www.pisi.ee

kart kirjutas:Kuna eestis on kilpkonnad üpris vähe levinud, siis millepärast te valisite enda koduloomaks just kilpkonna ja just seda liiki konna nagu teil praegu on?
Minul näiteks valida ei lastud, kuid nüüd olen küll väga rahul. Mina kilps on suguvõsas juba 4 punakõrv ja sellepärast valisidki vanemad just tema, et neist oli palju teada nii netis, raamatutest kui ka tänu sugulastele...

mulle on lapsest saati kilpkonnad meeldinud. (nagu ka nahkhiired, sisalikud, konnad ja teod.)
kui ma väike olin, unistasin, et iseseisvaks saades võtan omale kilpkonna. ma mäletan päris selgelt neid unistusi. kilpkonn oli esimene iseseisvumise samm, autoga sõitmine pidi järgmine olema ja siis lõpuks lausa omaette elamine. seda kõike pidin ma siis kuskil nii 16-18 aastaselt tegema, siis kui vanemad enam nii palju keelata ei saa.
aga tegelikult ununesid need plaanid selles vanuses. tegelik kilpkonna võtmine tuli üsna juhuslikult. mu koer oli just surnud ja ma tundsin end ilma lemmikloomata üksikuna. ülikool oli ka just läbi saanud ja elu tundus kuidagi tühi. siis sattusime kogemata mu poisiga Haapsalu loomapoes veekilpkonna nägema ja selgus, et talle meeldivad sellised loomad. muud mulle vaja polnudki. paari päeva pärast oli meil juba Kokku kodus.
ega ma ostes ei teadnudki täpselt milline loom kilpkonn on, isegi mitte seda mida ta sööb või kui vanaks elab. kui poes küsiti, kas vee või maismaa oma, mõtlesin natuke ja ütlesin, et maismaa, sest akvaariumid pole minu maitse. kuna nii ammu olid juba kilpkonna-plaanid olemas, siis oli tahtmine nii suur, et kui talle ka omaette maja oleks pidanud ehitama, oleks ilmselt sellegagi hakkama saanud.

mulle on lapsest saati kilpkonnad meeldinud. (nagu ka nahkhiired, sisalikud, konnad ja teod.)

Siis on meil palju ühist
Mulle on samuti kilpkonnad juba ammu-ammu meeldinud, aga seni ei mõelnud, et endal kedagi sellist olla võiks. Igatahes, umbes 3 aastat tagasi sattusin loomapoodi ja mõtlesin, et ostaks kuldkalakese, müüja siis ütles, et tema jaoks peaks veel tükk aega seista lasta, mina tahtsin mingit loomakest kohe kaasa viia, nägin siis veekilpkonnasid ja nad tundusid nii toredad ja armsad... Igatahes minu kilpkonnaost oli puhtalt impulsi ajel, ehk nii nagu teha ei tohiks. Õnneks leidsin netist piisavalt infot ja minu konna ei tabanud sama saatus nagu paljude teiste sarnaste konnaostjate puhul. Praegu olen oma tookordse otsusega väga rahul

Mina just päris lapsepõlvest peale ei teadnud, et just kilpkonna tahan, kuid see soov tekkis siis, kui nägin sõbranna juures ühte väga uudishimulikku konnakest ja konn kogu aeg minu juures siblis, kui ma külas käisin, siis tekkis mõte, et mul võiks ju ka olla üks selline armsake ja samas ka mitte kõigi lemmik! Aga tema leidmisega läks päris kaua aega ja lõpuks, kui meile teatati, et loomake osteti ära ja et ta ootab meid, siis oli see kõige parem uudis! Ja seda natuke aega peale minu sünnipäeva! Nüüd on konnake juba üle aasta meil olnud ja ma olen ta jõudnud ära hellitada juba! Seda ikka heas mõttes! Aga mis teha, kui on loodud nii armas loomake!

Kilpkonnaidee tuli mitu aastat tagasi...otsisisn omale sobivat lemmiklooma (koer või kass ei oleks üldse kõne alla tulnud ja mulle nad eriti ei meeldi ka)
Tahtsin midagi erinevat kui armast.Roomajad ja igasugused erilised loomad olid mulle ennegi meeldinud,lõpuks suutsin ka kilpkonnahooaja ära oodata (suve alguse) ja endale ühe loomakese hankida.
Eelnevalt muidugi kogusin palju infot,et kuidas neid kodus pidada ja mida neil eluks vaja läheb.
Olen siiamaani oma otsusega 100% rahul ja iga päev vaatan,kui mõnus lemmik on kilpkonn

Ma algul ei arvanudki, et just kilpkonna tahan, aga kuna elan korteris ei saa ju mõnda suurt looma võtta... Närilised ei ole jälle mu ema erilised lemmikud. Kord aga käisime me emaga loomaaias ja mulle hakkasid seal elavad kilpkonnad väga meeldima. Peale seda uurisimegi siis natuke kilpkonnade kohta ja esimesse klassi mineku puhul kinkis ema mulle minu kilpkonn Kleopatra... Nüüd olen ma väga õnnelik, et just sellise kodulooma sain, sest kilpkonnad on tõesti kõige paremad koduloomad...

