

Tänane postitus on puhtalt selleks, et veel välja ei kukuks. Igatepidi väga-väga halb päev. Või noh õigemini ainult ühtepidi, aga see tegelikult ongi kõik.

Jõudsin sel aastal esimest korda tantsutrenni. Teised polnudki vahepeal eriti palju edasi õppinud... ma peaaegu jõudsin ka järje peale. Ja poest sain supersoodsalt ägedad lumesaapad...

Töine tööpäev oli töiselt töine.

Tegemist vajavaid asju on palju; aeg kuni laupäevani pilgeni sisustatud ja siis veel mõnda. Sõprade jutu järgi pole ma ka ainuke. Eksamitulemused sain ka täna kätte - need läksid üllatavalt hästi (mul juhtus sel päeval kerge migreenilaadne nähtus kallal olema).

Mingi mõte oleks vaadata Tartus välja mingi võitluskunstidega tegelev rühm. Tantsimine või jooksmas käimine väga ei istu, kuid see võiks huvitav olla. Muidu istu muudkui arvuti taga.

Hullult tahaks magada. Samas on nii palju koduseid toimetusi... ehh!

Järjekordne keerukas päev. Laulusõnadel on õigus: "Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib..." Peaks vist raamatut lugema natuke.

Raamatuid peaks lugema jah. Ma neid olen lugenud, mida ema on laenutanud, kuid sõprade poolt on päris mitu soovitust, mis võiks natuke spetsiifilisemalt minu teema olla.

Pisisse oli praegu keeruline sisse saada. Viskas ette mingeid ingliskeelseid kirju, millest ma ainult niipalju aru sain, et peaks hiljem uuesti proovima. Arvasin juba, et ei õnnestugi.
Tänasesse päeva mahtusid memmed ja loomad ja palvegrupp. Nüüd kütan veel pliiti, et sooja saada. Homme õnneks kodune päev.

Midagi selle kohta, et kõik ressursid on hõivatud? Olen ise ka seda kirja paar korda näinud; enamasti on see viie minutiga läinud. Huvitav, muidugi, kust see tuleb... Mingid botid kuskil? Teenusepakkuja serverite haldusest?

Minul jandas täna id-kaardi tarkvara. Dokumentide dekrüpteerimisel... ühe papre sain lahti ja siis teise puhul teatas, et kiipkaart ei toeta toimingut... et nagu mismõttes?!? Panin siis kõik asjad kinni ja avasin uuesti ning siis kõik jälle korras ja toimis.

Minul oluliselt parem päev täna. Ja homme juba reede, wii! Laup hommikupoole lähen juuksurisse ja siis sisuliselt vaba nädalavahetus.

Oih, ma unustasin eile postitada. Õnneks pole veel väljas, üks kord lubatud.
Lind, jah, sama kiri mul oligi.
Täna on Pätsikul arst kell 13. Saab vaktsiini, kiibi ja passi. Üks samm jälle uue kodu poole.

Postitan kähku ära. Õhtupoolik tõotab tulla nii tihe, et ilmselt arvuti taha täna enam ei satu.

Veider päev. Tõmban möödunud poolaasta asju kokku ja põrnitsen kurjalt aktsiaturgu. Ühe lehe peaks ka valmis tegema.

Reede! Vaba nädalavahetus ees. Hommikul veel juuksuris ja siis edasi vaba. Ostsin kontserdipiletid märtsisse ära, lähme abikaasaga Pärnusse, üks vinge flamencokontsert on Eestisse tulemas!

Tõden järjekordselt fakti, et ma ei armasta külalisi. Mõned erandid välja arvatud. Ja ei armasta ise ka külas käia. Samamoodi mõnede eranditega.

