www.pisi.ee

Elu hakkab vaikselt tavalisse rütmi tagasi minema. Arnold ja Sylvester saavad muidugi kõvasti rohkem tähelepanu kui varem. Aga eks nad pääsevad sigadustest ka nüüd vähemaga, ma lihtsalt ei raatsi nende peale karjuda või neid nahutada.

Nende poolt ma erilist Mõmmi igatsemist ei ole tähele pannud, aga eks see võib olla seotud sellega, et Mõmmi oli meie pere liige ainult suht lühikest aega. Ja viimased kuud ta ei olnud väga suhtlusaldis ka. Samas, ei tea, äkki see on ka kevadest, aga Arnold ja Sylvester lippavad kodus palju rõõmsamalt ringi. Võibolla aga tunnetasid teise looma haigust ja olid ka seetõttu rahulikumad.
Mina ikkagi tunnen tühja kohta, sest mul oli alati tavaks Mõmmi enne magamaminekut voodisse omale kaissu tõsta. Ja nüüd enam ei saa Ja kaks on ikka kõvasti vähem kui kolm tuhkrute mõistes Seega ei ole välistatud, et võtame endale mõnest selle aasta pesakonnast ühe seltsilise juurde. Aga see peab siis samamoodi armas ja eriline olema nagu Mõmmigi oli

Lisan siia ka ühe ilusa pildi, mis sai tehtud ajakirja Pulss lemmikloomaartikli fotosessioonil jaanuaris. Jäägu meile kõigile Mõmmi niisama ilusa ja armsana mälestustesse.

Ja siis veel paar pilti, mida ma kohe pean jagama

Oi kui nunnud

Tõeliselt armsad iludused!

Avastasin, et ma ei ole Mõmmist pannud siia üles kõige lahedamat pilti mis mul temast on. Parandame siin siis vea

See on tehtud suht samal ajal, kui Mõmmi minuga koju tuli, ja esimest korda maale kaasa võeti. Vaene tegelane väsis nii ära, et lihtsalt kukkus magama, olenemata poosist




Ja siis veel üks pilt esimesest arstilkäigust. Triinul on ikka omad jõuetukstegevad meetodid tuhkrute ravimiseks


Vabandame kvaliteedi puudumise pärast, juhuslikult hea poosi saab enamasti vaid telefoniga jäädvustada

See punasel taustal Mõmmi pilt on lihtsalt imepäraselt nunnu- tohutult nunnu näoga vaatab...siuke paras titanägu peas

Megalahedad pildid! Kahju, et Mõmmit ainult korra sai näha...

Mõmmi on sellel pildil nii armas. Ja kõik 3 koos on nii südamlik..

Postituvi - Mõmmi oli koguaeg selline, mitte ainult pildil. Sellest H pesakonnast on ju teisigi igavese beebinäo ja koheva pehme karvaga tegelasi tulnud. Mõmmi vend Hotshot näeb minuarust täpselt samasugune välja, ainult ilma sabalise invaliidsuseta

Nii armsad pildid Mõmmist kahju et,ta vikerkaare taha läks .

Oi kui armasad pildid .

Eile said tuhkrud terve päeva oma toas veeta. Ja "tänutäheks" sain ma lahti oma kogemata voodi peale ununenud mobiili laadijast. Peamine kahtlusalune on Sylvester, kel vahetevahel kombeks ka lambi juhtme kallal nabistamas käia

Tuhkrud lähevad ikka nii oma perenaise moodi. Kui mind päevaks tuppa kinni unustataks, siis ma ilmselt näriks ka suurest vihast midagi katki, puhtalt kiusu pärast...

Niisiis, meie peres on karvavahetus täies hoos. Nagu alati, väheke hiljem kui enamikel tuhkrutel. Sylvester loobus (mitte vabatahtlikult) on kasukast mis leidis tee minu prügikasti. Püksid jäid talle küll hetkel jalga, sest sealt ei ole veel karv lihtsalt nii lahti. Huvitav on aga see, et sealt, kust karv oli juba täitsa lahti, ei olnud sinna veel uut karva alla kasvanud. See on juba teist aastat nii, et kav hakkab kasvama alles siis, kui talvekas pealt ära kitkutud on.

