Teaduslikult on tõestatud, et okaspuulaastu kasutamine aluspanuna on siiski näriliste tervisele ohtlik. Okaspuulaastud sisaldavad aromaatseid õlisid (fenoole) ja happeid, mis on mürgised. Fenoolid, mis ühtlasi annavad höövlilaastudele nende mõnusa lõhna, on põhjuseks, miks näiteks seeder peletab kirpe ja koisid ning männiõlisid kasutatakse mõnede desinfitseerimisvahendite tootmisel.
Laboris tehtud katsed on näidanud, et isegi kuumutatud männi- ja seedrilaastud pärsivad mikroorganismide teket ja kasvamist (1). Kui okaspuulaaste loomade ligiduses kasutada, hingavad loomad fenoole sisse ja need imenduvad verre. Lisaks on okaspuudest erituvad happed väga kahjulikud näriliste hingamisteedele, hävitades kopsu ja hingetoru rakke (2). On teada juhuseid, kus hingamisprobleemid vähenevad tunduvalt pärast okaspuust aluspanu vahetamist lehtpuu või mõne teise alternatiivi vastu.
Okaspuude mürgid mõjutavad ka inimesi ning teisi loomi. Inimestel, kes töötavad okaspuudega tegelevates saekaatrites, on tunduvalt suurem risk saada astma kui teistel tolmustel aladel töötavatel inimestel (3, 4). Samuti on leitud uuringute käigus, et inimestel, kes puutuvad pidevalt kokku okaspuu tolmuga, on suurem risk saada hingamisteede- ja kurguvähki (11, 12).
Okaspuude mürgid ei mõjuta aga ainult hingamisteid. Mitmed uuringud on näidanud, et okaspuulaastul elavatel närilistel on kõrgenenud maksaensüümide hulk (6, 7, 8, 9). Maks on see organ, kus puhastatakse veri mürkidest, ja kõrgenenud ensüümide hulk maksas näitab, et keha näeb tavalisest rohkem vaeva mürkide eraldamise ja vere puhastamisega. Kuigi maks suudab vähesel hulgal mürke verest välja filtreerida, võib ta suurema ja pikaajalisema mürgituse puhul lihtsalt üles öelda. Haigestunud maksa puhul on looma immuunsüsteem kahjustatud ning ta on tunduvalt vastuvõtlikum erinevatele nakkustele (nt. kopsunakkused).
Uuringud näitasid, et hiirtel hakkas maksa ensüümide hulk tõusma juba 24 tundi pärast okaspuulaastudele laskmist ning langes tagasi normaalsele tasemele alles 12 päeva pärast (8). Isegi kui okaspuulaaste on fenoolide eemaldamiseks kuumutatud ning vastavate lahustega loputatud, ei kao need sümptomid päriselt (8, 9).
House Rabbit Society, mis pakub kodude leidmiseni hoiukodu tuhandetele küülikutele, tegi 1989. aastal juhusliku avastuse. Kui üks noor ja täiesti terve küülik steriliseerimise tagajärjel suri, lasksid nad uurida tema verd ja avastasid, et küülikul oli maksa ensüümide hulk oluliselt tõusnud. Kuna nad ei suutnud leida sellele ühtki lihtsat selgitust, lasksid nad teha verekeemia uuringud kõigile California hoiukodudes olevatele küülikutele. Tulemused olid šokeerivad – paljudel küülikutel oli maksa ensüümide hulk tõusnud. Ainus märgatav keskkonna erinevus oli see, et kõrgema ensüümide hulgaga küülikud olid eranditult männilaastust aluspanul või männipuust puurides, samas kui normaalse ensüümide tasemega küülikutel kasutati lehtpuust saepuru ja puure.
Et kontrollida selle teooria tõepärasust, asendati kõrgema ensüümide tasemega küülikute aluspanu lehtpuulaastu ja teiste alternatiivsete aluspanudega. Kõigil küülikutel langes aja jooksul ensüümide tase normaalsele tasemele tagasi.
Samal ajal viidi läbi küsitlus küülikuomanike seas ning uuriti, millist aluspanu kasutati maksahaiguste tagajärjel surnud küülikutel (diagnoositud lahkamisel või vereproovi ga). Selgus, et kõigil neil küülikutel oli kasutatud okaspuust saepuru (13).
Okaspuude mürgid mõjutavad ka neere, kuna need filtreerivad uriinist välja mürke ja võivad samuti üles öelda, kui mürkide hulk liiga suureks läheb. Näiteks on üheks hamstrite tavalisemaks surmapõhjuseks neerude amüloidoos. Kuigi selle seost okaspuulaast aluspanu kasutamisega ei ole veel tõestatud, paneb see siiski mõtlema.
