Täna öösel kuulsin köögi kandist kolks ja kolks. Nagu keegi itkestaks kartulaid ja viskaks salve. Hommikul- selge pilt. Puuvilja vaagnas puhas vuuk tehtud. Pirnid kui jurakad- läinud. Ju andis vedada ja muudkui kukkusid.
Kõik kenast kapi all koos.
Eile mere ääres. Suurest õnnest eriskummaline käitumine. Tavaliselt peab kartulivagudega leppima ju:) Kaevas siis liiva omale kraavi, viskas küllili, nühkis kasukat paar korda edasi-tagasi, jooksis mu poja juurde, nühkis end sama moodi vastu tema riideid, siis minu sylle sipsti, andis musi -justkui tänuks et ta just siia tõin:) ja jälle küliti kraavi nühkima. Seda ringi lasi 3 korda. Ju vaatas et poiss ise ,,oma kasukale,, loodus lõhna juurde nühkida ei viitsi-et abistab veits.