www.pisi.ee

Esimesel ja viimasel pildil on nii ägedasti suud lahti .Keskmine pilt on lihtsalt armas .

Mis huvitav toit neil kausis on- mida nad söövad?
Mustela paistab välja täitsa kollane tuhkur jah Piltide järgi on nad küll kenad unekotid

Kuju järgi ütleks, et toiduks on Beaphar Ferret Care+. Me ise kasutame sama, kuid segatud RC-ga. Näeb välja küll nagu küülikute rohugraanulid.

Tudishil on kenaks mustaks ninnu muutunud!

Einoh, igav teil ei hakka!

Ei mäleta hetkel mis toit on, täitsa võimalik et see, mis Sipsuka ütles. Igatahes 2kg-ne kott oli ja minig lillakates või sinakates toonides:D Kui tsheki üles leian võin öelda:D Aga see toit sobib meile kõige paremini, hind ei ole ülikõrge, kahekiloses kotis müüakse ja toit ei haise (oo mu ema häirivad kõiksugu haisud:D)

Vahepeal on meil väga hästi läinud. Kui ringi joostakse, siis enamasti maanduvad kõik junnid isegi potti, vähemalt Mustelal. Tudish on inimesi väga hästi usaldama hakanud, eriti mind - ma tegelen nendega kõige rohkem ju:D
Ja lihaga on nii, et no nt eile paps andis 4 kanasüdant neile. Mustela sõi ühe ära(kuigi parema meelega oleks kapi alla peitnud selle) ja Tudish 3. Ja see on alati nii, Tudish sööb ikka palju rohkem kui mustela. Ta selline lihastes klutt ka. Mustelal ikka ümbert kinni võttrs mul sõrmed ulatuvad vabalt kokku, aga Tudish on palju....mitte paksem aga jah selline musklites tüüp:D

Reedel (üleeile)käisime vaktsineerimas lõpuks. Kahtlesime pikka aega kas üldse teeme süsti, sest meile on öeldud, et meil pole vaja oma väikeses kodukohas ju midagi karta...aga lõpuks ikka igaks-juhuks tegime. Parem karta kui kahetseda..Ja parem hilja kui üldse mitte:D:D
Kardetud katkistest kätest ja haisvatest riietest jäin ilma. Tudish lubas end ilusti kinni hoida, ei teinud ühtegi põgenemiskatset ja ei lasnud haisu. Kui nõel sisse torgati ei saanud arugi:D Mustela hakkas veidi rabelema, ja selle tõttu tuli veidi verd ka sealt süstikohalt, aga muidu läks kõik väga hästi.

Ja teate mis eile juhtus?!:D:D Tudish liputas saba!!!!!!!!!!!!!!!!! See oli niiiiiii lahe lihtsalt, selline awesome hetk, terve õhtu ootasin et uuesti liputaks aga no rohkem sellist trikki ei raatsitud teha:D:D

Vakstineerida tuleks igal juhul, ka maakohtades, sest seal on metsloomade läbi käimine suurem ja võimalus haiguseid korjata suurem, kui linnas.
Nüüd saab aga Mustelat ja Tudishit lõpuks jalutama kutsuda! Tahaks juba neid vingerjaid näha.

Meile on nüüdseks juba mitu korda saba liputatud Ja suuremal territooriumil ei karda ka koer neid nii paaniliselt. Kui millalgi teise arvutisse saan, üritan midagi videolaadset ka kokku monteerida koeraga mängimisest:D

Tegelikult ma tahtsin kirjutada sellest, et arsti juures käies, arst arvas, et Tudish on meil vägaväga ilus, tugev ja vägaväga heas vormis kutt. Ja ta soovitas kindlasti talle järglasi soetada...et praeguse seisuga Eesti tuhkrud muutuvat aina pisemaks ja nirumaks.(Arvas, et siinkohal võib rolli mängida suguluspaaritus?)
Ehk on nüüd õige aeg nüüd kosjamoori mängida:D On siin foorumis mõni kena tuhkrupreili, kes soovib tugeva metsiku isasega paarituda?

