Minu linnukesed.

[Kuldhai]

Väga vahva! Alati imetlen selliseid papagoisid. Üks säärane näkitses mul loomapoes tuulepluusile augud sisse , ma ei pannud tähelegi, et varrukas puuris sees oli.

[Ööloom]

Jah, nad on üsna uudishimulikud. Meie linnuke tahab veel harjuda, aga üldiselt kõik, mis puuri läheduses, on vaja nokaga järele katsuda. Tegelikult eks me peame mõlemad teineteisega harjuma, aga paistab, et ma päris meeldin talle. Noh, tema loomulikult mulle ka!

Üks video ka: http://www.youtube.com/watch?v=hUFElyBqOtg&feature=youtu.be

[taanka]

Ohhooo. palju õnne Petja puhul !!! Kas Petja taustast ka tuleb lugu? Kui ei eksi, siis oli Petjal eelmises elukohas igav?

[Ööloom]

Ei, seda ma ei taha kuidagi uskuda, et tal seal igav oli. Petja oli tegelikult poelind, aga elas hoiukodus, kus temaga tegelikult väga suur töö ära tehti. (Ta ei pelga inimest, laseb ennast sügada ja ei hakka laamendama, kui puuri ligi minna.) See sulgede kiskumine...njah...see oli tal juba poes elades tekkinud, ja paraku sellest hoiukodus lahti ei saadud. Eks ma siis hakkan nüüd omakorda vaatama, et mis nende sulgedega saab.

[taanka]

Meil on ka sama probleemiga Jako elamises, selle pärast küsisingi. Kui vana on Petja? Kui kaua ta hoiukodus oli ?

[Ööloom]

Päris kolmeaastane ta veel ei ole. Seda, kui kaua ta oli hoiukodus, ma isegi ei tea. Eks ma seda võin küsida ka, sest nagunii hoiukoduga suhtleme päris tihedalt.

Muidu Petka tunned ennast siin päris hästi. Tahtsin nümfitibu jaoks muna panna, aga Petka jõudis ette. Ta oli oma puuri peal, ja kamandas munataldriku enda nina( noka) alla. Nii ma siis söötsin talle lusika pealt muna. (Tegelikult on meil linnu-looma ja inimese sööginõud rangelt eraldi. Aga noh...see ÜKS kord... )

[3rika]

Need on ülitargad linnud Vaat, et pähe ei istu

[Ööloom]

Pähe vast ei istu. Veel.... Muidu on ta nagu väike laps- muutub unisena veidi jonnakaks ja püüab kavalusega maiust kätte saada. Jonnakaks selles mõttes, et kui hakkab magamamineku aeg kätte jõudma, siis enam pai ja maiustust ei taheta ja laksutatakse nokka. Maiustust lunitakse nii, et kui ma selle pähklipakiga siin mööda tuba ringi kargan, siis tullakse vastavalt kas siis puuris olles võre külgi rippuma ja suud matsutama või siis väljas olles kael õieli puuri serva peale minupoolsesse äärde kõõluma ja ennast kiitma, et "Petka, tubli poiss! Mis sa passid, jaa!" Kui maiustsed on silma alt ära, siis ta neid ei küsigi, aga noh...meil siin teisi linde ka, keda vaja hea ja paremaga kostitada, ja iga kord tuleb siis Petka ka oma lisaportsu küsima.

Oot...ma ütlesin enne, et ta ei istu mulle pähe??? Ohh...mis seal ikka.

Aga nümfitibust sain täna esimest korda pilti teha. Tuleb tunnistada, et hirmus kole näeb ta praegu välja küll- häbi tunnistada, aga minumeelest näeb ta praegu välja, nagu mingisugune kivi alt kraavi põhjast välja kougitud limukas, kellele on möödaminnes veidi kollaseid karvu peoga selga visatud. Aga silmad hakkavad tal vaikselt lahti minema, ja kisa on ka päris kõva.

