Räägin siis mõne sõnaga meie tegemistest. Ferrily on viimastel päevadel täitsa tubli tegelane. Pissimise-kakamise katseid teeb ta toas küll, kuid kui ma õigel ajal pihta saan ja ta Nutriga kiirelt sülle võtan ja puuri tõstan, siis tehakse häda ikka õigesse kohta. Muidu käib ta päris tublisti oma puuris.
Hammustamise koha pealt tundub, et ta niisama hammustama ei kipu. Kuid kohe, kui ma teda niisama möödaminnes paitada proovin või sülle tahan võtta, siis kihvad kohe välguvad. Samuti tundub, et vahepeal kipub ära ununema, et seda teha ei tohi. Näiteks ronib ise mulle sülle, sahkerdab ringi ja siis teeb aeglaselt suu lahti ja üritab mind maitsta. Kui ütlen EI, siis jääb katse poolikuks ja hammustamiseni - korraliku karistuseni asi ei jõua.
Nädalavahetusel eemaldasin ma viimased ''kaitsevahendid'' meie suhtluselt- nimet käin nüüd toas paljajalu. Selle tegemiseks ajendas mind see, et ma armastan kodus väga paljajalu ringi käia. Kuna suvi on tulemas, siis ei taha koju tulles sokke jalga tõmmata. Mu varbad ei ole üldse nii maitsvad kui talle esialgu tundusid.
Sülle võtmine toimub endiselt Nutri abi ja hoian teda endiselt sunniviisiliselt kaelast kinni. Ja maha tagasi lasen ta siis, kui ta rahuneb ja kui mul isu täis saab. Vahest on ta süles pikemalt, vahest saan ma aru, et ta tahab ringi joosta ja lasen ta mõne minuti pärast tagasi mängima. Rabelemise peale vabadust ei tule, kuid seda ta veel ära õppinud pole.
Mis teie, tublid meie tegemiste jälgijad asjast arvate?