Ps. Me oleme nüüdseks kindlad, et ta on täiesti metsik, leidlaps ju ka, seega mingitest esivanematest ei saa siinkohal rääkida.

Ehk peaksid oma looma hoopis Tuhkrute liidule pakkuma ja vaata mis nemad sellest asjast arvavad. Las asjatundjad vaatavad looma üle ja ütlevad sulle kas ta ikka sobib järglasi andma. Meil siin foorumis ju ka Liiduga ja aretusega tegelevad inimesed, Heleri näiteks ja Sandra.

Vabandust, ma põhimõtteliselt ei tee maha kolleegide arvamusi aga arst, kes ütleb, et Eesti tuhkrud üha nirumaks muutuvad ning selles suguluspaaritust kahtlustab, EI SAA teada midagi Eesti tuhkrute olukorrast! Eestis PAARITATUD tuhkrud on enamus just suuremaks ja tugevamaks muutunud. PALJUNDATUD tuhkrute hulgas võib olla mida iganes. Ja ma, ausalt öeldes, ei soovita kindlasti mitte teadmata päritoluga looma kutsikate produtseerimise eesmärgil kasutada!

Ma ei oska ka sellisest arstist midagi arvata. Suguluspaaritused ametlike kasvatajate hulgas küll probleemiks ei ole. Pigem on lähevad tuhkrud juba liiga suureks Vähemalt teatud kasvatajal

Kinldasti ei tohi üles kutsuda kedagi paaritama metsiku isasega. Pojad on ju ka siis pooleldi metskikud ja selliseid poegi on väga raske kasvatada ja vääga raske on neile ka kodusid leida, sest algajad omanikud ei saa nendega hakkama. Mujal riikides ei anta metsikute tuhkrute poegi algajatele tuhkrupidajatele.
Probleemsed on isegi need kutsikad, kelle metsiku vere % on vähem kui 12,5. Isegi neil lööb veel metslane välja ja nendega on palju raskem toime tulla kui nö tavalise kodutuhkruga. Neil on väga raske kutsikaiga ja osad neist võivad eluaeg aktsepteerida ainult 1 peremeest.

Minu kasvatamise ajaloos, mis on siis juba 6 aastat vist, ei ole nirusid poegi olnud, kõik on keskmist või suuremat kasvu tuhkrud (ei ole suguluspaaritus). Ok, sel aastal Pipa oli jah väiksem kui mul tavaliselt pojad on, aga ta pole ka veel täiskasvanud ja eri liinidest tuhkrud võivad erineva kiirusega areneda ja kasvada

Huvipärast küsiks, et kui palju see suur ja tugev tuhkur siis kaalub, et teised tema kõrval nirud tunduvad?

Sellele ma vastu ei vaidle, et ta metsik on, aga seda enam ei tohiks teda igasugustele suvalistele paarituseks pakkuda.
Eesti turg ei oska kahjuks hübriidkutsikatega miskit peale hakata. Meil tuhkrupidamiskultuur veel nii kõrgelt arenenud ei ole.

Metsiku isasega paaritamine on mujal riikides levinud, just selleks, et saada loomulikku värvi tuhkruid ja kelle geenid oleks võõrad. Aga seda teevad ainult kogenud kasvatajad. Nad kontrollivad kodusid, kuhu tuhkrud lähevad ja on nõu ja jõuga abiks terve tuhkru kriitilise kasvuea. Osad kasvatajad ei loovuta selliseid kutsikaid enne 12-nädalaseks saamist just seetõttu, et nendega saaks võimalikult palju eeltööd teha ja uutel omanikel oleks lihtsam neid oma pereellu vastu võtta.
Kahjuks helistavad oma hullude tuhkrutega hädas olijad enamasti minule ja katsu sa siis selgeks teha inimestele, et tuhkrul ja tuhkrul on vahe ja et tegelikult on ainult teie tuhkur metsik ja hammustab ja ründab, aga tegelikult kodutuhkur on hea loom. Selliseid poolmetsikuid on erinevate upside tulemusena ka müüdud ja kahjuks müüja ei räägi uuele omanikule tolle pesakonna eripäradest mitte midagi ja ei hoiata erilise lähenemise vajadusest.

