Postitas Loomahull » 28. veebruar 2014, 10:49
Minu Kilpsi oli ka alguses väga arg, ikka kohe pikka aega. Mitmeid kuid kindlasti, äkki isegi aasta, ei mäleta enam. Nagu liikumist märkas, nii oli kadunud. Ajaga ta õpib oma pere inimesi tundma ja ei tohiks enam karta. Praegu ta põgeneb siis, kui ta ta tõesti ehmatab, kui näiteks väga ootamatult tulla. Ja siis jääb ka selgusetuks, kumb rohkem ehmatas- kas konn või inimene selle peale, et paarikilone elukas kolinal akvaariumi põhja sööstis.
Nõelasilma ei mahu kahte niiti, nii ka südamesse kahte armastust.
Tuustik, Sueño ja Kilpsi