1991. aasta uuringust selgus, et kuu aega männilaastust aluspanul elanud hiirtel oli tunduvalt kõrgenenud immuunsusreaktsioon (1). 8 kuud männilaastust aluspanul elanud hiirte maks oli ebanormaalselt suureks arenenud. Samast uuringust selgus veel, et männilaastust aluspanul elanud hiirte järglaste saamise võime oli kahanenud. Lisaks – kui hiirtele anti võimalus valida erinevate aluspanude vahel, siis eranditult kõik hiired valisid mõne muu aluspanu.
Uuring rotipoegadega näitas, et okaspuulaastu aluspanuna kasutades suri 56% rotibeebidest, samas kui maisist või lehtpuust aluspanul oli surmade protsent 0.01%. Samuti leiti, et okaspuust aluspanul kasvatatud rotipojad olid umbes 23% kergemad kui teistel aluspanudel kasvatatud rotipojad (10).
Selliseid juhuseid on teisigi. Näiteks meenutab üks inglise loomaarst mõningaid näiteid oma rotipidamise ajaloost. Ühte oma rottidest pidas ta vaid ajaleheribadest aluspanul (kuna ta oli tudeng ja suhteliselt vaene), samas kui teistel oli korralik höövlilaastust aluspanu. Ajaleheribadel elanud rott elas 6-aastaseks (tema andmetel), samas kui teised rotid elasid vaid 2-3-aastaseks. Kuigi see pole teaduslikult tõestatud uurimus, annab see siiski omajagu mõtlemisainet.
Kui te nüüd mõtlete, et siin artiklis on juttu vaid küülikutest, rottidest ja hiirtest ning teiste väikeloomade kohta see ei kehti, siis eksite. Maksahaigusi põhjustavad asjad mõjuvad üldiselt kõikidele imetajatele sarnaselt.
Siiski on olemas palju näriliste pidajaid, kes toetavad okaspuulaast aluspanu. Ma ei leia, et nende argumendid oleksid eriti tõsiselt võetavad ja põhjendatud.
Näiteks arvatakse, et laboratooriumis tehtud katsete tingimused on väga erinevad kodustest tingimustest (nt. vähem ventilatsiooni) ja seetõttu ei saa võtta neid tulemusi üks-ühele kodus peetavatele lemmikutele. Samas. nagu me eelnevast tekstist lugeda võisime, on märgatud samu probleeme ka kodus elavatel loomadel. Võtame näiteks kasvõi House Rabbit Society läbi viidud uuringud. Kõik need küülikud elasid hoiukodudes. Veel enam – küülikud puutuvad keskmisest loomast vähem aluspanuga kokku, kuna enamus omanikke kasutab seda vaid pissikastis. See näitab selgelt, et isegi parema ventilatsiooni ning vähema kokkupuute korral avaldab okaspuu siiski mõju loomade tervisele ja tulemuseks võivad olla hingamisprobleemid ning haigestunud maks.
Tihti on üheks põhiargumendiks veel see, et okaspuulaastust aluspanu lõhnab meeldivalt ning katab loomade naturaalsed lõhnad (nt. pissihais). Samas on olemas mitmeid mittemürgiseid alternatiive alates korralikumalt imavast aluspanust (nt. maisist või paberist tehtud aluspanu) kuni lõhna eemaldavate spreideni.
Plussina on välja toodud ka okaspuulaastu võime hoida eemal parasiite. Loomaarstilt võib saada tunduvalt turvalisemaid ja efektiivsemaid parasiidiravimeid, kui seda on aluspanu. Rääkimata sellest, kas hirm parasiitide ees kaalub üles ohud, mis kaasnevad okaspuulaastu kasutamisega. Siinkohal peaks mainima, et kaks-ühes variandid ei ole kunagi olnud eriti efektiivsed ja turvalised.
Paljud inimesed on veel väitnud, et nende lemmikud on elanud kogu oma elu okaspuulaastust aluspanul ja loomal pole midagi häda olnud. Maksahaigustel ja kõrgenenud maksaensüümide hulgal ei ole silmaga nähtavaid sümptomeid. Seega kui loom ei ole pärast surma läbinud põhjalikku lahkamist või talle ei ole elu jooksul verekeemia teste tehtud, ei saa väita, et loom oli täiesti terve ja temale see aluspanu küll ei mõjunud.