Üks pilt ka sellest imeloomast :


Meie viirutibu sai täna kuu aega vanaks. Võtsin ta siis pesast välja, et temast mõni pilt teha. Kõigepealt puges ta mulle varrukasse ja ronis ülikiirelt mulle kuni õlani. Üritasin teda sealt kätte saada, aga keda seal enam ei olnud, oli tibu. Mõtlesin, et küll ta kusagilt välja tuleb, aga igasugune liikumine puudus. Järsku tunnen, et keegi järab mu kõrvalesta. Täpselt veerand sekundit jäin tema püüdmisega hiljaks, sest niikaua, kui mina, uimane loom, oma kätt tema järele sirutasin, oli tema mulle juba pähe roninud. Sealt sain ta siis kätte. Kamandasin ta siis endale sõrmele, et pilti teha, kui tema esimest korda elus lendama hakkas. Lendas otse oma kodupuuri peale, kus sees vihased papa ja mamma rusikaid vehkisid ja viirukeelseid sajatusi teele saatsid. Teda pole siiani pesakastist isegi välja lubatud, ning kui üritab, siis lükatakse ta sinna suure kisaga tagasi, umbes, et "Kus sa, tatikas, ronid, endal kõrvatagused piimased!" Aitasin ta siis puuri tagasi, et linnuvanemad infarkti ei saaks ja mõtlesin, et puuris sees võib ta ju ikka ringi liikuda, et ta juba nii suur küll, et saab pessa ise tagasi. Ja kohe, kui sisse sai, hakati teda pessa ajama. No ega ta sinna minna ei tahtnud, õiendas oma vanematele niikaua vastu, kui papa tal turjast kinni võttis ja väheke sakutas. Mina kargasin muidugi vahele, aga sain oma kolaka ka selle eest kätte, et nende kasvatustööd ära nullida üritan. Igatahes...linnuke on pesakasti aetud, ja sealt võib ta ainult pea välja pista. Linnumamma valvab pesakastis tema juures, et tagumine pool ilusti sees põsiks, ja papa istub pesakasti ava ees õrrel ja vaatab, et linnupoja peanupp millimeetritki rohkem pesast välja ei tuleks. No ei ole lihtne see üksiklapse elu...

Selline ta siis on:

[Ööloom]

Meie nümfitibu hakkab juba linnulikumat välmust omandama! Kui ta enne nägi välja, nagu liimis ja kollastes narmendavates niidijuppides veeretatud....mingi asi (Ei taha päris jalgadega pelmeen ka öelda. ), siis nüüd on juba aru saada, et selleks peaks kunagi lind kasvama.

Mõni pilt ka:




Ja siis veel paar videot Petkast ka:
http://www.youtube.com/watch?v=umJPrFe7GN4
http://www.youtube.com/watch?v=AJGZPEZ_cHk

[nuki8]

Mulle tundub ta ikka kole Nagu suur, karvane, jalgadega pelmeen. Sa oled lihtsalt ta koleda välimusega ära harjunud.

[darkhelen]

Ei ole kole... armas beebi on. Need silmad lihtsalt kuidagi tõmbavad endasse.

[papagoi95]

Nii tore beebi

[Ööloom]

Nümfilaps kasvab ikka tohutu kiirusega, ja vaikselt hakkavad suled ka lahti minema.
Üks pilt:

[Ööloom]

Tuleb välja, et kumbi roselladest on meil suur kirjandushuviline! Nimelt smugeldas kumbki neist ennast raamaturiiulisse, ja otsustas oma võluvat nokakest teritada! (Ma ei tea kumb neist seda tegi, sest nimesilti juures ei olnud! ) Nahka pandi siis pool "Rehepappi" ja "Tätoveerimissümbolite entsüklopeediat" Ja kuna ma ei ole eriti osav puslede kokkupanija, siis vaesed raamatukapsad rändasid prügikasti. Tegelikult kahtlusan ma selles tembus Roosit, sest tal on mingi suurematsorti paberisõltuvus, ning ta kisub igal hetkel, kui ma selja pööran, mainakaalse mõnuga tapeeti ja mätsutab sellest kuulikesi, mida ta mulle kapi otsast pähe pillub, kui ma viskeulatusse satun! Ükspäev ka- üritasin põrandat pesta, kui mulle järsku kapi otsast terve sahmakas paberitolmu kaela lendas! Mutt oli kapi otsas ja rästis salaja tapeeditükke, mida ta sinna kogub. (Ei tea, kas üritab pesa teha või mis.) Paras möldritunne tekkis, kui ma ennast hiljem peeglist vaatasin!
...mis meenutab mulle, et siin oleks uut tapeeti vaja...soovitavalt mingist raualaadsest materjalist!