Mis aga veel huvitavam on, ning samuti viimaks kinnitab mu kahtlusi, et Arnold ei vahetagi täielikult karva nagu muud tuhkrud. Nimelt, 3-4 nädalat tagasi tal oli karv juba natuke lahti ja ma siis kitkusin tal küljed paljaks. Sinna on karv nüüd juba peaaegu tagasi kasvanud. Aga kuna karv mujalt lahti ei olnud, siis ma rohkem ei saanudki talt kasukat ära. Eile, peale Sylvesteri kitkumist võtsin Arnoldi uuesti ette, ja tema karv on kinni mis kinni. Ja kes mõtleb, et äkki tal vahetus juba ära, siis see ei ole nii. Sest tal ikka sama paks kasukas seljas, nagu talvelgi oli. Tavaliselt on tal ka nii, et mingi osa talvekarvast tuleb lihtsalt ära, ja ülejäänu jääb alles. Ehk siis, Arnold on mul väheke väärakas

Muudest asjadest niipalju, et kevad on nüüd täielikult saabunud, kutid oleks nagu elektrijänkud, ja isegi kudistama on hakanud. Nad mul ju muidu tummahambad. Päris huvitav on hetkel. Ja isegi armas, kui nad toast välja lasta ja Sylvester käib mul vahetpidamata säärt kallistamas, et mu tähelepanu saada

Täna oli siis šokipäev, kui ma avastasin vikerkaaresilla teemast kaks tuttavat nime. Pool tundi löristamist hiljem, sest lisaks tuttavatele nimedele tuli mulle jälle Mõmmi meelde, otsustasin siia ka paar sõna kirja panna, sest pole ju tükk aega pisisse sattunud.

Meie elu on täiesti tavalises tuhkrurütmis. Magame, sööme ja mängime. Vahepeal kiusame mind kah. Enne kui vanaema maale pagendusse kolis - ma olen suht kindel, et Arnoldil oli ka siinkohal oma roll - jõudis Arnold tema peal tõsist jõudu kehtestada. Vanaema on nimelt see tegelane kes neile alati külakostiks liha toob. Ja kui kohe välisuksest sisse tulles pättidele liha ei pisteta nina alla, siis läheb Arnold vihaseks ja kukub vanaema kannast hammustama. Mida rohkem ta ära väsib, seda rohkem naksab, nagu väike jonniv laps Vanaema selles muidugi ise süüdi, sest ma olen surmkindel, et kui mind kodus ei ole, saavad pätid kohe oma liha kätte. Ehk siis, nad on ära hellitatud

Sarnast asja üritab Arnold ka minuga teha, aga enamasti saan sellest ikka jagu. Enamasti tuleb jonn peale siis, kui päev läbi pole mu toast välja saanud, ja ma siis suvatsen sinna lõpuks magama minna. Oi seda põrgut, mis siis lahti läheb. Arnold käib ja üritab igast võimalikust avausest mulle teki alla pääseda, kukub seal jalga kraapima ja hammustama. Konkreetselt hammustama. Eks ma enamasti üritan ära kannatada, sest minu süü ju et nad jooksma ei saanud.

Suvi on neil igatahes täielikult kätte jõudnud. Sest üleval ollakse kauem ning mäng on ikka kõvasti lõbusam kui talvel. Ma kartsin juba, et äkki hakkavad vanaks jääma, aga ei, möllatakse nagu kutsikaeaski. Mitte küll nii pikalt, aga mingi tunnikese peavad ikka vastu, ja siis hakatakse jonnist pahandusi tegema, siis on õige aeg magama minna.

Igatahes, nüüd on mul järgmisel nädalal puhkusele minek. Ja kuna vanaema ka kaasa tuleb, siis palusin sõbrannat et ta korra päevas minu juurest läbi käib. Eks näis, kuidas tema vastu võetakse, sest mis puutub võõrastesse inimestesse mu kodus, siis saavad tuhkrutest dobermanid. Väga väikest kasvu dobermanid

Liia, sina ära loe Pealegi, sa tead, kust neid kinni krabada kui keegi hambaid näitab. Asjatundmatud lihatükid (loe: sõbrad) ehmatavad ära ja kukuvad rapsima, siis on neid ju nii lõbus hambaga sügada.

