Eelnevas minu teemas oli juttu kuidas nümfkakaduu poegi inimene saaks ise aidata juhul, kui vanemad loobuvad neid toitmast.Sinna ei kõlbaks vist enam tibudest kirjutada,kuna ema kasvatas nad ise suurteks papagoideks Suureks kurbuseks lapsukeste isa Ruudi lendas minema kui mind kodus polnud ja tagasi me pole teda siiani saanud.Loodan,et ta on leidnud endale kodu,mitte kõige kurvemat saatust tänaval,Ruudi oli siiski inemese suur sõber .
Niisiis poegi on kaks ja vanust 1 k.ja 9/8 p., on täiesti erinevad ,üks on rahmeldaja ja teeb rohkem häält,aga teine rahulikum ja häälitseb harvem.Lola saab väga hästi üksi tibude kasvatamisega hakkama.
Võtsin nad puurist välja ja panin voodi peale,sinna kuhu päike peale paistab ,istuvad seal juba tükk aega ja mõnulevad Tundub,et nad ei raatsi isegi ennast liigutada ja varju pugeda.Kahju et pole rõdu kuhu neid koos puuriga tõsta,et saaksid nautida tõelisi päikese rõõme.
Mõned pildid ka :
Lolla
Kõige huvitavam on see,et tibud käivad juba nädal aega oma pesast väljas,turnivad mööda puuri ja on saanud lennata väljaspool puuri,aga kui süüa tahavad siis ronivad pesakasti ja teevad sellist huvitavat susisevat häält.Algul ma ei saanud aru mis huvitav häälitsus see on,aga tuli välja,et nii nad nõuavad emalt süüa Samas olen mitmeid kordi näinud neid ka ise söömas tundub,et emme nokast on palju lihtsam kõhu täis saada