Ma ei tea kus arsti juures sa käisid (vaevalt et see oli Tallinn või Tartu), aga kohalikud Jõgevamaa arstid ei ole küll nii palju tuhkruid näinud, et oskaks Eesti tuhkrute üle üldist analüüsi teha. Sellistes kohtades elutsevadki need igasugused paljundajad, kes meie mõistes rotte toodavad.
Vabandan siinkohal arstide ees, aga tõesti, kui näete vb 10 tuhkrut aastas max. siis ei tohiks selliseid üldistusi küll teha!!!

Nii et võta palun oma sõnad tagasi ja ära otsi pruuti. Ma usun et too arst, kelle iganes juures te käite ei valda lihtsalt teemat või siis puutub kokku ainult teatud ringkkonna tuhkrutega.

Ei võta sõnu tagasi ja ei nimetaks end ''igasuguseks paljundajaks'' Arst kes ütles et Tudish on suurem ja KES SOOVITAS et talle võiks järglasi saada ei ole mõni suvakas mitteteadja, vaid dr. Riina Uibopuu Tartust R-kliinikust. Tudish ei ole lihtsalt ''suur vorst'' kes palju kaalub, vaid ta on tõesti tugev ja lihaseline mürakas. Kaalu hetkel ei oska öelda aga KINDLASTI on see üle 2 kg.
Ei taha kutsikaid selleks et midagi teenida, nagu tundub et te arvate. Pesakonda planeerides oleme juba arvestanud et kutsikate kasvatamisele kulub väga palju aega. Ei annaks kutsikat kindlasti ära kui tundub et uus omanik temaga hakkama ei saaks. Vajadusel hoiaksin neid kas või aasta otsa enda juures ja treeniks hammustamist ja muid halbu tegevusi välja

Ma küsiks kõigepealt, et on teil kindlat infot et tegemist on metsikut verd tuhkruga? Praegu jutust lugesin välja, et see on lihtsalt isiklik arvamus? Kas seda on keegi ametlikult tuhkrutega tegelev inimene ka kinnitanud?

See et loom leitud on, ei tähenda automaatselt et ta metsik oleks.

Samuti, kehaehitused on erinevatel tuhkrutel ka väga erinevad. On väiksemaid, on paksemaid, on lihaselisemaid jne.

Kui paaritamissoov on ainult seetõttu, et metsikut verd jagada, siis esiteks ei ole hetkel kindel et tegemist on loomaga, kellel on metsikut verd. Ja teiseks, nagu Heleri korra mainis, on metsiku verega paaritamisel poegade agressiivsusega enamasti probleeme. Eestis on aga suurem enamus tuhkrusoovijaid algajad, seda on iga aasta näha ka siin foorumis, kus inimene on omale looma võtnud ja kukub lolle küsimusi esitama, mis peaks ammu enne looma võtmist selged olema.

Võimalik et sa oleks vastutustundlik inimene ja üritaks otsida loomadele sarnaselt vastutustundlikke omanikke. Aga sa oled ise alles algaja tuhkrupidaja, kuidas sa saad garanteerida et kutsikad on korralikult välja treenitud ning sa suudad valida õiged omanikud kutsikatele? Algajad, kes võtavad omale koju tuhkru, kes ilmutab agressiivsuse märke, võivad tuhkru lihtsalt tänavale visata, ka seda juhtub ning kahjuks liiga tihti.

Seega, ma soovitaks paaritamise plaan esialgu kõrvale jätta, olenemata kas sul tuhkrul on metsikut verd või mitte. Kõigepealt võiks aastakese tuhkruid nautida lemmikloomadena (jooksuaja vastu on erinevaid ravimeid) ja kõigi nende pidamise kiiksudega harjuda.
Kui aga on hirmus soov loomi paaritada, tuleks kindlasti rääkida mõne kogenenuma kasvatajaga ja temalt abi ning juhendamist paluda, sest paaritamise puhul on kindlasti aspekte millega on eelnevalt vajalik kursis olla.

