Sel ajal kui teised pakatavad oma näitusteelamustest ja -tulemustest, siis meil pole millegiga vastu panna. Kuigi oleksin väga tahtnud panna mõlemad tüdrukud Soome ja Läti näitusele kirja, siis kahjuks jäi see siiski tegemata. Aga eks järgmine aasta tuleb ju veel näituseid. Juba olengi nad mõlemad kirja pannud meie Eesti veebruarinäitusele. Alustame juba ettevalmistustega varakult. Kuna nad on mõlemad parajad paksukesed praegu(eriti veel Maasikas), siis ajan neid tihedamani ülesse, et jookseksid ja hullaksid ringi. Ostsin ka uusi mänguasju, nii et elu on neil natukene põnevam nüüd. Kuna näituseks on vaja saada ka hambad puhtaks, siis hakkasin neile andma liha. Pseehhh, ega ikka ei sööda küll seda, kui pole ammu antud ju. Nägin ikka tükki vaeva, et nad seda sööma hakkaks. Olin isegi julm ja paha loomaomanik, ning võtsin lihtsalt krõbinad eest ära, hoidsin paar päeva nälgas ja andsin südamed ette. Alguses pirtsutati, eriti veel Maasikas, aga lõpuks hakati ikka mätsutama neid. Jesss, väljusin võitjana
Tavaliselt mul hakkab nendest nii hale, kui nad oma näljaste nägudega mulle otsa vaatavad, et ma lõpuks ikkagi murdun ja panen krõbinad tagasi ette, aga seekord.... Seekord nii ei juhtunud.
Ahjaa,millest tahtsin veel rääkida. Delisa avastas nüüd uue võimaluse, kuidas puuris kinni olles, minu tähelepanu saada. Nimelt hakkab ta kausist krõbinaid välja loopima. Ja see on nii naljakas vaatepilt
Istun ma diivanil, tegelen oma asjadega. Kui järsku kuulen, et krõbinad lendavad, vaatan kurjalt puuri poole ja mulle vahib otsa üks inglinäoga tõhk, kes poleks nagu eluseeski ühtegi pahandust korda saatnud
Pühapäeval käisime Kadriorus jalutamas. Oli ainult 4 tõhku. Minu omad ning Karini Arnold ja Sylvester. Eks see ilm hirmutas inimesi vist natuke ära, et rohkem meid ei tulnud. Aga noh,vähemalt saime ise ennast tuulutada korraks. Karin naeris Maasika ja Delisa üle, et nad on nagu karvamütsid, samasuured kui ta poisid, ainult sabad on lühemad
Ühtegi uut pilt mul neist ei ole, sest olen ilma kaamerata.