Petka pole siiani veel midagi eriti ära lõhkunud- küünte pealt nokkis ainult paar kivikest ära ja sülitas need mulle põlve otsa, kui ma teise käega teda sügasin. Kuna ta mu näppu ära ei lömastanud, siis loll, nagu ma olen, lubasin tal tegutseda!

Igav meil siin ei hakka, ja päev jääb nende jaoks vaat, et liigagi lühikeseks.

[nuki8]

Soovitan panna kapipeale papist aluse, või lihtsalt papi-kartong. Siis võibolla jätavad tapeedi rahule.

[Ööloom]

Ei jäta! Mul on seal igasuguseid papist asjadusi olnud, mis nende tähelepanu kõrvale peaks juhtima, aga neid natukene nätsutatakse, ja siis leitakse jälle see ülimagus tapeet üles! Vahepeal nad keskendusid küll tervele virnale kingakarpidele, aga kui natuke aega neid lõhutud oli, siis võeti jälle sein ette. Ei aita seal miskit- on näha, et kui üks rosella on endale eesmärgiks võtnud seina maha lõhkumise, siis teeb ta kõik, et oma eesmärk täide viia. Üldse väljas olles ei huvita neid mitte ükski kiik, oks ega mänguasi-ainult see kapitagune sein. Aga mis seal ikka- kui ma musklit treenin, siis viskan ma selle kapi üldse siit toast välja, ja probleem saab lahendatud. Vaata, ma olen sedasorti imelik, keda ei häiri lõhutud tapeet niikaua, kuni see mulle paanidena kaela ei saja ja kui seda annab tuba ümber tõstes mingil määral varjata. (Ok, seda enam ei anna, aga paneme uue ja ilusama. )

[cougar]

Tavaliselt ma lindudest eriti ei viitsi lugeda, kuigi linnud mulle üsnagi meeldivad (õuelinnud ja kanad), aga seekord hakkasin uuemaid postitusi lugema ja siis suundusin ikka päris algusse. Ja peab ütlema, et väga vahva teema. Kas tervet teemat ei saa kiita? Paneks kohe 50 plussi 10-palli süsteemis

[Ööloom]

Aitäh! Nendest ei annagi muudmoodi kirjutada, sest nad igaüks on omaette isiksus ja igaühel on mingisugused omad kiiksud, mida nad mõnuga demonstreerivad.

Praegu on neil kõigil õnnis uneaeg. Ma ei tea, kas inimlapsed ka sama suured manipulaatorid on, kui Petka, kes iga õhtu pool tundi (vähemalt) lollitab, kui on nõus magama minema. Ma tema puuri katan tavaliselt kõige viimasena kinni, ja ta jagab alati ära, et väiksed putukad pandi juba "teki alla" ning siis hakkab pihta- "Näri muru!" ja "Uu, kus te olete?" Siis ronib ta loomulikult puurilakke ja jääb sinna jalgupidi rippuma ja hakkab oma kellukeste ja muu juraga kolistama. Lähen siis puurile lähemale- kohe on kael õieli, et hakaku ma aga heaga sügama. Siis ronib ta jalgupidi veekaussi ja hakkab seal solberdama. Viskab sinna toidu seest mõne graanuli ka lisaks, et vesi ilusti sogaseks saada, ja seda vahetama peab. (7-ndat korda päeva jooksul. Talle meeldib vee sisse igasugust sodi loopida, ja siis vaadata, kuidas see seal lahustub. ) Lõpuks, kui ta on nõus õrrele minema ja ma puuri pooleldi kaetud saan, ronib ta sealt loomulikult alla, ja hakkab otsima puuri katmata kohti, et oma nokk võre vahelt läbi toppida. Täna hüüdis selle jauramise käigus veel mulle mingi prao vahelt kaks korda "Tere, kuda elad?" Lõpuks, kui puur on täielikult kaetud, on kuulda, kuidas ta mööda võret ikka veel ringi koperdab. Sel ajal peab ise vait olema ja kõik vähegi häält tegevad asjad välja lülitama, sest muidu arvab ta, et Oi, juba on hommik, hakkame aga lällama! Hommikul kui teda kohe peale ärkamist kolme sekundi jooksul katte alt ei vabastata, hakkab ta hüüdma: "Petka! Petka! PETKA!!!"