PS! Tundmatu sugupuuga tuhkrute paaritamise peale vaadatakse üldjuhul halvasti inimeste seas kes tuhkrutest vähegi teavad midagi. Samuti ei taha ükski kasvataja oma looma paaritada sellise loomaga, kelle sugupuu ajaloost ei ole midagi teada. Seega, kui sa oma loomi just omavahel paaritada ei plaani, siis jäävad sul ilmselt paaritamisvõimalused üsna väikeseks.
Leidlapsed võiksid jääda ikkagi lemmikloomadeks, olgu seal siis metsikut verd või mitte

Ma muud asja enam ei kommenteeri, aga ütlen siia juurde, et juhul kui tegemist on metsiku verega, siis kutsikate kasvatamisel ei ole vahet, kas sa hoiad neid käes 5 kuud või 8 kuud või 1 aasta. Hübriidid on äärmiselt tundlikud koduvahetuse suhtes ja nad ei usalda võõraid inimesi. Meil Eestis ei ole nt kasvatajat, kes julgeks praegusel ajahetkel sellist pesakonda teha, kuigi võimalus on selleks vägagi olemas. Sellistele kutsikatele ei ole Eestis turgu. Omanikke ei leia. Ja lisaks ei ole meil ka kasvatajat, kes oleks pädevad selliste kutsikatega õigesti ringi käima. 1 kasvataja oli saatuse tahtel sunnitud endale sellise täiskasvanud looma hilja aegu koju võtma. Saime Rootsi kasvatajalt pika pika nimekirja asjadest, mida temaga üldse teha ei tohi, mismoodi talle läheneda ei tohi jne. Kui need asjad tehakse nullist valesti, siis on selle tuhkru sotsialiseerimisega jokk. Iga vale liigutus viib igasuguses suhtluse arengus tagasi nullpunkti ja kõik usalduse võitmine ja inimeste sallimine algab jälle otsast peale.
Rõhuta ka siinkohal, et tuhkrul on peale välimuse ka muid üliolulisi punkte aretuses. Kindlasti on see oluline, kas tuhkrul on metsikut verd sees või mitte. Isegi 12,5% metsiku verega tuhkur on hoopis erinev tavatuhkru kutsikast.

Ja, vabandan siin nüüd kõikide loomaarstide ees, aga ma olen seisukohal, et loomaarst ei ole õige inimene hindama tuhkru või ükskõik mis looma aretuskvaliteeti, juhul, kui ta ise selle teemaga ei tegele ja reaalset kogemust ei oma.

Eesti tuhkruinimesed ei ole valmis hübriidideks (hübriid on tuhkur, kelle metsiku vere % on alates 12,5% ja rohkem).

Kuidas tuhkrutel läheb?

Põnev mägnukoht - vana katkine kitarr


MAniküür on tegemata




Tudishist lihtsalt ei saa pilte kui ta ringi jookseb

Iga päev leiutatakse uusi pahandusi. Viimase aja mood on pissipotti eirata, hädad saab ka lihtsalt puuri põrandale teha kui vaja Ja siiani pole miski asja parandanud.
Voodi pealt saab mõnusasti aknalauale ning seal kirjutuslauale ronida, kuigi seda võimalust kasutatakse viimasel ajal vähem. Isegi laual olev salfakate pakk ei meelita enam kedagi
Solvumisest ja igatsusest antakse väga valjuhäälselt märki. Kui õhtune jooksuring on liiga lühikeseks jäänud, ei anta mulle öösel isegi võimalust magada proovida vaid möllatakse puuris nii et sellel on oht ümber kukkuda
Varem oli Mustela see tüüp kes ei pussutanud üldse. Nüüd ei saa mu boyfriend siit enam märgistamata lahkuda Ei tea miks kutt tuhkrule ei meeldi..
Kõik need pättused aga nullib ära hommikune kõrvade limpsimine, suuuured armsad haigutused kui koolist koju jõuan ja see tohutult hea energia mis tõhkudega mängides minusse jõuab:)


Pikemat juttu ei saa teha, aega liihtsalt pole. Koolilapse rõõmud

Viimasel on Tudish niii armas!