Viimases hädas on okaspuulaastu pooldajad tulnud lagedale veel ühe argumendiga: inimesed ei ole ju kohustatud okaspuulaastu ostma, seega milleks tekitada paanikat? Kahjuks on siiani suurema osa lemmikloomaomanike teadmised loomapidamisest väikesed ja nad usuvad seda, mida loomapoe müüja neile ütleb või valivad aluspanu ilusama ja värvilisema pakendi järgi. Nad eeldavad, et kui toodet loomapoes müüakse ja müüja ka kiidab seda, siis see ongi turvaline ning hea. Kuid see, et okaspuulaastust aluspanu on populaarne ja igalt poolt kättesaadav, ei tähenda veel, et see turvaline oleks.
Juba praegu on enamik närilistega tegelevaid laboreid loobunud kasutamast okaspuulaaste. Aja jooksul jõuavad selleni kindlasti ka lemmikloomaomanikud, kahjuks mitte piisavalt kiiresti. Tänapäeval on olemas mitmeid alternatiivseid aluspanusid, seega ei saa keegi öelda, et see on ainus hädapärane võimalus.
Kuigi kogu see jutt on okaspuulaastust aluspanu kohta, siis sama asi kehtib ka okaspuupuidust puuride, mänguasjade ja närimisokste kohta.
Tahaks veel lisada, et kuigi enamikus artiklites on põhiliselt mainitud seedrit ja mändi, siis kuusk ja teised okaspuud sisaldavad samuti fenoole ja on sama ohtlikud. Need puuliigid on lihtsalt maailmas vähem levinud.
Allikad:
The Toxicity of Pine and Cedar Shavings, autor: Debbie “The Rat Lady” Ducommun
Respiratory toxicity of cedar and pine wood: A review off the biomedical literature from 1986 through 1995, autor: Jeff Johnston
The Problem With Pine: A Discussion of Softwood Beddings, autor: Elizabeth R. TeSelle
Wood Shavings, The Problem with Cedar and Pine Shavings as Pet Bedding and Litter, autor: Lianne McLeod, DVM
Uuringud:
- Odynets, A. et al. (1991) Beddings for Laboratory Animals: Criteria of Biological Evaluation. Lab. Zyhvotnye, 1 (3) p. 70-6
- Ayars GH, Altman LC, Frazier CE, Chi EY. (1989) The toxicity of constituents of cedar and pine woods to pulmonary epithelium. Journal of Allergy and Clinical Immunology 83, pg. 610-18
- Shamssain MH. (1992) Pulmonary function and symptoms in workers exposed to wood dust. Thorax, 47, pg. 84-87
- Siracusa A, et al. (1995) Prevalence and predictors of asthma in working groups in British Columbia. American Journal of Industrial Medicine, 28, pg. 411-423
- Seegar, K.C. Tomhave, A.E. and Lucas, W.C. (1951) A comparison of litters used for broiler production. Delaware Agric. Exp. Stn., Bulletin, 289
- Ferguson, H.C. (1966) Effect of red cedar chip bedding on hexobarbital and pentobarbital sleep time. Journal of Pharm. Science, 55 p.1142-8
- Jori, A. et al. (1969) Effect of Essential Oils on Drug Metabolism. Biochemical Pharmacology, 18 p. 2081-5
- Vesell, Elliot S. (1967) Induction of Drug-Metabolizing Enzymes in Liver Microsomes of Mice and Rats by Softwood Bedding. Science, 157 p. 1057-8
- Weichbrod, Robert H. et al, (1988) Effects of Cage Beddings on Microsomal Oxidative Enzymes in Rat Liver. Laboratory Animal Science, 38 (3) p. 296-8
- Burkhart, Carol A. & Robinson, James L., (1978) High rat pup mortality attributed to the use of cedar-wood shavings as bedding. Laboratory Animals, 12, pg. 221-222
- Vaughan, T.L. and S. Davis, (1991) Wood Dust Exposure and Squamous Cell Cancers of the Upper Respiratory Tract. American Journal of Epidemiology, 133 (6), p. 560-4
- Maier H, et al. (1992) Laryngeal cancer and occupation—Results of the Heidelberg laryngeal cancer study [German]. HNO, 40, pg. 44-51
- Harriman, Marinell (1989) Litterboxes and Liver Disease. House Rabbit Journal, I (12) p.8-9
Koostanud ja tõlkinud: Kissu
Artikkel kuulub http://www.pisi.ee foorumile ja selle kopeerimine ja loata levitamine on keelatud!