Veekausiga on tal üldse imelik suhe- kõik asjad on vaja sinna ära uputada. Tal on mingi tuttidega mänguasi, mille ta ilmselt ühel ööl sinna likku oli pannud. (Öösel ikka, sest enne magamaminekut panin talle uue vee.) Hommikuks oli tema vesi sellest tutist potisiniseks värvunud, ja hetkel, kui ma katte maha võtsin, astus poiss kausi ligi ja asus kummalist sinist leotist mõtlikult silmitsema. Soovisin talle "Jätku tinti, vanapoiss", ja tõin jälle uue vee...

[cougar]

Jätku tinti, uimaivõi

[Kuldhai]

, seda Petkat tahaks täitsa oma silmaga näha.

[Annie]

Ohoo, kelle ma siit leidsin!
Häbi tunnistada, et käin siin viimasel ajal nii harva, aga seda meeldivam oli üllatus, kui sain oma kasulapsest ka siit lugeda. Mul on ülimalt hea meel, et Petka just teie perre sattus. Jätkake samas vaimus!
Petkale tervitusi Ertilt, Papult ja Roxylt!

[Ööloom]

Ehh...Eesti on ikka väike!

Täna pidas Petka minuga ploomisõda ja tegi mulle täikontrolli! Valisin põrandal kõige pehmema koha, kuhu istuda, et kõik saaks mind kättesattuva sodiga loopida...mõte oli tegelikult Petkat kaela pealt sügada, aga ta sõi parasjagu ploomitükke. Osad kukkusid tal puuripõrandale, ja ta tuli neid maast üles noppima. Siblis natuke ringi, sõi mahakukkunud raasukesi, ja mina jäin oma telefoni näppima. Järsku tunnen, et mingi "asi" sebib juustes. Petka oli puurist välja roninud ja üritas mu soengut ümber tuunida. Aga siis avastas ta telefoni! Ajas kaela endal poolemeetriseks ja püüdis seda mitu korda kätte saada. Panin selle siis eemale laua peale, et ta seda päris ära ei sööks. (Natuke lubasin- mul on selline rakendus, kus näpuga üle ekraani tõmmates ilmuva värvilised jutid, mis liiguvad. Seda ta siis nokaga toksis ja keelega lakkus, ja siis uuris, pea viltu.) Pärast uurisin mina pea viltu, mis jama mul juustes on- kas tõesti olen nätsu õginud ja selle endale pähe liiminud? Ei olnud näts- miniatuursed läbimälutud ploomitükid olid. Et ei tasu kleepuva rokase nokaga papagoid endale juustesse möllama lasta! (Muide- see on tänane tarkusetera! ) Ah jaa- hiljem kui ma oma pea puhtaks harisin, tuli ta ligi ja tahtis sügamist. Natuke lasi sügada, ja siis täiesti ootamatult tõmbas oma noka mõlemalt poolt vastu mu varrukat kuivaks- oli vett joonud ja nokk oli märg. Peale nokakuivatamist pidin ma teda veel pool tundi sügama.

Suled hakkavad talle ka tagasi kasvama. Ma hoian pidevalt pöidlad pihus, et need talle ka selga jääksid. (Teie võite varbaid hoida näiteks, kui kaasa elada tahate. )

Mõni pilt ka:

[cougar]

Just - varbad ristis igaks juhuks

[Ööloom]

Siin videos on nüüd näha, kui palju sulgi Petka endale vahepeal juurde on kasvatanud. (See hääl mida ta teeb, ei tähenda, et ta haige oleks. Tal on kas kevad pähe löönud või tahab ta lihtsalt mängida. )

http://www.youtube.com/watch?v=HHZz16pP ... e=youtu.be

[nuki8]

Kas ta lennata ka juba saab?

[Ööloom]

Tead, ega ta väga veel lendama ei kipu. Kui lendab, siis niimoodi ettevaatlikult väga lühikesi otsi. Noh, meeter maad nümfide puuri peale või siis rosellade juurde, kuhu on umbes sama pikk maa, kui nümfideni. Ta on tark lind, kes jagab ilusti ära, et tiivasuled on alles pooleldi vahetumata, ja eriti lennata veel ei saa. Mina tema tiibu kärpima ei plaani hakata, ja mul on hea meel, et ta siin juba natukene harjutab seda lennuvärki.