Kirjutage siis, miks just kilpkonn..

Mulle on kilpkonnad alati meeldinud . Juba väga väiksena meeldisid nad mulle ja tundusid hästi huvitavad loomad... Kuna mu ema ei tahtnud korterisse koera või kassi võtta oli ta nõus mulle esimesse klassi mineku puhul kilpkonna ostma . Nüüd on ta mul juba kaheksandat aastat ja mulle väga kalliks saanud . ma ei ole kordagi kahetsenud, et just kilpkonna valisin...

hehe, asi oli tegelikult päris naljaks.... alguses oli nii, et mu õde (2 a noorem) tahtis endale ammu juba punakõrva... mina ei arvanud asjast eriti midagi... mõtlesin, et lahe värk jne. isa jäi lõpuks nõusse, et tuuakse meile punakõrv, sest suur akvaarium oli meil kah olemas, sest enne olid meil mingid kalad, kes lihtsalt vanadusse surid. Läksid eile õhtul, siis kilpkonna ostma... Tulid tagasi aga hoopis 2 kilbuga! Ja siis saingi ühe mina endale ja nüüd ma täiega fännan kilpkonni ja uurin igalt poolt erinevat inffi, et nende eest võimalikult hästi hoolitseda...

Minu lemmik on just kilpkonn sellepärast et ta ei vaja näiteks hommikul vara õue minemist jne. saan temaga päris hästi ise ka hakkama kuigi ma ei ütleks et koerad halvad on vastupidi mul ju endal ka koer kes mulle õe eest

kratu kirjutas:Olen nõus
aga kas koer kilpkonnale liiga ei tee??

Noh, ma ei tea.. ma lihtsalt ei lase neid üksteise ligigi meil on hea kahekorruseline maja kaa.. kutsukas all ja kilbud minu toas üleval

ära lase jah!
siis kui mu maa koer esimest korda kilpkonna nägi läks ta kohe pöördesse

Mul on karvaste loomade vastu allergia , aga lemmikut tahtsin ikka niiiiiiiiiiiiiii väga ja siisn saingi kilpkonna

Minule said kilpkonnad siis hästi armsaks, kui emme-issiga loomaaias käisime. Ma muust ei rääkinudki, kui kilpkonnadest ja siis viiendaks sünnipäevaks saingi endale toreda kilpkonna. Mul oli nii hea meel. Ta oli siis u 12 vms.
Kilpkonn oli siis ka ainuke lemmikloom, keda pidada saime, sest emal oli muude karvaliste ja suleliste vast allergia. Samuti olime ka siis korteris. Nüüd on meil ka muid loomi majas, kuid kilpsud on kuidagi palju erilisemad. Vähemalt minu jaoks..

mu sugulased leidis olles teel minu sünnipäevale maast kilpkonna ja kuna kink oli veel ostmata kinkisid nad looma mulle.

Mul veel ei ole, aga emaga oleme sellest juba tükk aega rääkinud. Käisime isegi looma poest küsimas, et mida neile vaja on ja kuidas nendega üldse igasugu asju vaja teha on.
Noh ja mul oli just hiljuti sõnnipäev ka, nii et vanaema ja vanaisa lubasid sünnipäevaks akvaariumi kinkida.
Muide olen sellest juba 5 aastat vähemalt unistanud ja nüüd see lõpuks täitub.

Kui jutt veekilpsist siis akvaarium alates 200 liitrist (suurem veel parem)!
Kilps on alguses väike aga kasvab kiirelt ja ei ole mõtet alguses väikest akvaariumi osta! Kuna Nad vajavad suurt (ja kallist) kodu siis täiskasvanuid jääb sageli kodutuks. Oleks kena pisikese looma võtmise asemel pigem mõnele täiskasvanule kodu pakkuda.

Idee tekkis siis, kui käisime sugulaste juures, kellel oli stepikilpkonn. Siis tundus mõte hea, sest
Koeraga ei saa keegi jalutada
Kasside vastu on emal allergia.
Närilisi ema ei taha.
Aga kilpkonn on just õige!

Konnalonnu sattus, kuna mul sõbranna rääkis, et nad Tuneesiasse ja otsib konnale uut kodu.. Mõeldud tehtud.. Kuu.kaks oli aega, et selleks valmistuda ja valmis olla Ostsime raaatu, uurisime Ühtasi meil ka kalad.. Karvalisi ei saa lubada. Siis võin ise ära kolida..

Meile kingiti kilpkonn, seega see tuli ootamatult..
Olen kindel, et me poleks kilpkonna ise võtma hakanud, aga kõigile meeldib ta väga ja kõik imetelvad teda alati kui meil külas on.