Nii!
Vabandan oma hilinemise pärast teemasse, ei olnud kahjuks võimalust ega vaba hetke, et süveneda ja vastata.
Igaljuhul, ei jaksa me südamest ära tänada Triinu-Liisi ja Jürit, et nad leidsid aja meid külastada ja toetada marakrati kasvatamisel.
Triinu tuli nagu vapper naine kunagi, krabas tegelase sülle ja näitas kuidas vajadusel karistada. Samuti süstis ta meisse endasse enesekindlust juurde loomaga rohkem füüsilist kontakti looma.
Täna käis mu elukaaslase ema siin, kes kunagi tuhkruid teistel eesmärkidel kasvatas ning samuti, rabas tegelase sülle ilma mingisuguse hirmuta.
Tegelikult on progress väga suur olnud siiamaani, näiteks rusikat ta enam hammustada ei ürita ning kui niisama hammustabki, siis mitte sellise jõu ja vihaga.
Täname südamest kaasaelajaid ja toetajaid- ilma Teieta oleks meie Jenni küll endiselt kasvatamatuse tipp!
Siin siis elukaaslase ema, kes peale esimest hammustust (jah, see ikkagi tuli) pani julgestuseks ühte kätte kinda ning taltsutas tegelast edasi.
See pilt tuli vahetult ennem seda, kui Jenni mänguhoos selle kinda oma kolanurka ära lohistas.