www.pisi.ee

Kuna minul noorem õde peab päevikut ja isegi olen neli-viis aastat tagasi sellist semu pidanud, siis kuidas on lood teiega? Päevik sahtlis/taskus/mujal peidukohas? Mina ise pean ainult märkmikut, kuhu oma tähtsad numbrid/arveldused jms kirja panen.

Ei ole päevikut kunagi pidanud,
mul lihtsalt poleks selleks aega.

Päevikut pole pidanud ja praegu ka ei pea. kuid pean nagu märkmikut, pigem on see nagu kalender, kuhu märgin külla minekuid, külla tulevaid, nt kasvõi randa minekuid jms. Siis on parem ülevaade oma tegemistest.

Mul ei ole päevikut, küll aga selline väike märkmik, kuhu kirjutan luuletusi/laule. Samuti on üks vihik, kuhu kirjutan järjejutte.

Ma kunagi proovisin päris mitu korda päevikut pidada aga ma ei viitsinud sinna midagi kirjutada tavaliselt ja nii see sinnapaika jäigi. Hetkel on mul lihtsalt blogi, kuhu ma ka suhteliselt harva kirjutan.

Minul ka päevikupidamised kõik untsu läinud. Algus küll alati hästi õhinal, ja juttu nagu ka rääkida oleks aga vat kirjutada väga ei viitsi. Küll aga on mul ka blogi internetis ning seda täidan ikka väga tihti.

Mina ei pea päevikut(kunagi üritasin aga...)nüüd on mul blogi internetis

Keilyke kirjutas:Ma kunagi proovisin päris mitu korda päevikut pidada aga ma ei viitsinud sinna midagi kirjutada tavaliselt ja nii see sinnapaika jäigi. Hetkel on mul lihtsalt blogi, kuhu ma ka suhteliselt harva kirjutan.

Monz kirjutas:Minul ka päevikupidamised kõik untsu läinud. Algus küll alati hästi õhinal, ja juttu nagu ka rääkida oleks aga vat kirjutada väga ei viitsi. Küll aga on mul ka blogi internetis ning seda täidan ikka väga tihti.

Mul ka, pole välja tulnud, kas unustan ära või ei ole aega/viitsimist sinna kirjutada...

Mina päevikut ei pea. Olen mitu korda üritanud pidama hakata, kuid kunagi ei viitsi peale esimest paart korda enam kirjutada.

Soetasin omale midagi "päevikutaolist", aga sinna ma mingeid lugusid ja asju ei kirjuta, lukuga on küll. Hoian seal oma paroole jms. Seega päevikupidajaks veel pole hakanud.

Ma pean päevikut. Aga ma ei kirjutra igapäev. Tavaliselt üle päeva sp, et igat mõtetut asja ple vaja kirjutada. (nii kaobki isu ära ) Sp ma kirjutangi iga natukese aja tagant, et ainult lahedamat kirja panna.
Muidu on nii, et märkmikust mul kasu pole. Kuna ma panen asja kirja ja siis kui asi tuleb unustan ma selle ära või kaotan märkmiku ära või kõige halvemal juhul unustan üldse ära, et mul märkmik on.

Mina olen päevikut pidanud ja ikka päris palju aastaid. Alles ei ole enam midagi kõik sai ära põletatud. Noorena on mida kirjutada, väiksed armumised, esimene suudlus, esimene pettumus. Minagi panin selle kõik kirja. Mitte et ma nüüd mingi vanamutt oleksin, kuid nüüd on elu stabiilne ja päevikusse pole midagi enam kirjutada.
Luuletusi kirjutasin ka, neid oli ikka päris palju.

Kooliajal pidasin päevikut, aga kuna oli pidevalt hirm, et keegi leiab selle üles, siis põletasin lõpuks ära. Nüüd kirjutan märkmikku lihtsalt üles tähtsamad sündmused, mis päeva jooksul juhtuvad.

Ma pean salapäevikut. Kus ma kirjutan sinna 3 korda nädalas. Salapäevik on mu voodimadratsi all. Mu suurvend Mario tahtis teada kus mu salapäevik on ja ta otsis terve toa läbi ja ta ei leidnudki seda. Küll on hea, et mu voodil on madrats.
Ma kirjutan sinna saladusi.

Pean samuti salapäevikut. Kõige suuremaid saladusi sinna ei usalda, aga mõned ikka .
Minul on lood nii et olen juba 3 paksu päevikut täis kirjutanud ja praegu kirjutan neljandat. Kui see täis saab, (pool juba täis) siis arvan, et ei võta uut päevikut käsile.

Pean ka salapäevikut
! päevik juba täis ja praegu on 2 pooleli

Olen proovinud pidada päevikut, aga pole välja tulnud. Blogi on mugavam

Ma pean ka vahelduva eduga päevikut, alati ikka nii, et esimesed kümme lehekülge kirjutan ilusti täis oma tegemiste kohta, aga edaspidi vajub see kirjutamistuhin ära ja kritseldan vahel harva niisama mõned tähtsamad märksõnad kirja. Seda senikaua, kuni kuskilt jälle uue ilusa märkmiku hangin; siis tuleb jälle tuhin peale .
Muuseas, blogide kohta on siin samuti teema olemas, kui keegi oma blogilinki jagada julgeb või tahab.

Mul on päevik ka, aga seda kasutasin väiksena. Praegu pole tahtmist sinna kirjutada, rakendan seda enda jaoks joonistamiseks.

Ma mäletan ,et kunagi pidasin päevikut küll aga tüdinesin sellest umbes 3kuu pärast ära.

Olen pea enamuse oma elust pidanud päevikut. See on hinnaline lugemine kunagi. Avastasin eelmisel aastal oma 8 aastat tagasi peetud toidupäeviku, kuhu kirjutasin kogu oma menüü ülesse, mis sõin. Seda on suurepärane leida ja võrrelda praegusega.

Ma kirjutan ka päevikut. Olen küll tahtnud mitu korda pooleli jätta, aga selline harjumus kohe sees, et kui seda ei tee siis käid kogu aeg ringi ning on selline tunne, et midagi jäi tegemata, vist.