Tere tere!
Ma ei plaaninud praegu siia tegelikult teemat teha, aga... alates juuli algusest elab meie peres üks poisike, kel nimeks August. Ma lihtsalt pean teda teile tutvustama. Ta on 1,5 aastat vana, nö "teise ringi tuhkur" meil. Tema eelmisel omanikul (kes ostis ta loomapoest) polnud võimalik tema eest pidevalt hoolitseda ja ta veetis enamuse ajast maal väikeses puuris, kus tihti kannatas nälga ja janu. Ma ei oleks kunagi mõelnud võtta endale juba täiskasvanud tuhkrut, aga see loom lihtsalt vallutas mu südame juba esimesel kohtumisel.
Iseloomult, käitumiselt ja olemuselt ta justkui polekski tuhkur vaid pigem nagu kõige armsam ja malbem truu koerake. Tema lemmiktegevus on süles istumine ja sülle ta tahab kogu aeg. Ta ei ole mitte kedagi kunagi hammustanud ega isegi näksanud.
Me käime looduses iga päev, põhiliselt metsas, rannas või jõe ääres. Augustil on 3 paari trakse, mida ta meeleldi kannab, aga metsas ja rannas jookseme me ilma traksideta. Trakse selga pannes lebab ta rõõmsalt värisedes selili ja limpsib mu kätt. Mulle tundub, et kuna ta on pidanud väga kehvasid tingimusi kannatama, on tema uus elu siin tema jaoks nii suur rõõm ja et ta on tänulik selle eest. Ta tundub nii õnnelik.
Metsas meeldib Augustile kõik, eriti meeldib talle männimetsas. Seal on avar ja hea ka minul teda jälgida. Kui ma kõnnin ta ees, jookseb ta ainult mulle järele. Nii me oleme koos päris pikalt jooksnud. Mere ääres meeldib kõige rohkem vee piiril kaevamine. Meeldib ka jalgupidi vees jooksmine ja isegi ujuma läheb. Vesi meeldib talle, kuigi varasemalt tal sellega kokkupuuteid pole olnud.
Augusti menüü varem oli kitekati krõbinad. Neid sõi ta iga päev ja veel anti talle rosinaid ja viinamarju, mis on ühed kõige suurema suhkrusisaldusega puuviljad üldse. Päeval, mil talle järgi läksin, oli talle puuri viinereid pandud. Olin alguses väga mures selle teema pärast ja ei teadnud, kas ta hakkab sööma enda jaoks normaalset toitu peale kitekati ja viinerite dieeti. Jõudsime koju päris hilja õhtul ja siis ma talle süüa ei andnud. Ta magas rahulikult hommikuni ja hommikusöögiks pakkusin talle kanatiiba, mille lõikasin kolmeks. Pakkusin talle tiivaotsa. Minu suurimaks rõõmuks hakkas ta kohe sööma. Mul oli selle üle nii hea meel, et pisarad tulid silma. Selle kahe nädalaga, mis August on minu juures elanud, on ta olnud ainult toortoidul. Ma ei ole talle pakkunud mingit puuvilja ega muud taimset, metsas sattusime metsmaasikate peale, mille vastu August mitte kõige vähematki huvi üles ei näidanud. Küll aga leidis ta metsarajal joostes kaks paarituvat sitikat, kellest ühe pistis krõmpsutades nahka.
Augusti juures kõige toredam on see, et ta on iseloomult malbe ja õrn, aga söömiselt tõeline kiskja. Üleeile käisin linnas ja tõin loomapoest kaks hiirt ja kaks rotipoega. Ma ei teadnud, kas ta neid sööb, ta on ju harjunud hoopis millegi muuga. Kaks täiskasvanud karvast hiirt läks kui hundikurku, peale väikest jalutuskäiku värskes õhus kugistas ka rotipojad alla ja otsis, kas on veel.
Täna hommikul olid mu kassid toonud tuppa ühe noore linnukese. Neil on selline loll komme, et nad ainult mängivad oma saagiga ja jätavad ta siis vigastatuna maha, kui ta enam piisavalt ei liiguta ehk enam huvitav ei ole. Kuigi vanem kass on kogu oma elu, praeguseks 9 aastat, olnud sajaprotsendilise toortoidu peal, ei söö ta omatapetud saaki. Ma olen oma elu jooksul neid hiirte, lindude, nahkhiirte jt. matuseid sadu ja sadu pidanud. Täna siis leidsin jälle poolsurnud linnukese toast, kellel olid tiivad murtud, aga kes veel hingeldas ja viisin ta Augustile. Ja oh sa kuidas õrnake August kargas oma voodist välja ja sööstis ning hetkega, lihtsalt ühe hammustusega, olid linnukese piinad lõpetatud. Uskumatu, kuidas loomapoest, puurist ja kitekati dieedi pealt tulnud tuhkrul on instinkid elus! Vaatasin, kuidas August linnu ühes sulgede, noka, tiibade ja kõige muuga ära sõi nii, et järgi jäi ainult paar udusulekest lendlema. Homme lähen jälle linna ja võtan poisile suuremaid rotte.
Kui August tuli, oli ta päris kõhna. Lisaks ebasobivale menüüle oli see ka ilmselt stressist, sest liikuda ta ei saanud üldse. Samuti lõhnas ta väga väga tugevalt ja vängelt ja märkasin, et ta kõrvad on seest väga mustad. Ainult kahe nädalaga toortoidul, igapäevase metsas jooksmisega ja ujumisega on ta juba tohutult muutunud. Tal on nii ilus ja kohev karv, mis nüüd lõhnab hoopis teistmoodi, värskelt ja magusalt. Tahaks kogu aeg nina tema kasukasse pista ja nuusutada. Peale seda, kui olin vatitikud ostnud ja plaanisin Augusti kõrvu puhastama hakata, avastasin, et need on juba täiesti puhtad! Veel on ta kosunud ja kaalus juurde võtnud, tänase kaalumise tulemus oli 1,123 kg, mis oli küll täis kõhuga kaalutud.
Oi kui pikaks läks nüüd jutt, panen mõned pildid temast ka:
rattasõit meeldib Augustile väga, ta istub ees korvis nagu teejuht, traksidega kinnitatud.