Ei tea kas kedagi üldse huvitab kuidas meil läheb...aga ma siiski kirjutan siia.
Meil on PALJU uut.
Nagu teada, Tudish on metsik tuhkur. Umbes poole aastaselt hakkas ta mind pidevalt ründama, suuremaks kasvades muutusid hammustused tugevamaks ja ta tegi seda ilma põhjuseta. Kevadel juhtus sageli nii, et kui ma puuri ukse avasin et talle süüa anda, siis ta lihtsalt hammustas mind ja lõuad lõid krampi ning hoidis ikka tükk aega kinni. Igaljuhul lõpuks läks asi nii, et ma ei julgenud teda enam õieti puuristki välja lasta, sest ta läks täiesti hulluks vahel (justkui ilma põhjuseta). Lõpuks sai ta nädalas korra või paar lahtiselt joosta ainult. Siis hakkasime talle uut kodu otsima, sest ei tal ega ka meil ei olnud ju meeldiv niiviisi elada. Lõpuks leidsime Võrumaalt Läti piiri äärest Alaveski loomapargi ning nemad tahtsid endale tuhkrut. Seal ta nüüd siis juunist saadik elabki.
Ärge arvake et see otsus kuidagi üleöö ja kergelt tuli, oo ei. Mu isa üritas mulle eelmise aasta lõpust saadik juba selgeks teha, et Tudish tuleb ära anda vms. Ma ikka lootsin et need ründamised on juhuslikud olnud ja lähevad üle. Ta oli ju väiksena täiesti normaalne ja ei olnud arugi saada, et metsik. Praegugi tulevad pisarad silma, et Tudish enam meie juures ei ole...

Päev enne tema ära viimist ta jälle kargas mulle kintsu kinni. See oli kõige hullem rünnak üldse mis ta teinud oli. Rippus ikka tükk aega mu jala küljes, ma olin täielikus šokis, võtsin esimese kätteulatuva asja - õnneks osutus see padjaks - ja lihtsalt tagusin ja karjusin kuni ta lahti lasi. Tuba haises pussu järgi, põrand, voodi ja ise kah olin verine. Tuhkur oli kohutavalt hirmul, tahtis mind veel hammustada kuid suutsin eest hüpata kuni ta lõpuks puuri oma pessa põgenes. Õnneks sain siis ruttu puuri ukse kinni panna. See oli vist kohutavaim päev mu elus. Valu ma isegi ei tundnud algul, olin tuhkru pärast rohkem mures, kuigi samas ülivihane ta peale. Uhh see oli hirmus päev ja ma ei taha seda meenutadagi Kuigi peale seda juhtumit olin õnnelik, et ta Alaveskile elama läheb.
Alaveski loomapargis oli juba enne ka üks tuhkur. Tema oli metsast kutsikana leitud, ning elas ka algul vähe aega pererahval toas. Ta on emane ning kasvult ülitilluke, kõigest veidi üle poole kilogrammi. Nende tuhkrul veel nime ei olnud aga nüüd on ta Piip. Tudish ja Piip
Tudish hakkab Alaveskil õues elama, sellepärast olen natukene mures, kuid samas pragu on veel soe ja kui sügisel hakkab külmaks minema, vast ta saab aru et peab soojema kasuka selga kasvatama Süüa saab seal ainult liha, ma arvan et see talle meeldib Muidugi kui ta sinna viisime, jätsime ka mitme kuu varu tuhkrukrõbinaid talle, et üleminek ainult lihale kergem oleks.


Alaveski loomapargi esimene tuhkur, Piip


Viimane ninnu-pilt Tudishist.

