Vanemate inimeste austamine

[Merily]

Mis pisilased arvavad, kas vanemaid inimesi ikka peab austama? Milliseid lugusid teil seoses austamisega või mitte-austamisega olnud on? Mida sobib ja mida ei sobi vanema inimese läheduses/kuuldes teha/öelda? Mida üldse tähendab vanema inimese austamine?
Kõik selletaoline jutt siia .

[Stina]

Ikka peab austama,vähemalt niipalju ,et aitad oma vanavanemaid ja räägid viisakalt.
Endal konkreetseid lugusid pole.

[kellyrott]

Vb. peab isegi austama aga ega need vanad inimesed ei peaks ka mingi ülbed olema.Nt. ma olin ükskord oma sõbrannaga poes ja see oli selline rannapood,me olime päevikatega(nagu paljud teisedki).Me seisime siis leti taga järjekorras ja meie taga mingi vanamutt hakkab mölisema et pange ikka riidesse ja olge kultuursemad ja et kas teie vanemad pole teid üldse õpetand

[Stina]

Eks kindlasti on ka selliseid ülbemaid ,ja nende kommentaarid tõesti vahel on ikka väga nõmedad,aga oma vanaemad-vanaisad nii ju ei räägi ,ja seega ma usun ,et iga inimene käitub oma vanaemade ja-isadega viisakalt.

[Merily]

Mina arvan, et austuse peab mingis mõttes ikka välja ka teenima. Ma ei suudaks iialgi austust üles näidata mõne mutikese suhtes, kes mind bussist oma keppidega välja ajab. Eriti vihale ajavad need tädid, kes muidu tulevad tuta-tuta bussi, haige nägu peas aga kui vaja istumiskohta saada, on jalad õige väledad.
Olen väga palju kuulnud lapselapsi ja lapsi, kes oma ema/vanaema/isa/vanaisa kuskile saadavad. Või siis räägivad, kui nõme ema ikka on, et looma võtta ei luba. Sellistele inimestele vaatan mina viltu, kohe absoluutselt ei salli niisugust käitumist. Austus 0.
Mind on õpetatud, et endast vanemat inimest ikka kuhugile musta auku ei saada ja igas olukorras tuleks viisakaks jääda. Eks vanemad ole ise ka süüdi, kui lapsed nii käituvad.

[nommi]

Ikka peab vanemaid inimesi austama. Hoolimata sellest, et neid on ka ebameeldivaid, noorte seas on ju ka.
Tõrelevatest vanainestest võiks noored tegelikult ju aru saada, noorte jaoks on uuega kaasa mineks palju lihtsam, võiks öelda lausa loomulik, kui vanema inimese jaoks. Memmekeste pahandamine tuleneb sageli nö. põlvkondade vahelisest lõhest, ajastud on ju erinevad. Tahes tahtmata võrdleb inimene kõike oma eluga, kuidas olid asjad tema nooruses ja olgem ausad 50 aastat tagasi oli bikiini taoliste asjanduste kandmine enneolematud, veel vähem nendega avalikku kohta minek. Eks oma nooruses on alati rohi rohelisem, taevas sinisem, õhk puhtam ja noored korralikud. Teate ju, et noorus on hukas ja iga uus põlvkond on eelmise arvates palju hullem kui nemad omal ajal olid Saate vanaks ja arvate ka nii, hoolimata praegustest lubadustest. Juba mina oma vanuse juures ei tea teinekord kuhu avalikus kohas oma kõrvu ja silmi peita, kui olen sunnitud kuskil n. ühistranspordis noorte juttu kuulama. Ei pea ise end veel vanaks, aga näed ei suuda juba meenutada, et kümme aastat tagasi teismelised sellised oleks olnud ometigi liikusin suhteliselt kirjus ringkonnas.
Üldiselt tahaks ma tegelikult öelda, et inimest ei pea austama üksnes tema vanuse pärast, oleks kena, kui me austaksime ja arvestaksime kõigi inimestega enese ümber. Austa ja sind austatakse.

[Mona]

No aga näiteks, tulin üks päev emaga turult, mul oli suur arbuus (oli vist 4 või 5 kilone, pirakas oli ta küll) käes ja seljakott ka veel kurke 6 kilo täis ja hakkasin bussile minema ja mingi mutt sõna otseses mõttes lükkas mu eest ära ja siis kui mu ema hakkas seal röökima, et mida te endast õige arvate, lapsel rasked asjad käes, siis see mutt hakkas veel kõvemini kriiskama, et mis ema see on, kes oma last nii halvasti kasvatab...

