Ei tea kas kedagi üldse huvitab kuidas meil läheb...aga ma siiski kirjutan siia.
Meil on PALJU uut.
Nagu teada, Tudish on metsik tuhkur. Umbes poole aastaselt hakkas ta mind pidevalt ründama, suuremaks kasvades muutusid hammustused tugevamaks ja ta tegi seda ilma põhjuseta. Kevadel juhtus sageli nii, et kui ma puuri ukse avasin et talle süüa anda, siis ta lihtsalt hammustas mind ja lõuad lõid krampi ning hoidis ikka tükk aega kinni. Igaljuhul lõpuks läks asi nii, et ma ei julgenud teda enam õieti puuristki välja lasta, sest ta läks täiesti hulluks vahel (justkui ilma põhjuseta). Lõpuks sai ta nädalas korra või paar lahtiselt joosta ainult. Siis hakkasime talle uut kodu otsima, sest ei tal ega ka meil ei olnud ju meeldiv niiviisi elada. Lõpuks leidsime Võrumaalt Läti piiri äärest Alaveski loomapargi ning nemad tahtsid endale tuhkrut. Seal ta nüüd siis juunist saadik elabki.
Ärge arvake et see otsus kuidagi üleöö ja kergelt tuli, oo ei. Mu isa üritas mulle eelmise aasta lõpust saadik juba selgeks teha, et Tudish tuleb ära anda vms. Ma ikka lootsin et need ründamised on juhuslikud olnud ja lähevad üle. Ta oli ju väiksena täiesti normaalne ja ei olnud arugi saada, et metsik. Praegugi tulevad pisarad silma, et Tudish enam meie juures ei ole...
Päev enne tema ära viimist ta jälle kargas mulle kintsu kinni. See oli kõige hullem rünnak üldse mis ta teinud oli. Rippus ikka tükk aega mu jala küljes, ma olin täielikus šokis, võtsin esimese kätteulatuva asja - õnneks osutus see padjaks - ja lihtsalt tagusin ja karjusin kuni ta lahti lasi. Tuba haises pussu järgi, põrand, voodi ja ise kah olin verine. Tuhkur oli kohutavalt hirmul, tahtis mind veel hammustada kuid suutsin eest hüpata kuni ta lõpuks puuri oma pessa põgenes. Õnneks sain siis ruttu puuri ukse kinni panna. See oli vist kohutavaim päev mu elus. Valu ma isegi ei tundnud algul, olin tuhkru pärast rohkem mures, kuigi samas ülivihane ta peale. Uhh see oli hirmus päev ja ma ei taha seda meenutadagi
Kuigi peale seda juhtumit olin õnnelik, et ta Alaveskile elama läheb.
Alaveski loomapargis oli juba enne ka üks tuhkur. Tema oli metsast kutsikana leitud, ning elas ka algul vähe aega pererahval toas. Ta on emane ning kasvult ülitilluke, kõigest veidi üle poole kilogrammi. Nende tuhkrul veel nime ei olnud aga nüüd on ta Piip. Tudish ja Piip
Tudish hakkab Alaveskil õues elama, sellepärast olen natukene mures, kuid samas pragu on veel soe ja kui sügisel hakkab külmaks minema, vast ta saab aru et peab soojema kasuka selga kasvatama
Süüa saab seal ainult liha, ma arvan et see talle meeldib
Muidugi kui ta sinna viisime, jätsime ka mitme kuu varu tuhkrukrõbinaid talle, et üleminek ainult lihale kergem oleks.
Alaveski loomapargi esimene tuhkur, Piip
Viimane ninnu-pilt Tudishist.
Mustela steriliseerisime ka ikka ära. Nüüd võivad kõik maha rahuneda, kes arvasid et minust saab järjekordne ''tuhkrupaljundaja'' või et hakkan kohutavaid mitte käituda oskavaid metsikuid hammustavaid kutsikaid levitades tuhkrute mainet kahjustama jms.
Ilmselt nüüd ma ise nähvaks samamoodi kurjalt EI kui keegi räägiks metsiku tuhkru ja kodutuhkru järglastest. Kuid ausaltöeldes, alguses ma ei saanud aru mida mõeldakse selle all et metsik tuhkur on ''teistsugune''. Algul olid Mustela ja Tudish mõlemad samasugused armsad ja nunnud ja ma ei oleks uskunud et Tudish nii kurjaks ja ohtlikuks võiks muutuda. Eks inimestega on koguaeg see jama, et enne ei usu kui ise oma silmaga näeb ja kogeb
Mustela on nüüd üksinda elades täielikult vabapidamisel. Hetkel on puur suvilas ning kui ta seal on, siis öösiti on ikka puuris, kuid korteris, kus mina ja Mustela rohkem viibime, puudub puur täielikult, ning ega seda ei lähegi vaja. Pahandusi tegid nad koos ilma valveta ringi joostes küll ülipalju, ei teagi kas Tudish siis ässitas teda, või oligi varem Tudish see. kes ise kõigi nende pättustega hakkama sai
Ps. kui Võrumaale satute, minge kindlasti sinna loomaparki ka
Lisaks kahele tuhkrule on seal teisigi metsloomi. Neil on ka oma facebooki leht:
https://www.facebook.com/pages/Alaveski-Loomapark/110490862364481