Hoian ka pöidlaid!
Täna valutas mul pea nii kõvasti, valuvaigistid ka ei aidanud, nii et läksin magama ja magasin pool päeva. Õnneks see aitas. Nüüd muidugi on nii raske uuesti magama jääda, sellepärast olen nii ajuvabal ajal üleval. Kahjuks on mul selliseid peavalusid tihemini kui tahaks (kes üldse peavalu tahab eksole
), ausaltöeldes ei saa aru ka, mis seda põhjustab täpsemalt, aga ilmselt kuidagi haigusega seotud, sest varem mul küll ei olnud nii tihti ja nii tugevaid. Isegi migreeni pean taluma aegajalt. Mul on tegelikult niiii palju tervisehädasid, et ma ei jõuaks neid siia ülessegi lugeda või siis see võtaks ilmatuma aja.
Tegelikult me võtame enda tervist nii iseenesestmõistetavalt, samamoodi võtsin ka mina kunagi. Ja me võtame ka enda liikuvaid kehaosi väga iseenesestmõistetavalt. Mul oli periood, kus ma ei saanud enda käsi ja jalgu eriti hästi kasutada, isegi pudelikorki pidin paluma kellelgi teisel lahti teha, ukselinke avasin vahel isegi nuttes, sest lihtsalt nii valus oli + hirm, et mis toimub. Alles sellel hetkel sain aru, kuiiiiii normaalne see kõik mulle enne oli ja kui hirmutav oli mõelda, et aga mis siis, kui mul need liigesed lakkavadki töötamast. Ja siis ma mõtlesin küll sügavalt selle üle, et ükskõik, millised me välja näeme, milline meie kehakaal on (praegu on see mul lihtsalt kohutav, hormoontabletid aitavad sellele väga kaasa), kui meil on hea tervis, siis me oleme ikka väga õnnega koos. Ma tean, et seda on tegelikult päriselt sügavuti raske hoomata enne kui ise koged midagi, mis paneb tundma, kuidas on, kui seda tervist enam pole. Ma vist enam ei mäletagi, mis tunne oli olla "terve". Ma olen igasugu valude ja hädadega nii harjunud, et ma vahel enam ei pane tähelegi, et mul kuskilt valutab. Mu reaalsus on hoopis teistsuguseks muutunud ja no inimene harjub vist tõesti enamvähem kõigega. Ma ei saa enam näiteks tihti arugi, kui ma olen külmetunud, sest ma olen enamus ajast 37-37,4 "palavikus", tablettidest on kuuma-külmahood, külmahigi jne, et ma tõsimeeli ei oska enam vahetki teha ja mul läks viimati meelestki öelda reumatoloogile, kui ta küsis, et kas mul viiruseid ka olnud on viimasel ajal, et midagi külmetuse/viiruse sarnast oli küll, sest ma lihtsalt olen "haiglase" enesetundega nii harjunud, et enam ei jää meeldegi sellised asjad.
Mu point pole absoluutselt, et mind haletsetaks või kaasa tuntaks, ma olen enda reaalsusega selle pea 3 aastaga nii harjunud ja peaaegu olen ka suutnud aktsepteerida seda (kuigi muidugi on hetki, kus ma tunnen, kuiiiii ebaõiglane elu võib olla, sest mu haigusel pole mitte mingit põhjust, lihtsalt "vedas"), vaid kui ma suudan kellegi panna tänutunnet tundma enda hea tervise üle või vähemalt normaalse tervise üle, siis ma olen rahul.
Nagu AUSALT on see nii super tunne, kui inimesel on kõik tervisega enamjaolt okei, kui ei pea iga 2 kuu tagant käima arsti(isegi arstide) juures ja koguaeg ennast jälgima nind teadma tõsiasja, et ühel hetkel võib kõik äkitselt väga kehvaks minna... Ma tahaks oma haigust mustal turul maha ärida, et noh, ma ise maksaks peale..
Võibolla see tekst oli väga nõme, või liiga avameelne või kellegi jaoks liiga vinguv isegi, aga mu point on see, et meil kõigil on nii palju asju, mille üle õnnelikud olla ja millega rahul olla, aga me tihti ei märka neid asju.. ja kui märkaksime, siis meil oleks põhjust olla palju tihemini palju õnnelikumad ja rahulolevamad. Noh, samas, hea lihtne öelda mul, eksole?
Eriti, kui midagi elus just praegu viltu läheb. Aga tõesti, elu võib ka väga noorena järsku imeliku pöörde teha, mida poleks elusees arvanud et teeb. Kus ma teadsin, et ma "üks õnnelikest" olen ja saan diagnoosi autoimmuunhaigusega just 24-aastaseks saanuna. Ja tegelikult on mul siiamaani vägagi hästi läinud, ka mul on väga paljude asjadega nii vedanud elus, mis sest, et ma haige olen ja kui analüüsid korras on, siis ei huvita kedagi, kas ma tegelikult töötada suudan või et tabletid on mu keha nii moonutanud nii mitmetes aspektides, et mul on raske end peeglist vaadata... ei, ikka on vedanud, sest näiteks ma saan kõndida ja täitsa normaalselt enda liigeseid kasutada, olgugi et vahel valudes, olgugi, et kehakaalu pärast raskendatult. Siiski, ma saan kõndida!