Eks me homme üritame teid sõbraks saada

Nii Karin läks ja võttis päikese kaasa . Mul aga 2 piinarikast päeva seljataga. Esiteks, kuna ma liiklen vankriga, siis ei mahu me lifti ja ei taha ka korteri uksest sisse mahtuda . Vankril liiga laiad tagumised rattad. Trenn trenn.
Siiani pole minult veel ampsu võetud . Aga samas pean ka tõdema, et nii vihaseid tegelasi pole ma ammu näinud. Ikka oma territooriumi ju vaja kaitsta . Kaotan korra valvsuse, siis kohe oleks keegi mul ka kintsus kinni oma kihvakestega. Kurjad tegelased nad .

Kohe kindlasti on tunda, et nad igatsevad oma lahedat perenaist. Sest ega vägapalju söödud küll ei olnud ja nii kui nad korteri peale lahti said, siis tormati kohe Karinit otsima.
Nii, et kui tagasi tuled siis pead neile midagi väga head lepituseks tooma ja pugema nende ees väga.

Ma mõtlesin just, et helistan sulle, aga nii vahva on postitust lugeda. Tegelikult ma usun, et nädala lõpuks lepitakse sinuga ilusti ära, kuna sa oled ikkagi ainus kes hetkel süüa annab. Ja kui viitsid, siis võid nendega tsipa mängida ka, suures toas on mänguasju ka.

Muide, selles ma kahtlen et mind korteri peale otsima tormatakse Pigem ikka nauditakse vabadust, et lõpuks sai toast minema

Üldiselt on tore kuulda, et Liia siiamaani elus veel on, ma kartsin hullemat Ja kui nendega kiiremini sõbraks tahad saada, siis nagu mainisin, siis magamistoa kummuti esimeses sahtlis on nutri. Kes seda jagab, see on automaatselt OMA

Olen nüüdseks 1 lõuatäie võrra kergem . Aga see tänu sellele, et viisin liha ja ei jõudnud kätt piisavalt kiiresti liigutada . Muidu oleme juba täitsa semud omavahel. Nagu ikka esialgu tunnistatakse, et kes sa nüüd oled ja mis sa tahad, siis kiire wc külastus ja siis juba läheb uudistamiseks, et mis ma nüüd seekord kaasa tõin-vankri korvist leiab alati miskit head ju. Täna läks see mängimine kuidagi pikaks. Poja mul magas vankris ja ma tegin wc, söögi ja joogi toimetused ära ja läksin siis ka elutuppa poiste juurde. Mängisime ja mängisime,kuni lõpuks poja hõiskas esikust. Suure ehmatusega avastasin et olime mänginud 2 tundi . MIdagi ära ei lõhkunud, ümber ei ajanud ja kõik peaks enamvähem omal kohal ka olema. Krabasin siis poisid kaenlasse ja viisin nad teise tuppa, andsin nutrit natuke ja lahkusime. Uks lukku ja vankriga trepist allaminek algas .

Karin,kas sa tead mitu trepiastet on tänavalt sinu korteri ukseni??? Mina tean , kuna lifti me ei mahu ju.

Aga armsad on need poisid küll .

Hea jutt
Ja ma loodad, et Kairin 5-ndal korrusel ei ela:)

Oleks ta 5-dal siis ma ei kirjutaks siia , siis oleksin ammu otsad andnud. Ise elan 4-dal (ilma liftita maja).
Täna käisin ka korra söötmas-mängimas-koristamas. Ei tahtnud kaua olla, kuna mingi kahtlane kõha tulnud kallale mulle. Lausa hüpati voodi pealt sülle mulle. Arnoldile mu tänased teksapüsid ei meeldinud. Sikutas säärest nii et vähe polnud. Vutimuna läheb neile igakell ja igas poosis peale. Nutrist ei hakka rääkimagi. Kausitäis krõbinaid oldi ka vee kaussi uputatud. Lasin nad siis täna korteri peale ka korraks lähti. Siis kui ma olin omad toimetused ära teinud, siis hakkasin mõtlema, et kuda ma nad nüüd kinni püüan. Pole ju mul ilusaid-pikki küüsi, millega ukseklaasil krabistada. Proovisin, et äkki tulevad sama häälitsuse peale nagu minu tõhud. Ime ime tulid . Nutriga saavutame kõik. Ikkagi ju nädal treenitud juba selle häälitsuse peale kohale tulemist. Täna jah ei tahtnud olla nendega kaua, äkki nakatuvad vms.
Ma sain täna liftiga ülesse ja alla sõita, oi mis luksus . Poja oli oma vanaisaga autos ootamas.
Ja seda ka, kus alles majaelanikud vaatasid mind selle nädala jooksul alles. Kõik olid üli viisakad, ikka Tere ja Tere. Mina kui peaaegu põline lasnakas lausa imestasin, siin just sellist viisakust ei leia.

Nüüdseks olen kodus, kiiresti laps magama, ise pead värvima, vanni ja ka tuttu. Hommikul juba 6st vaja startida Viljandi poole. Huvitav kuidas ma poisi nii vara ülesse saan ja ka ennast ?
Aga Karin, kui kodumaale saabud ikka, siis esmaspäeval suhtleme .
PS! Too päike ka tagasi!!!

Jeerum, nad olid siis lausa hea elu peal Liiaga Aga tore kuulda, et ilma suurema verevalamiseta hakkama sai. Pätid olid ikka jube õnnelikud, kui ma koju jõudsin. Kappasid ringi ja kallistasid säärt, ja Sylvester isegi kudistas.

Lõpuks said oma lihataldriku ette, ja nüüd tuduvad oma toas. Eks õhtupoole saavad veel välja.

Igatahes, suured tänud Liiale, kes mu piside eest nii hästi hoolitses Loodetavasti saan kunagi samaga vastata. Ja päikest küll kaasa ei toonud(lihtsalt ei mahtunud kogu alkoholi vahele enam kohvrisse), aga tsipa nänni ikka, mille ta siis kätte saab, kui kunagi trehvame

Tänu Liiale saimegi su karvakerade tegemistest veits tihemini ülevaadet Vanad olijad vaikseks jäänud

Tead, ega nad mul väga tihti millegi uuega enam ei üllata ju. Söövad, magavad ja mängivad. Nüüd kolisid paariks nädalaks maale vanaema hoole alla, sest järgmise nädala veedan komandeeringus.

Ja millegipärast pole ühele jalutuskäigule ka jõudnud, et pilte saaks teha

Aga ma üritan paremini käituda alates juuli teisest nädalast

Nu aga juba see laupäev on kokkutulek saaksid kohe alustada "paremini käitumist" Ja kui Ailen tuleb, saad häid pilte

Vaatasin jah, ja hetkel oleks isegi täitsa tulija

Täna sain siis ametlikult elu suurima tuhkrurabanduse...

Nimelt, palavate ilmadega on mul korteris ekstrapalav, ja nii ma hoian aknaid lahti. Suures toas on üks ja magamistoas üks aken võrgustatud, et saaksid lahti olla ilma et tuhkrud välja saaks ronida. Teine suure toa aken ja köögi aken on võrgustamata. Tavaliselt kui pätid välja lasen, panen köögiukse kinni ja suure toa akna kinni, et viislitel ei oleks võimalik etendada osa põgene vaba laps. Aga..., ja ilmselt kõik teavad nüüd kuhupoole asi suundub....

Mingi hetk avastasin et toas on vaikseks jäänud. Aga selles pole midagi imelikku, kui pätid ära väsivad, kobivad diivani sisse magama. Asjatasin edasi, kui üks hetk kuulen kraapsimist. Alguses mõtlesin, et tuleb teise diivani seest millel hetkel istumisplaat lahti on ja nad kipuvad sinna sisse ronima. Aga ei olnud seal kedagi... Nõutult läksin siis tagasi msni lobisema kui kuulen uuesti kraapimist. Käin siis korteri peal ringi, kontrollin vannitoa üle, ja siis kuulen uuesti kraapimist, mille tuvastasin köögi ukse tagant tulevana. Ukse avades leian sealt üliõnneliku Sylvesteri kes vist arvas et me mängisime peitust. Mul käis korra peast läbi mõte et kuidas ta küll sinna sai, ja siis loomulikult plahvatas. Va šuurik ronis suure toa aknast välja paterdas katuse peal ringi ja siis ronis rõõmsalt kööki. Nüüd aga tekkis veel suurem probleem, Arnoldit ei olnud köögis Käisin mööda korterit teda kutsumas, ja kui oli selge et seal teda ei olnud, ronisin katusele. Alguses katusel jalutades ei näinud teda, ja mõtlesin korra veel tuppa minna uurima. Siis tuli mulle meelde kuidas 2 aastat tagasi olid nad sama tembu korraldanud ja Arnoldi sain kätte ääre pealt kõõlumas. Nii viskasingi pilgu üle katuseääre valmistudes halvimaks, ja avastasingi oma pätaka poolkatuselt ringi luusimas. Nüüd oli muidugi uus probleem, kuidas kurat ma ta sealt kätte saan, kuna poolkatus ikka hea 2 meetrit allpool. Paanikas läksin tuppa sõbrale kaebama, kes soovitas sinna alla mingi korvi saata maiusega et ta sinna sisse roniks ja üles saaks vinnata. Ma muidugi ise kahtlesin sügavalt, et Arnold oma avastamisrõõmus oleks nõus kuhugi ronima. Aga võtsin oma suure prügikorvi, sidusin punase lindi külge (mul oli ainult seda kodus), ja läksin tuhkrut püüdma. Minu õnneks oli Arnold kukkumisest piisavalt šokis et kohe korvi alla jõudmise peale oli ta supsti seal sees. Nüüd jäi üle ainult pätt korviga üles tõmmata ja teda kombates tuppa vedada. Tegelasel oli terve aja saba puhvis, eks ta oli ise ikka ka kõvasti ehmatanud, aga õnneks mingit vigastust näha ei olnud.

Pistsin mõlemale üleelamiste eest mõned vutimunad nosu ette ja lugesin katsumuse lõppenuks. Järgmised 2 aastat olen jälle valvsam

Oh isssand, milline elamus ma oleks vist täitsa paanikasse sattunud. Hea, et lugu ikka hästi lõppes.

Tuhkrupäevadel juhtis üks päevaline tähelepanu et Arnold on nagu krants, kes koguaeg saba rõngas ringi käib. Ma varem olin seda ka natuke tähele pannud, aga nüüd kui sellele niimoodi tähelepanu juhitakse, siis käib jah Suhteliselt tihti on tal kõndides saba püsti nagu koeral, täitsa koomiline ja ebatuhkrulik vaatepilt. Kui Helen kunagi tuhkrupäevadel tehtud pilte jagab, siis ehk on ta sellises olekus ka kuhugi pildi peale jäänud.
Ja ainult Arnold teeb niimoodi, Sylvester käitub täitsa tuhkrule omaselt

Mul pole aimugi, mis toimub. Nimelt olen juba 3 hommikut järjest avastanud oma pätid minu juurest voodist magamas. Sylvester tegi seda 2 päeva järjest, ronides vaba teki alla, mis mul voodis peatsi lähedal asub. Esimene hommik jäi pea välja paistma, ärkasin üles Sylvesteri nosu näos Seejärel käis ta korra potil ja lohistas ennast uuest samasse kohta magama.

Vähe sellest, et Arnold ronis eile öösel magamamineku ajal sama teki koti sisse põõnama, avastasin nad hommikul mingi 8 ajal mõlemad mõnglina mu kõrvalt magamast. Mingi hetk panid nad sealt ajama. Ja kui ma uuesti üles ärkasin, ei olnud alguses kedagi näha, aga korra liigutades avastasin Arnoldi oma padjanurga alt krõnksuna magamas. Kuna ma magades siplen päris palju, siis ma imestan, et ma teda voodist alla ei lükanud

Igatahes, minu jaoks arusaamatu, miks mõlemad mu pätid järsku mulle voodisse magama ronivad. Nad ei ole kunagi erilised voodifännid olnud. Ei tea, kas asi oli mõnepäeva taguses jalutuskäigus, siis nad võiksid neid trippe veel teha