Hei! Ma pole siin foorumis vist pea nädal aega lugemas käinud. Aga praegu mõtlesin, et tulen ja kirjutan oma eilsest päevast, rääkimine vahel ju aitab. Mul oli eile lihtsalt niiiiiiiiiii emotsionaalselt raske päev, nii kurnas ära. Ühesõnaga, eile enda cavalieri pestes peale jalutuskäiku ja teda vannist välja tõestes ta niuksatas. Ja see pole normaalne mitte kuidagi, niisama ta ei niuksata. Otsisin siis vigastust, pigistasin käppasid õrnalt, et kas on valus kuskil, igalt poolt otsisin- ei midagi. Jätsin siis rahule mõneks hetkeks, aga muret peast välja ei visanud. Mõne aja pärast ma kutsusin teda enda juurde, aga ükskõik, mis ma ka ei teinud, ta ei tulnud enda pesast ära. Täiesti võõras käitumine tema puhul. Niisiis ma tõstsin ta enda juurde diivanile ja hakkasin uuesti teda üle vaatama, kuniks ma leidsin tal tagumiku juures punni.. aga väga suure, tema pisikese keha juures ka, terve ta üks pool tagumikust oli täis seda punni. Ma olen ennegi kuulnud pärakupaunadest, aga kuna see nii suur oli, siis mul automaatselt tekkis paanika, et aga mis siis, kui tal on kasvaja. Sellistel hetkedel olen ma väga mitte võimeline enda emotsioone kontrolli all hoidma ja lihtsalt nutsin. Nutsin teel taksos loomade kiirabisse, nutsin ka seal eesruumis. Edasi paigutati meid kabinetti ootama, kuniks mingi arst vabaneb. Ootasime 2 h ja lõpuks kui meie arst tuli, siis ütleski, et see on pärakupaun. Otsustasime teha narkoosi, kuna tal oli nii valus. Kui ta lõpuks seda puhastama hakkas, siis ütles, et pärakupaun on kadunud. Katsus ja katsus, aga ei leidnud. Lasi siis mul katsuda, no täiesti alles oli. Ja seda oli võimatu mitte tunda, see oli nii suur ja nii kõva ja terve pool tagumikku oli seda täis. Siis ta arvas, et see lihaspinge ja et kasvaja ei ole, kuna selle tõenäosus on nii väike. No minu haiguse tõenäosus on 1 inimene 100 000-st, nii et mind selline väide kuidagi ei veena. Õnneks ta kutsus teise vanema arsti ka vaatama ja temalgi läks aega, et aru saada täpsemalt, kuid lõpuks hakkas ikkagi pärakust midagi tulema, et siiski pärakupaun, aga enne nad pole näinud nii suurt ja tugevat. Aga noh, võite arvata, kui vastik tunne see teadmatus oli kogu see aeg ja lootus, et midagi hullemat siiski pole. Ja ega ma ei ütle, et ma nende arstidega rahule ei jäänud või noh selle noorema arstiga, minu arust on see loomulik, et me kõik õpime ja ei tea kõike, aga mulle ei meeldi, kui püütakse leida lihtsalt mingeid loogilisi seoseid, et mis see olla võiks, kui ei leia mingile asjale põhjendust, nagu minu haigusloo alguses perearst ütles, et pole sul mingit kopsupõletikku ja lõpuks kuid ja kuid hiljem tuli siis välja, et eluohtlik haigus on. Mul on elus olnud neid olukordi nii mitmeid, kus niimoodi ei usuta minu kaebusi. Kahtlemine on normaalne, aga kui koju saadetakse, siis see on minu jaoks vastuvõetamatu. "Õnneks" on mul neid tõsisemate haiguste kogemusi piisavalt, et kui mind koju saadetaks, siis ma ei nõustuks sellega, ilma uuringuteta, ilma põhjalikuma vaatluseta ma ei oleks nõus või mingi teise arsti arvamusega. Muidugi võib välja tulla, et polegi midagi hullu, aga niisama ei saa selliseid asju jätta. Ma ei tea, kas ma suudan enda pointi selgeks teha. Mu elukaaslane ka ütles mulle, et hea, et sa selline oled selliste asjade koha pealt, et kui tema seal oleks olnud minu asemel üksinda (ta oli minuga koos), siis kaks meest koos oleksidki võibolla jätnud selle lihaspingeks ja koju ära läinud. Aga noh, lõpp hea, kõik hea! Ega ma ei "heidi" seda nooremat arsti, ta kindlasti õppis sellest, ka see vanem arst ja minu arust need olukorrad on head, need keerulisemad, meile kõigile õppimiseks, kuidas sa muidu õpidki. Lihtsalt, kui ise tunned, et on midagi ikka väga valesti, siis ei tasu enda "jonni" jätta, võibolla on siis see minu point. Ja ei tee paha ka arstidel rohkem tõsiselt võtta patsientide kaebusi. Selle kohapealt on minu reumatoloog väga hea näide, sest ta ei lase kõrvast mööda ühtegi mu kaebust ja ei löö käega millelegi. Hea tunne on kohe käia tema juures, sest ma tean, et mind võetakse seal tõsiselt. Mitte, et mind see noorem arst seal loomade kiirabis poleks võtnud, võttis ju, kutsus teise arst kohe kenasti. Lihtsalt mõtisklesin üleüldiselt.
Nüüd siis on meil raviplaan ja vaja veel mitu korda käia. Vaene kutsu oli eile narkoosi pärast nii mitte tema ise. Tahtis omaette ainult olla ja magada. Täna juba palju rohkem enda moodi. Nii hea tunne kohe! Mu "ema" süda oli ikka niiiiii mures eile, et jube.

