Jürka ehk Terminaator
Postitatud: 10. mai 2012, 16:21Tere kõik see pere! 
Tahaksin jutustada suurest konnahärrast Jürkast, kes ise vahel ei teagi, et ta justnimelt seda on, ning meie lugu kõlab nii:
Jürka tuli meie perre umbes kolm aastat tagasi Viljandist, olles juba üsna suur poiss. Täpset vanust ei tea, ent ilmselt jääb see juba kusagile 20e paiku.
Mina noore tüdrukuna tahtsin muidugi midagi karvast ja suurte silmadega, aga järeleandmisi vanematelt sain vaid konnaks, mille kasuks ma siis lõpuks ka nõustusin. Saabus ta minu juurde ühel suvisel õhtupoolikul Viljandist bussiga ning pappkastis. Mäletan vist elu lõpuni esimesi sõnu, mida teda nähes laususin, nimelt saadame ta tagasi!
Härrat tundma õppides armusin aga lootusetult ära. Vastupidiselt oodatavale aeglasele, igavale, oma asju ajavale loomale, sain ma hoopistükkis energiat täis, elurõõmsa ja suhtlusaldi konna, kes vist pole elus oma silmaga teist omasarnast näinud. Jookseb ta mul sama kiiresti kui kassid, kellega ta elumaja jagab ja kipub peadpidi kassi söögikaussi, kust ma ta kibekiirelt jälle välja tirin.
Peale selle on ta mul selline kaisuloom ka, kes oma kallist terraariumi ei salli silmaotsaski. Ainult soojuslambi valgel sobib seal pool tunnikest vedeleda, muidu uv-lamp teeb jälle liialt energiliseks ja hakatakse välja kilbiga vastu klaasi tampides nõudma.
Voodisse tõstes ronib vastu jalgu, või kui ise pikali lamad, vastu külgi, sest magama saab ainult siis jääda kui nina turvatunnet tekitades vastu inimest on. Kui kõht peaks tühjaks minema, siis lähevad ka kõigi varbad ja sõrmed loosi, millele põrandal olles tulistjalu järgi joostakse.
Ise näeb härra välja selline :
Ninapidi on vaja ikka kaamerasse ronida.
Suuruse võrdluseks perenaisega.
Ja viimaseks lemmik tudupoos:
Tahaksin jutustada suurest konnahärrast Jürkast, kes ise vahel ei teagi, et ta justnimelt seda on, ning meie lugu kõlab nii:
Jürka tuli meie perre umbes kolm aastat tagasi Viljandist, olles juba üsna suur poiss. Täpset vanust ei tea, ent ilmselt jääb see juba kusagile 20e paiku.
Mina noore tüdrukuna tahtsin muidugi midagi karvast ja suurte silmadega, aga järeleandmisi vanematelt sain vaid konnaks, mille kasuks ma siis lõpuks ka nõustusin. Saabus ta minu juurde ühel suvisel õhtupoolikul Viljandist bussiga ning pappkastis. Mäletan vist elu lõpuni esimesi sõnu, mida teda nähes laususin, nimelt saadame ta tagasi!
Härrat tundma õppides armusin aga lootusetult ära. Vastupidiselt oodatavale aeglasele, igavale, oma asju ajavale loomale, sain ma hoopistükkis energiat täis, elurõõmsa ja suhtlusaldi konna, kes vist pole elus oma silmaga teist omasarnast näinud. Jookseb ta mul sama kiiresti kui kassid, kellega ta elumaja jagab ja kipub peadpidi kassi söögikaussi, kust ma ta kibekiirelt jälle välja tirin.
Peale selle on ta mul selline kaisuloom ka, kes oma kallist terraariumi ei salli silmaotsaski. Ainult soojuslambi valgel sobib seal pool tunnikest vedeleda, muidu uv-lamp teeb jälle liialt energiliseks ja hakatakse välja kilbiga vastu klaasi tampides nõudma.
Voodisse tõstes ronib vastu jalgu, või kui ise pikali lamad, vastu külgi, sest magama saab ainult siis jääda kui nina turvatunnet tekitades vastu inimest on. Kui kõht peaks tühjaks minema, siis lähevad ka kõigi varbad ja sõrmed loosi, millele põrandal olles tulistjalu järgi joostakse.
Ise näeb härra välja selline :
Ninapidi on vaja ikka kaamerasse ronida.
Suuruse võrdluseks perenaisega.
Ja viimaseks lemmik tudupoos:
