Postitas margitikas (Teema autor) » 05. veebruar 2008, 12:48
Mul on ju nende jaoks spetsiaalselt ehitatud tuba. Seinad on kaetud plaadiga, mis närimist ei võimalda jne. Linnud on minuga harjunud, pähe pole keegi lennanud, aga olen ka sellega harjunud, et jala ette tuleb kogu aeg vaadata, sest kanaarilinnud ja teemanttuvid on põhiliselt just põrandal, nagu ka bourkiid ja teised väikelinnud. Sõõtes pudeneb ikka ka maha seemneid ja need on ilmselt palju paremad, kui välja pandud söögikaussides. Nii nad mul jalge ümber sebivad. nümfidega on nii, et aegajalt teen puuriuksed lahti ja nad ise otsustavad, kas lennata, või puuris olla. kui nad peale nädalast lennuaega, mõnele piisab ka paarist tunnist, jälle oma puuri lähevad, sulen ukse. Siit tulebki välja see, mida ma uurida tahan- eri liikide lennuvajadus. Ja olen jõudnud selgusele, et reeglit ei ole , iga lind käitub personaalselt ja tal on erinevad käitumismallid. Mõni nümfipaar ei tule üldse lendama, mõni lausa nõuab välja, mõni teeb paar tiiru ja ruttu puuri tagasi. See ongi vahva ja saan nii palju teada. Sama on viirude puhul. Emaste munemise lõpetamiseks ja puhkama panemiseks tuleb neil palju
lennata lasta. See on aga ka tihti keeruline ja linnud käituvad erinevalt. Mõni rahuneb, mõni üritab iga hinna eest edasi pesitseda ja teiste pesakastidesse saada. Nii saangi ma vastuseid otsides- mis teha kui ....
Ja muidugi ei saa ka kõike minu liike koos lendu lasta- paradiisilinnud on oma liigikaaslaste vastu agressiivsed, rosellad ei kannata bourkiisid- võtavad vist kui ilusaid konkurente. Ja ainus põhjus, miks ma olen nõus linnu ära andma ongi siis, kui lind käitub teistega agressiivselt- kas liigikaaslase või poegade suhtes. Sellisel juhul olen nad andnud peresse, kus järglaste saamisega ei tegelda ja seda mulle lubatud. Teavitan muidugi, miks,
See eest räägivad uued tibuomanikud nagu ühest suust, et tibud kohanevad hästi, ei karda teisi linde, on julged ja lendavad hästi. Võtan tibusid igas vanuses kätte ja tegelen rohkem nendega, kes käes kardavad. Nii peaks saama julged, inimsõbralikud tibud, kellest rõõmu on. Värviaretus ka ja erinevad vered vanematel- kõik see peaks tagama korralikud tibulinnud.
Mis aga erinevatesse ilusatesse lindudesse puutub- on mitmeid ilusaid linde, kes mulle meeldivad, kuid ma enadale ie võta- näiteks kuldamadiinid. Need on üliilusad , ilusa lauluga tegelased. Eestis on juba olemas kasvatajaid, kellel on palju paare ja saavad kenasti ilusaid järglasi. Linnud on väga heades tingimustes ja infot ja kogemusi peaks nendeltki juba jaguma. Suuri kakaduusi ja aarat kohe kindlasti ei saa endale lubada, aga väga meeldivad. Peab tundma oma piire ja nendesse jääma, arvan, et mul on linde niigi ülivägapalju. Pean nende eest hästi hoolitsema ja praegu juba enam ammu pole viirukaidki juurde muretsenud. Pea 30 paari on enam, kui piisav. Miks neid nii palju? See on seotud värviaretusega- mis värvi vanemad, mis värvi tibusid annavad. Kuna see värv läheb läbi sugupõlvede, siis nii ongi neid suht palju, et oleks, kellega võrrelda.