Armani on võrreldes eelmise kuuga võtnud nüüdseks kõvasti juurde. Hakkasin andma lisaks muule lihakraamile kanasabasid, mis on teadagi parajad pekikärakad. Ei möödunud nädalatki kui poiss oli parajalt ponks. Kuna need täidavad tal väga hästi kõhtu ja aina rohkem pirtsutatakse, siis olen hakanud andma ülepäeva süüa. Ei meeldi mulle absoluutselt see, kui ta jätab midagi kaussi.
Aina rohkem on ta hakanud hiilgama oma geniaalsusega. Olen täitsa hädas sellega. Näiteks üks päev, kui ma hommikul magasin magusat und, oli ta end suutnud välja muukida puurist. Tõstnud oma elevandijõuga võre üles ning välja pressinud end. Ronis mööda toole rõduäärele ja hüppas alla ning asus "maailma avastama". Lõuna paiku, kui mul uni ära läks, logisin end arvutisse sisse ja üks vana tuttav kirjutas mulle, et ega mul või kellegil tuttavatest pole tuhkur kadunud. Ma ütlesin talle, et ei-ei mul ei ole kadunud tuhkur. Peale miskist 10 minutilist vestlust ja kokku leppimist, et tulen looma vaatama, otsustasin minna rõdule Armanile "tere hommikust" ütlema. Jõudes rõdule nägin, et puur tühi. Eks ma olin aru saanud, et ilmselgelt see võõras hoolitsetud-ilus tuhkur on minu oma. Eks ma siis läksin ja tõin oma nunnu ära. Minu õnneks oli ta läinud "õigesse aeda" ja sain oma looma ilusti kätte.
Lisaks on üsna tüüpiline, kui Armani tuuakse puuriga tuppa ja töölt koju tulles vahib sulle otsa nagis(ca 1,7 m) rippuva jopevarrukast või kapuutsist Armani lõust.
Ütleme nii, et igav ei hakka temaga. Ma õudusega ootan, mis huvitava triki ta järgmiseks mõtleb.