Käisime Pärnus, sealsel Adventkogudusel täitus 110 aastat. Oli tore näha tuttavaid nägusid , ma polnud aastaid juba Pärnu koguduses käinud. Mõned vanaks jäänud, lapsed suureks kasvanud...Väga emotsiooniderohke päev oli...Minu endine maja paistis, see on kohe koguduse kõrval
.
Kui kaob kõik ja maailm karm ning petlik sõprus haavu lööb,
siis veel mu Lunastaja arm kui kallis aare alles jääb.
See side jumalik ja õrn, mis Temaga mu südant seob.
Ta mulle sõbraks rõõmuteel, kui õnnetundest särab silm.
Ta sõbraks pimedalgi ööl, kui lootustähti varjab pilv.
Ta oli minu ligi siis, kui mulle tõusis tõekoit,
ja kui mind edasi Ta viib, siis patu üle saabub võit.
Ja juba nooruses Ta hääl mull kõlas - kutsuv, hea ja hell.
Kui ükskord hõbe ehib pead ja südaööd lööb elukell, siis
maha jääb kõik kaduv siin. Ta armastus, see katab süü.
Ma igavikku viin vaid ohvriveres pestud rüü.