[Keilyke]

Olen Merilyga nõus, et vanemaid peab austama ja sellised noored, kes oma vanematega lugupidamatult käituvad, neid on lihtsalt kole vaadata. Üks päev bussis nägin ühte vanemat daami pojapojaga. Vanaema üritas sõbralikult rääkida poisiga aga poiss mängis psp'ga ja ainult nähvas vanaemale vastu, umbes, et ole vait, ära tee seda, ära puutu seda. Sa ei oska. Pane ära, ära näpi jne. Tundus, et vanaemal oli suhteliselt piinlik, et poiss temaga nii ebaviisakalt rääkis.
Samas eks osad vanad inimesed on ise tõesti ka väga ebaviisakad, eriti mis puutub ühistransporti. Jube kuidas mutid jaksavad trügida ikka bussis. Ükskord kui ma bussist maha tahtsin tulla, siis oli bussiukse esimene põhimõtteliselt mutikesi täis, osad tahtsid juba peale ronida aga ma mainisin, et äkki laseks mind ennem ikka maha. Selle koha pealt ma saan aru, et vanad inimesed tahavad istuda ja ma ise pakun muidugi istet aga samas on imelik vaadata kui mõned mutid istuvad üksinda, panevad koti kõrval istmele ja lihtsalt ei lase teisi enda kõrvale istuma.


Ja kellyrott, sellised kibestunud mutikesed on ka imelikud. Neil nagu pole midagi muud teha ja siis mölisevad kõigi ja kõige kallal. Mul on hetkel väike köha, ei midagi hullu ja kodus ma istuma ka sellepärast ei hakka. Ja kui bussijaamas oma sõbrannat ootasin, siis mingi tädike istus mu kõrval. Ilmselt teda häris, et ma natuke köhisin ja läks eemale. Mina absoluutselt seda tähele ei pannudki, et keegi mu kõrval pingil istus.. Natuke aega hiljem tõusin ka püsti, et veidi ringi jalutada ja sattusin juhuslikult samast tädist mööda köndima ja kus see pistis kisama, umbes, et ma levitan tuberkuloosi ja mida kõike veel ja et ma meelega jälitan teda, et teda nakatada vms.Ma arvan, et kui ma oleks tema peale köhinud, oleks ta endale kiirabi kutsunud või midagi...
Ütleks veel niipalju, et isegi kui mutikesed mind sõimavad ja trügivad jms siis mina jään ikka viisakaks, ei hakka vastu mõlisema vaid üldiselt kuulan jutu ära või kui tõesti midagi mõistlikku sealt ei tule. ( nagu see tuberkuloosijutt.) siis kõnnin lihtsalt eemale. Mind on õpetatud vanemaid austama ja seda ma ka üritan teha, kuigi vahest on see tõesti raske.

[maris2]

Minul on olnud palju selliseid juhtumeid kus lihtsalt ei ole võimalik enam austust inimese vastu ülesnäidata. Kuna olen noor siis enamus töökaaslasi ikka vanemad minust. Meil oli üks 50 -tes vene proua tööl, naeratas kui midagi vaja oli ja oi kui võlts see naer oli, lausa vastik sellele mõelda. Alati oli mingi niu,niu normaalselt üldse olla ei osanud. Ta suutis kogu meie köögi kollektiiviga riidu minna ja seda vaid 3 kuu jooksul. No ei ole austust selliste inimeste vastu kes kohe alguses tunduvad võltsid ja vastikud.
Meie majas elab palju vanu inimesi ja meil on siin üks vana härra. Tal vist mäluga probleeme, alati küsib ühtesid ja samu asju, räägib ühte ja sama juttu, aga tema vastu on ikka austus. Kuigi ma olen teda juba vähemalt 2 aastat järjest pidanud kuulama. Ja tal on iga jumala kord ühed ja samad küsimused ja sama jutt. Kõik oleneb ikka konkreetselt inimesest ja tema käitumisest.
Kuid nendest nootrest kes oma vanemaid ei austa, ma küll mitte midagi ei arva. Oma vanemaid peab ikka austama. Kohutav on vaadata kuidas haugutakse vanematele vastu, ja mitte et põhjust oleks, vaid et teistele enda ümber näidtata, et vaata mida mina suudan. Kui on midagi öelda, siis võiks seda ikka vaikselt ja privaatselt teha, mitte kuskil kaupluses leti ääres, nii et inimestel ümberringi suud lahti jäävad.

[Keilyke]

Kusjuures mul on just vastupidised olukorrad. Tööl, kus olid enamus vanemad (nii 50+)ja mina noor siis oli seltskond lihtsalt super.
Aga Pärnus naabriga küll ei vedanud. Oli mingi vanem härra, kes mõlises kõige ja kõigi kallal. Ükskord tuli ukse taha öösel kell 4 lõugama, et me mürgitame teda. Tema korteris olevat mingi värvi vms hais ja ta oli veendunud, et see tuleb meie korterist. Tükk aega kisas ukse taga enne kui pea ukse vahelt sisse pani ja siis taipas, et vist ei tulegi meie korterist. Pomises vaikselt vabandust ja kadus. Ma arvan, et selliseid situatsioone saab viisakalt ka lahendada. a la "tere, vabandage , et tülitan aga mul on selline probleem..." Aga öösel kell 4 sellist kisa tegema..
Teinekord samamoodi, kui me hakkasime Tallinna kolima. Koristasime siis Pärnu korterit ja tekkis palju prahti nagu ikka kolimise käigus. Mingi hetk siis viisime prügikotte välja prügikonteinerisse. Järsku see vanamees karjub akna peal, et ma nägin küll, et te viskasite klaasi paberikonteinerisse. Üritasime seletada, et ega ikka ei visanud küll. Aga see tuli jooksuga alla, prügikasti uurima ja kui nägi, et ei olegi, siis oli jälle vait kui sukk.
Noh, selliste vastu ei saagi mingit austust tekkida ju?

