Appi need loomad ajavad mu hulluks!!! Sest tõsiselt täna ei olnud enam kaugel minu esimene infarkt. Asi siis selline, tulen mina koju peale pikka tööpäeva. Ema tuli ka õnneks. Saime siis tuppa ja rääkisime juttu. Nii nagu ikka oli mul Coco ja Nässu kinni ja Tinku ja Venku lahti. Jutustame siis emaga ja alati kui ema külla tuleb annab ta mu nuustikutele nutrit
. Nii ka seekord. Kuna Vernal juba sõi siis kutsusime ka Tinkut. Aga ei midagi. Kutsusime, häälitsesime ja ma ei tea mida veel tegima aga looma ei kuskil. Siis korraga vahib nurga tagant mulle otsa Nässu, kes nagu pidi kinni olema. Ja siis oli śhokk. Puuri küljes on meil väljapool selline maja, kus kõigile meeldib magada-puurist seest saab sinna. Ja selle katuseluuk lahti. Mul käisid hirmu judinad üle. Hirm oli meeletu, kuna Coco alati ründab Tinkut julmalt
. Mõtlesin et kus on Tinkerbel. Ja kohe mitte kuidagi ei suutnud teda leida. Need loetud minutid tundusid sajanditena... Coco magas rahulikult ühes transpordikastis, Nässu ja Vernal emal süles, Tinkerbeli ikka veel mittekuskil. Juba mõtlesin et Tinkut äkki polegi enam...
Ühtäkki nägin silmanurgast et mu kampsun liigutab. Õnn oli meeletu, kui Tinkerbel oma nina mu kampsunist välja pistis. Võtsin ta sülle ja musutasin ja kallistasin oma lemmikut. Süda tagus ikka veel meeletult, aga loom oli käes ja üle vaadatud- haavu ei paistnud! Sai ka tema lõpuks oma nutri kätte
.
Vot seline infarkti eelne seisund oli mul täna koju jõudes. Muidu hakkab neile neljale juba talve kasukas selga tulema, nüüd nad mul juba kõik heledamad ja mõnusad pontsikud . Ikkagi ilma nendeta on mu elu tühi ja olen õnnelik et nad kõik mul olemas on, kõigi oma pätustega