[cougar]

Leidsin ühe pildi, mis võiks täitsa sinu perest olla
http://www.fotocommunity.de/pc/pc/chann ... y/30936482

[Ööloom]

Mul sellist oksa ei ole, aga jah, enam-vähem sama seis on küll.

Aga meil on täna hoopis sellised pildid (Esiplaanil siis nümfide ärahellitatud jõmpsikas.):

[Ööloom]

Räägime Petkast!
Natuke aega tagasi külvas ta paanikat! Ei, tema ise oli rahul, aga ma mina oleks äärepealt suurest ahastusest läbi klaaside hüpanud. Vaadake, tal on selline suur sinine pall, mille sees on omakorda kassi mänguasi, mis kõliseb, kui palli veeretada. Ta hakkas seda enne taga ajama mööda põrandat. Järsku kuulen, et jumala haudvaikus. Hakkan siis vaatama, et kus lind. Ja lindu POLE! Mitte kuskil ei olnud. Hakkasin siis mööda põrandat roomama, et kuhu ta siis ronis. Ei kusagil. Järsku kuulen, et palli veeretatakse. Ja siis jälle vaikus majas. Lõpuks tõstsin voodikatte üles, ja seal ta oligi! Koos palliga. (Eks ta läks seda sealt ära tooma.) Aga voodi all on ju pime, ja eks see ehmatas teda. Mõtlesin, et võtan voodil katte ära, ja siis ta tuleb välja. Ei tulnud, istus ühe koha peal edasi, nagu oleks endale juured alla kasvatanud. Riskisin, ja võtsin ta sülle. Ise mõtlesin, et nüüd kindlasti hakkab rabelema ja rebib mul näo peast. Taas- lind väga rahulik. Istus seal umbes 5 minutit ja lasi ennast silitada, vahepeal lasi mu näpud ka keelega üle.. Siis arvas, et ronib mulle käe peale. (Tal on väga teravad küüned ja tugev haare.) Ja kohe, kui käe peale sai, hakkas näuguma ja rääkima, et õues sajab! (Seekord oli tal õigus- sajabki.) Lõpuks lasi mul ennast puuri peale eskortida, ja siiani istub seal ja muliseb! ( "Mis sa teed seal? Jaa, Petka tubli! Näri muru!" ) Mul on kahju, et ma sellest pilti ei saanud, kuidas ta mul käe peal istus.

Ah jaa...palli ta sai ka tagasi, aga seekord veeretagu seda oma puuris.

[Annie]

Uudiseid Petkast on alati väga lahe lugeda, ikkagi ju natuke minu kasulaps ka
See on väga tore, et ta käele hakkab tulema. Mina talle seda põhimõtteliselt ei õpetanud, sest mööda minu kätt ronimine poleks talle mu koera tõttu kõige turvalisem olnud. Koer ihus niigi ta peale hammast, aga kui Petka veel MINU küljes oleks rippunud... ei kujuta ettegi (teiste lindudega mul seda probleemi pole, nemad elavad rohkem omaette ja koer neist üldjuhul ei huvitu, pigem riidlevad nemad koeraga). Hakkasin juba vaikselt pelgama, et Petka ei harjugi käele tulema, sest kõik korrad, kui ta meil maha lendas, sain ta väikese redeli abil puuri tagasi ja mul polnud nagu vajadustki teda käele saada. Tema omakorda ei näinud selleks samuti vajadust. Käsi ta tegelikult ei peljanud kunagi, näris ja mängis nendega, aga ta lihtsalt ei tulnud selle peale, kui palju infot ümbritseva kohta ta sellele samale käele ronimisega juurde oleks saanud. Nii tore, et ta sinu juures selle nii ruttu ära õppis.

See kadumise teema on mulle aratingadest tuttav. Üks pääses kord kööki ja lendas aaloe potti ega julgenud seal iitsatadagi. Ma olin murest halliks minemas, kui mööda korterit lindu otsides ringi tormasin. Tema olemasolu reetis lõpuks ta oranž silmaümbrus. Muidu oli ta seal aaloepotis oma kaitsevärviga justkui loodud sinna.

Petkale tervitused tema oma sõnadega: Petka tubli, jaa!