Oh, rõõm kuulda, et loom sai siiski abi ja õiget ravi. Mina juba mõtlen, kuidas Pätsu sterriga läheb ja kuidas paraneb...ei muretse ette, aga tahaks, et see oleks juba tehtud ja koer taastunud ilusti.
Tahan uuel nädalal siiski talle traksid osta ja nendega harjutada. Ta tirib viimasel ajal palju ja kõrile hästi ei mõju.
Tulin just kirikust, nüüd kütan ahju, varsti koerte ja kassiga välja, siis lõunasöök...nii see päev läheb. Õhtul kell 17 jälle kirikusse, toimub nõukogu koosolek.

Uuh... See pidi küll paras ehmatus olema, Cresty. Hea, et midagi hullemat polnud. Muidu ma olen üsna külmavereline inimene (ema ütles kunagi, et nagu jahukott), aga samas näiteks potitaimede üle olen nutnud küll... Kaladest ja teistest lemmikutest rääkimata.

Mul kunagi põhikooli lõpus oli põskkoopapõletik nii, et oli mingi ebamäärane nohu, mis kuidagi kaduda ei tahtnud. Kui lõpuks endal kahtlus tekkis, siis leiti et oh, on jah... Vastukaaluks - üllatuslikult leidsin oma e-arstivärgendusest lubade jaoks tervisetõendit tehes mingi kopsupõletiku. Ajavahemikust, kus ma +/- poolteist kuud arstile mitte helistanudki polnud, ja kogu täiega Alpides olin. Pole mul kordagi kopsupõletikku olnud, veelgi vähem siis, kui ma kaamera käes mööda liustikke ringi sibasin...

4000 meetri peal annab õhu hõredus juba natuke tunda. Kui niisama paigal olla, siis ma väga aru veel ei saa, kuid kui ka nii kolmkümmend meetrit natuke üle lume sprintida siis juba hingeldad nagu oleks kolm kilomeetrit aja peale jooksnud.

Minu eilne päev osutus ka natuke emotsionaalselt keerukaks (küll inimestega). Aga lõpp hea, kõik hea. Lihtsalt aega läks ja osa tööst tuli lõppkokkuvõttes pühapäevale liigutada - laupäeval põhimõttejärgselt tööd ei tee.

Tänane päev ongi märkamatult ühele poole saanud. Mõnus lebo, hommikul käisin juuksuris ja poes. Homme pool päeva kodus, veerand 4 juba Tallinna poole start. Kuna õpetaja läheb varsti jälle Hispaaniasse, siis teeme esimest tundi 1,5h asemel 2h.

Mina siin juba õhtut ootamas...tütar tuleb mõneks päevaks koju, tal puhkus. Planeerin tegevusi...Homme oleks vaja minna kardinaid ostma ja võib - olla kardinapuud ka. Tahan endale ka mõne asja osta ja oleks head nõu vaja.

Laisklemise päev. Midagi teha ei viitsi. Isegi süüa ei viitsi.
Just meenus, et võiks ennast teleka ette sättida ja vahepeal vaatamata saated järele vaadata. Aga seda ka ei viitsi...

Nii ilus talveilm. 5 kraadi külma ja lund ka isegi meitel natukene. 6-7cm ikka venitab ära, ilus valge on kõik. Päike paistab. Kohe varsti hakkan Tallinna poole sõitma, 3,5h trenni jutti. Sellise ilmaga on lust sõita, loodus nii ilus.

Vaikne päev. Mõtlen vaikselt, et võiks õhtusöögiks üht oma lemmisalatit teha, kuid sellega on tükk tegemist (kaks eraldi keetmist ja praadimine + veel tükk aega tükeldamist ja kaste teha). Ma olen selle klassi inimene, kellele süüa väga teha ei meeldi (va aegajalt kooke), kuid enda söögitegemise tulemus meeldib küll...