Mustela steriliseerisime ka ikka ära. Nüüd võivad kõik maha rahuneda, kes arvasid et minust saab järjekordne ''tuhkrupaljundaja'' või et hakkan kohutavaid mitte käituda oskavaid metsikuid hammustavaid kutsikaid levitades tuhkrute mainet kahjustama jms.
Ilmselt nüüd ma ise nähvaks samamoodi kurjalt EI kui keegi räägiks metsiku tuhkru ja kodutuhkru järglastest. Kuid ausaltöeldes, alguses ma ei saanud aru mida mõeldakse selle all et metsik tuhkur on ''teistsugune''. Algul olid Mustela ja Tudish mõlemad samasugused armsad ja nunnud ja ma ei oleks uskunud et Tudish nii kurjaks ja ohtlikuks võiks muutuda. Eks inimestega on koguaeg see jama, et enne ei usu kui ise oma silmaga näeb ja kogeb

Mustela on nüüd üksinda elades täielikult vabapidamisel. Hetkel on puur suvilas ning kui ta seal on, siis öösiti on ikka puuris, kuid korteris, kus mina ja Mustela rohkem viibime, puudub puur täielikult, ning ega seda ei lähegi vaja. Pahandusi tegid nad koos ilma valveta ringi joostes küll ülipalju, ei teagi kas Tudish siis ässitas teda, või oligi varem Tudish see. kes ise kõigi nende pättustega hakkama sai




Ps. kui Võrumaale satute, minge kindlasti sinna loomaparki ka Lisaks kahele tuhkrule on seal teisigi metsloomi. Neil on ka oma facebooki leht:https://www.facebook.com/pages/Alaveski-Loomapark/110490862364481

Väga tore teist jälle kuulda! Pluss väga armsad pildid.

Kuigi kahju, et Tudishiga nii läks, aga eks see oli kõigile parem.

Hei, hei. Eks ka metsikutel loomadel on oma iseloom. Peab ütlema ka seda, et selliste metsikumate loomade kasvatamiseks on vaja kogemusi. Temaga tuleb veidi teisiti suhelda ja usaldus on vaja ära teenida.
Mustela ei olegi enam nii kollane kui alguses.

Teie tegemistest on tore lugeda. Samad s6nad mis Johhigi- kahju, et nii läks aga ma usun, et tal on metsiku tuhkruna seal hea olla.
Olen seal loomapargis käinud ja kindlasti lähen kunagi veel
Pikad paid Mustelale!

Kurb oli lugeda kohe. Kujutan ette, et väga raske oli oma loomakest ära anda! Aga nagu Maris ütles ongi ilmselt metsikut looma kodus kasvatada raske, kui kogemused puuduvad. Püüa siis mitte liiga palju kurvastada. Loodame, et Tudish harjub oma uue eluga ja on rõõmus seal!! Tal seal teine seltsiline ka ju.

Kodu siiski päris tähjaks ka ju ei jäänud, vähemalt on sul siiski üks imearmas mõmmik, keda kaisutada ja kelle üle rõõmu tunda

Eks jah ma lohutangi end sellega, et Tudishil on seal kindlasti parem, rohkem vabadust jms. Kodus ta sai ikka liiiiga vähe ringi joosta lõpuks. Puuris enamus aega käis nagu närvihaige kõik korrused edasi-tagasi läbi ja susises(tavalised kodutuhkrud, vähemalt Mustela, üldse ei teegi sellist häält nagu tema tegi). Eks Tudishi iseloomu kujunemist mõjutas ka see, et me alguses ei taibanud et ta on metsik. Tagantjärgi mõeldes saan aru, et oleks pidanud tegelikult palju-palju asju teisiti tegema.
Mustela on tegelikult ikkagi päris kollane, pildil kuidagi valgus muutis teda valgemaks ja samas nägu polegi tal nii kollane kui ülejäänud keha

Metsikule tuhkrule vangistuses elamine on suur stress, mida näitab ka tema käitumine. Puuris edasi tagasi käimine ja samade ringide tegemine on märk tugevast stressist. Metsiku tuhkru puhul vähendab stressi ainult selle põhjuse kõrvaldamine. Metsik loom ei ole puuriloom, tahab palju vabadust ja omapäi tegutsemist. Metsikute puhul hammustamine ja nö halb käitumine süveneb seoses hormoonide muutusega ja jooksuajal võib metsiku verega loom väga palju halvemaks muutuda. Metsik tuhkur ei hammusta ilma põhjuseta, hammustab ta ju seepärast, et ta on metsik ja see on metslooma normaalne käitumine, sest kodustes tingimustes ja puuris elamine ei ole tal lihtsalt loomuses.
Antud asjade käigu puhul ma arvan, et on parem, kui ta seal loomapargis elab.
Tore, et omanik sellest ka õppis ühte-teist, kuigi need õppetunnid olid päris valusad.

