Sain täna oma 2 tellitud tordivormi kätte. Siiani oli mul 2 vormi- lahtikäiv ümmargune, 24 või 26cm diameetriga, ja 35x40cm kandiline küpsetusraam, mida ma kasutan ainult Tiidu sünnipäeval töö juurde tortide tegemiseks. Ja siis olenemata sööjate arvust, olgu neid 7 või 2, tegin kõik tordid selle ümmargusega. Ja kahele teha on seda ju röögatult palju, kallis ka. Paar korda olen teinud, kui mingi tähtpäev või lihtsalt tahan torti/kooki ja siis sööme pea nädal aega elu eest, vaat et lõpp juba kuivab ära ja läheb halvaks kätte. Nüüd on mul reguleeritava suurusega vormid, ümmargune ja kandiline, kus siis saab põhjade suurust ja seeläbi kogu tordi suurust reguleerida vastavalt selle, kui suurt torti tahetakse. Ümmargune on 16-30cm ja kandiline oli vist 25x27cm kuni midagi üle 50, kas 48x55cm oli maksimum vist. Igatahes see mulle ahju ei mahu ja on veel suurem kui see Tiidu töötort.
Aga see 16cm-ne ümmargune on nii pisike ja nunnu!
Just paras kahele teha. Nüüd ma saan proovida ja katsetada erinevaid täidiseid ja kreeme ja maitseid, mis millega kokku sobib jne. Siiani ma tegin enamasti paar-kolm torti aastas enda ja Tiidu sünnipäevadeks ja siis vahel, kui mingi istumine või asi või kui Keilyke külla tuli.
No ja kui lauale teha, siis ikka püüan ju nii, et õnnestuks ka, ega ei ole eriti harjutamise võimalust, et oh, ma nüüd prooviks hoopis nii, äkki tuleb välja. Aga kui äkki ei tule ja vaja tort lauale panna, siis on jama ju. Nüüd saab lihtsalt endale kodus teha ja harjutada. Kui ei tule välja, ei tule, sööme kas või lagunenud tordi ja koostisosad eraldi ära, sest kogused on väikesed. Asi seda natukest moussed või mingit vahtu süüa, kui näiteks tordi vahel ei püsi või midagi untsu läks. Aga kui täidist on mingi 2kg, siis ikka naljalt ei söö kahekesi nahka ju. See nüüd kõlas nii nagu ma hakkaks iga päev torti küpsetama.
Päris nii hull ikka ei ole, praegu pole mul õppimise kõrvalt aegagi, aga nii paar torti kuus võiks ikka teha. Ehk jõuan ükskord siis martsipanikattega tordini ka. Pole seda siiani julgenud ette võtta, ehkki teooria peaks selge olema. Aga no ma ei saa ju teha sünnalauale esimese katsetuse torti. Ja martsipanitort on ikka hoopis muu kui tavaline kreemikas, esimene kord läheb nagunii pekki.
Aga nüüd on mul vähemalt võimalus harjutada, sest jaksame ära süüa ja jaksan ka rahaliselt teha, kuna kogused on pisikesed. Muidu tort on ikka üsna kallis lõbu, eriti kui tahad rikkaliku kreemiga ja ikka rohkem kui 2cm kõrget. Muidugi oleneb sisust suuresti, kas on "kallis" sisu või "odav" sisu. Tavalise kohupiimaka saab suhteliselt odavalt tehtud, sefiirikas on kõige odavam, aga kui nt. šokolaadi ja kirssidega teha, siis on see nali juba kallim. Eriti kui šokolaadid ja kirsid on minuarust parim kooslus üldse! Kui just ei kasuta pisikest armast 16-sendimeetrist vormikest.