Kobakäpp olen ma ilmselt esmaklassiline- nii Kissu, samton kui Keilyke võivad seda kinnitada.
Keilykesel on lausa väljend "Sandrat tegema", kui keegi midagi suure viipamisega ümber ajab.
Kui mul tass ees on, siis ma suudan selle raudselt ümber ajada, kohvi ja piima valan ma ilmtungimata tassist mööda- muidgi juhul, kui see enne ümber ei ole. Pidevalt taon ma ennast igale poole ära aöates uksepiitadest ja lõpetades madalamate lambikuplitega. Ma ikka naeran, et mul kodupoe juures on uksepiidas juba auk, sest ma võtan sealt alati tüki kaasa väja tulles. No ja varbad on mul pidevalt lõhki kapi- ja toolijalgade vastu tagumisest. Mul on tihti küsimus, kuidas ma tänaval suudan normaalselt käia, nii et ma pikali ei kuku.
Ja mis paljudele siin probleemiks on, siis nipsutamisega ma ajan vahel koduseid närvi- kuna see mul nii hästi käpas on.
Aga ma olen ka pea 12 aastat trennis harjutanud. Vahel käin kodustele pinda, kui hakkan teises toas ülivaljusti mingit x-rütmi nipsutama või siis kordamööda mõlemi käega hästi kiiresti. Hea lõõgastus on.
Nipsutamine oleneb sellest, kui niisked käed on- kuivad sõrmed tuleb korra suust läbi tõmmata, muidu libisevad sõrmed maha ja nipsu ei tule ja vastupidi ka- kui käed liiga higised on, siis samuti ei tule, siis tuleb kähku vastu riideid kuivemaks tõmmata.
Esinemisel on tihti see jama, et nipsutuskohad lähevad tantsus metsa, sest käed higistavad. Kui meeles, et ahhaa, järgmiseks on nipsutada vaja, siis vahel tõmban kähku salamahti käed seelikust läbi, et vähe kuivemaks saada.
Siis on kindel, et nipsud õnnetuvad.