Postitas margitikas » 14. mai 2010, 11:21
Aastaid tagasi, kui esimestele viirukatele oli kaaslasi vaja, helistasin palju inimesi läbi ja uurisin saada olevate tibude tausta põhjalikult. Olen algusest peale olnud seda meelt, et linnud on sugulaspaarituse teel muutunud väiksemaks, nõrgemaks, elujõuetumaks ja lühema elueaga. Rääkimata sellest, et kuulsin, et vot laps sai naabrilt 2 tibu, nüüd neil pojad. seekord on kõik korras, aga eelmine kord oli üks ühe jalaga ja teisel polnud üht silma. Selliseid ühe jalaga linde on olnud ka tasuta ära anda ja ikka on olnud põhjuseks suguluspaaritus. Helistasin ja küsisin, kuidas nii juhtuda sai. Sellist hoolimatust , kas on linnud suguluses, või saab tütar isaga tibud- nad ju suures puuris, mis neil siin viga - kohtab kahjuks tihti. Ja kui hakkad selgitama, siis - mina võin ju nii teha , kuidas mina tahan, nemad teevad oma lindudega, mis ise tahavad- need linnud on ju nende OMAND.
Seega otsin oma lindudele hoolikalt kaaslasi- eesti, e. omalinnule välismaalt kaaslase, sest, kui neile kusagilt mujalt kaaslane leitakse, on võimalikult võõram veri.
Põhilised probleemid veresuguluses olevatel lindudel on kasvu kinnijäämine- tibud on järjest pisemad, väärarengud- sisemised ja välimised- puuduv jalg, silm, probleemid jalgadega. Ja eluea lühenemine tunduvalt.