[maris2]

Üldiselt on mul ka jahh töökaaslastega vedanud. Kuid on olnud ka 2 inimest kellega absoluutselt ei klapi, kohe algusest peale. Teine inimene ei olnudgi minust just palju vanem, kuid armastas valetada ja arvas et on maailma kõige targem inimene. Kuid üldiselt olen väga salliv ja lahke, ja läbisaamine inimestega on ok. Kuigi arvatakse et olen ülbe, kuid need inimesed lihtsalt ei tunne mind.

[Tishka]

Mina elan oma mehega juba 2 aastat koos ja siia maani ütlen tema emale(58) "teie". Ma lihtsalt ei suuda öelda "sina". Aga jah, mindki ajavad närvi sellised vanamutikesed ja üldse vanemad inimesed, kes ainult inisevad, kui vaja, hakkan vastu ja panen kiiresti suu talle kah kinni.

[LiivuFänn]

Ikka peab austama,vähemalt niipalju ,et aitad oma vanavanemaid ja räägid viisakalt.
Endal konkreetseid lugusid pole.

[SoftStar]

Vanemait peab ikka austama olema viisakas jne.

[sussu112]

Olen korduval vanemaid inimesi üle tee aidanud !

[nirgike]

Mina ei arva, et kedagi peaks austama ainult sellepärast, et ta on vana või et tema kõhust on laps välja tulnud (mõtlen siis vanemate inimeste või lapsevanemate austamist). Inimene peab oma käitumise ja olekuga austuse välja teenima. Kahjuks on olemas ka väga halbu lapsevanemaid ning vanainimesi, kes väärviad häbistamist ja hukkamõistu (nt äärmuslik näide - "kommionud").
Samas olen seda meelt, et põhjendamatult ülbata ja hoolimatu olla ei tohi. Inimene peab olema viisakas ja hoolima nõrgematest (lapsed, vanurid). Elama nii, et ka teised tema ümber elada saaksid (kaasa arvatud loodus). Mitte tegema teistele seda, mida ei taha, et endale tehakse.
Kui keegi on kuidagi teistmoodi, siis püüda mõista enne kui hukka mõista. Näiteks kindlasti ei tohiks vanainimeste üle (avalikult) naerda sellepärast, et nad on vanamoelised või kohmakad.

Ehk siis, minu põhimõtte järgi peaks üleüldse ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse suhtuma respektiga. Hoolimata sellest, kas inimene on laps, täiskasvanu või vanur. Mulle ei meeldi näiteks see ka, kui vanemad oma laste vajadusi ja soove ei austa.
Aga samas olen ka seda meelt, et kedagi austama lihtsalt sellepärast, et nii peab, ei pea. Kui ikka on selline inimene, kes oma käitumisega teeb teistele sihilikult halba, siis ei pea teda austama. Ainsa erinevusena ehk loomad ja väikesed lapsed, kelle käitumine ei sõltu neist endist, vaid vanematest (looma puhul peremehest).

[katuuuu]

Üldiselt on mind ikka kasvatatud nii, et vanemat inimest peab austama ja üleüldse viisakas olema kõigi vastu. Samas aga kui ma istun bussis, mul on süles suured ja rasked kotid ja siis tuleb veel mingisugune vanamutike mind ära ajama sealt u, et ta on ju ikkagi vana ja ta peab istuma, siis see on juba ülbus. Samahästi on mul raske püsti seista ja võtan ka palju rohkem ruumi oma kodinatega.

Austus on väärt nii kaua, kuni seda ära halvasti ära kasutama ei hakata.

[tuhkrudonarmsad]

Mina ikka austan vanemaid inimesi, aga vahel ikka ajavad vinguvad inimesed närvi küll. Näiteks ükskord jalutasin hansapäevadel oma sõbranna pisikese õega. Käisime ekstra kõrvalteedel, kus palju inimesi ei liikunud, et me kedagi ei segaks. Kõndisime rahulikult üle tee, kui käru ratas ühe vanainimese jalga riivas. Ma vabandasin viisakalt. Tema võttis aga kohe peast kinni , hakkas oh püha taevas karjuma ja jooksis ruttu oma sõbrannade juurde rääkima, kuidas tema peaaegu kukkunud oleks ja kui ettevaatamatud inimesed on. Vaatas meile veel mitu korda kurja näoga kinni ja jäigi oma peast kinni hoidma. Ilmselt ta unustas ära, kust tal valus peaks olema. Endal oli küll mul pärast halb olla. Viisin lapse ruttu ta ema juurde tagasi ja ei julgenudki enam temaga jalutama minna..