Mina arvan, et väga hea ja tubli, et siin kogu lugu kirjas on. Loomulikult kahju, et kõik sellise valu ja vaeva ja igatsustega seotud on, aga ehk ometi keegi loeb ja teeb omad järeldused ning õpib ka teiste kogemusest. Palju hingejõudu!

Selline uni lihtsalt

Meie Mustela on õite pätiks kätte läinud Tal on umbes 100 erinevat peidukohta, kuhu kõik vähegi huvipakkuvad asjad vedada tuleb. Või mitte huvipakkuvad. Põhiline et saaks pererahvast kiusata Just eile vedas ta köögist ära kohupiimakreemi paki, paprika, karbi ahjukartulitega ning ühe õunakoogi tüki. Tabasin ta teolt ning seejuures leidsin kapi alt venna soki, oma kõrvaklapid, sulgpalli ning kätekreemi.
Vanemate voodi all on meil kümnete kilode viisi suurte perede toiduabist saadud kuivaineid - riisi, kaerahelbeid, mannat jms. Mustela arvas et need pakid on väga huvitav katki kraapida ja sisu mööda põrandat laiali ajada Tulemusena sai temagi omale suure kasti riisiga kus on päris põnev kaevata.
Ja karvavahetus on meil täies hoos. Eile kitkusin tal lahtise karva ära. Õnneks tuli see päris ühtlaselt ning uus karv on ka päris kena juba. Saba on ainult naljakas. See nö ''roostetav saba'' on albiinodel palju lihtsamini märgatav
Öösel magatakse minu padjal täpselt pea kõrval või voodi jalutsis varvaste peal. Igaljuhul sellises kohas et iga mu liigutust tunda oleks ja ma ilma temata jälle putku ei saaks panna. Suvel mõned nädalad ta on pidanud mu perega veetma ja oiiiii milline otsimine on koguaeg käinud, ning milline rõõm kui ma tagasi koju jõuan

Tänane öö möödus mul paanitsedes ja tuhkru puuri ning arvuti (Pisi) vahet joostes. Nimelt Mustela öökis ja oksendas mitu kena tundi järjest. Ma kartsin ikka päris hullult. Lõpuks ta sai lusikatäie õli (kuskilt siit lugesin et sooleummistuse korral on hea anda) ja olin valmis kohe hommikul arstile helistama kuid hommikuks tuli paar kummijublakat välja, ma ei oska arvata ka kust ta need sai või millal sisse sõi, aga praegu on juba kõik korras Ise täna kooli ei läinudki, tahtsin kindel olla, et ta ikka ilusti sööb ja joob. Praegu on kõik väga hästi ja käisime just riisikastis kaevamas

Pea täiesti riisi all .
Tore, et tervis jälle korras!

Hihii ma lihtsalt pean sellest kirjutama Nimelt armastab mu koer esikäpad aknalaual ning tagakäpad mu voodil õue jälgida. Kuid Mustela armastab koera tagumistest käppadest sealt luu ja kõõluse vahelt vms hammustada (talle meeldib üldse koera kiusata) Ja seega alati kui koer sinna passima läheb, ronib Mustela salaja voodi jalutsisse, poeb teki alla ja liigub väikse kühmukesena ettevaatlikult koerani. Siis ta pistab nina teki alt välja, vaatab hüpnotiseeriva pilguga koera jalga - vahel on isegi näha, et liputab saba - ja õigel hetkel sööstab teki alt välja ning üritab koera jalast kinni saada Ma üritan selle kunagi videosse saada sest see on lihtsalt niiii kino