Mina olen oma isaseid merisigasid pesnud, Onu Jänesel (kes nüüd küll juba aastaid surnud on), oli pepu peal pikem karv ja see rasu, mida isased merisead eritavad, muutis ta karvad kleepuvaks ja haisevaks, pesin teda vastavalt vajadusele, panin kausipõhja natukene sooja vett ja pesin ainult tema tagumikku, mis rasune oli.
Oma praegust merisiga Sixi pesin esimest korda juba siis, kui ma ta koju tõin, kuna tal olid parasiidid küljes ja arst andis ühte vedelikku, mida tuli veega segada ja siis teda pesta sellega... Ma oleks pidanud profülaktika mõttes teda küll kaks korda pesema selle ainega, aga pesin ühe korra, sest sain nendest parasiitidest esimesel korral lahti juba. Mõned korrad olen ka tema tagumikku pesnud, aga see ei määrdu nii hullusti kui Onu Jänesel määrdus. Ühe korra pesin Sixi vannis..., lasin vanni põhja lahti ta, sest mõtlesin, et las kõnnib nii kaua ringi, kui ma šampooni võtan, aga see hull hüppas vannist välja hoopis
, hea, et ma seal samas juures olin, muidu oleks põrandale hüpanud. Imestan üldse, et merisiga on suuteline nii kõrgele hüppama, ta polnud isegi täiskasvanud siis veel. Aga üldjuhul ma oma loomi siiski ei pese, leian et see pole vajalik.